Ingomar Vihmar: sa pead lammutama ja riskima, et kuskile jõuda | Teater

Tere tulemast Eestisse! Täna tutvustame teile Ingomar Vihmart, andekat teatrilavastajat ja juhti, kes on tuntud oma julgete otsuste ja riskide võtmise poolest, et saavutada oma eesmärke. Ta on professionaalne lammutaja, kes suudab purustada traditsioonilised lavastamise piirid ning luua murrangulisi teatrielamusi. Tema töö on tõstnud Eesti teatri mainet üle maailma ning inspireerinud paljusid noori kunstnikke. Kui soovite kogeda midagi erakordset ja kustumatu teatrielamust, siis ärge jätke võimalust külastada Ingomar Vihmari lavastatud etendust maha.

Endla teatris jõudis lavale “Tõde ja õigus V”, milles kõlab Aafrika muusika ning tegelased ei tundu sugugi nii vanad kui raamatus. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul tulebki piire ületada ja eksperimenteerida, kui on tahtmine oma loominguga kuskile kaugemale jõuda.

Vihmar jätkab “Tõde ja õigus V-ga” otsinguid, millega ta alustas Tšehhovi “Kolme õe” lavastamisel. “Kolme õde” on Vihmar lavastanud lausa kolmel korral, 2021. aastal Endla teatris, 2022. aastal teatriga Must Kast ja ka Endla noortestuudioga, mis aga koroonapandeemia tõttu esietenduda ei jõudnudki.

“Mul oli võib-olla lihtsalt vaja sellist materjali, mis sobiks minu mõttega. Ma tahtsin katsetada midagi sellist, mida ma ei olnud teinud. Mul oli mõte jätta ära sellest näitemängust kõik see, mis on seal olustikuline, väline ja püüda tungida selle teksti kõige sügavama tuumani. Minu jaoks see õnnestus sel hetkel. On olnud tagasisidet, et saadi esimest korda aru, millest see näidend tegelikult räägib,” rääkis Vihmar.

Nii “Kolmes ões” kui ka “Tões ja õiguses” läheneb Vihmar ajale surue vabadusega. “Mulle tundus, et õdede vanused ei klapi sellega, kui vanaks nad näidendis on kirjutatud. Seda ma olen “Tões ja õiguses” veel julgemalt kasutanud, neid vanuseid segamini ajades, et võtta ajalt või vanuselt see tähendus. Ega inimese hing eriti ei muutu seoses vananemisega, nii et see aeg on päris suhteline. Tunne oli, et kui ma sellelt tähenduse ära võtan, siis ma saan veel sügavamale minna.”

Vihmar on enda jaoks avastanud lavateatri paradoksi. “Ma olen aru saanud, et mida rohkem päris tahetakse laval olla, seda kunstlikumana ta mõjub ja vastupidi. Seal on selline paradoks, et ükskõik kui hästi näitleja laval mängib, mängib ta ikkagi mingit tegelast ja ikkagi on ta teater. Et sellele tõele lähemale saada, tuleb see n-ö pärise taotlus sealt peaaegu ära võtta, et ta mõjuks tõsiseltvõetavana. See on see, kuhu mina olen praegu jõudnud, ma ei eelda, et kõik peaks seda ühtmoodi mõistma,” sõnas lavastaja.

Tšehhovist edasi liikumisel tundis Vihmar, et ta vajab taaskord midagi väga suurt, ja oli kindel, et vajab eesti materjali. “Mul oli näidendina vaja sellist teksti, kus autor ei vigurda, et ma saan ise luua selle nihestatuse, sellise loogilise ja psühholoogilise maailma peale oma maailma luua. Mul oli Eestist vaja umbes samasugust materjali, mille kohta on kõigil oma arvamus. Ma arvan, et igal eestlasel on oma “Tõde ja õigus” olemas, on kindel pilt sellest, mis see “Tõde ja õigus” on.”

Viienda osa valis Vihmar sellepärast, et tol hetkel meeldis see talle kõige rohkem. “Mulle tundus ta kuidagi kõige targem, mis on ka loogiline, ta on viimane osa, need inimesed on kuskile jõudnud. Seal on palju juttu, et seda Vargamäed siin enam ei ole, see tunne on ma arvan igal ajal ja see on ka praegu. Ma arvan, et see oli see põhjus, miks ma viienda valisin.”

Vihmar keskendub lavastuses Andrese ja Pearu looliinile. “Olulisemad on minu jaoks eriti Mareti ja Iida kohalolu nendes ja olulisus ehk naiste tarkus ja oskus murda nende meeste ego ja nad kuidagi enda juurde tuua ja tunda, mida nad siis südames tahavad. Kuigi nad ei ole romaanis ega ka näidendis peategelased, on nad kõige olulisema tähtsusega seal,” sõnas Vihmar.

Lavastuses saab üllatuslikult kuulda ka pigem eksootilist muusikat. “Seal on Aafrika ja Brasiilia muusikat. Ma valisin seda mitte sellepärast, et see on kuidagi eriti eksootiline, vaid mingi tunde järgi, mida see muusika minus tekitas. Seal oli selline väike melanhoolia, aga mitte melodramaatiline, vaid kuidagi helge ja elujaatav. Osades lugudest vaataja arvaks, et see võib vabalt olla Eesti rahvamuusika. See ei ole nii erinev Eesti omast,” väitis Vihmar.

Oma ideedega kuhugi jõudmiseks, peab Vihmari sõnul riskima. “Ma ei kujuta ette, kui üldse ei otsiks midagi uut ja eksperimenteeriks. Väga mõttetu on jääda mingisse ühte kohta kinni. Sa pead ikkagi lammutama ja riskima, et kuskile jõuda,” sõnas Vihmar. “Mul on vaja lõhkuda kõik see, mis koolis õpetati, mida ma ise olen teada saanud, pöörata 180 kraadi teine ots ja saada aru, et see ei ole kuidagi halvem, kuidagi mõttetum. Kõik need korrad, kui ma olen riskinud, siis see on end kõvasti ära tasunud,” kinnitas Vihmar.

Ingomar Vihmar on andekas teatrikunstnik, kes julgustab inimesi riske võtma ja läbimurde saavutamise nimel pingutama. Tema lavastused kutsuvad meid üles süsteeme lammutama ja uusi võimalusi avastama. Vihmari looming pakub publikule sügavat emotsionaalset kogemust ning paneb mõtlema ühiskonna ja inimeste vahelistele suhetele. Tema teosed on inspireerivad ja julgustavad meid oma mugavustsoonist välja tulema ning maailma avastama. Vihmari panus Eesti teatrimaastikule on hindamatu ning tema julge lähenemine teatrikunstile on toonud kaasa olulisi muutusi ja avastusi.