Ilmar Raag: ideaalset kaitseväe juhatajat ei ole olemas | Arvamus

Ilmar Raag on Eesti ühiskonnas tuntud ja tunnustatud ajakirjanik ning kommentaator, kelle arvamusartiklid pakuvad alati mõtlemapanevat lugemist. Ühes oma viimastest artiklitest võtab ta luubi alla kaitseväe juhi rolli ning väidab, et ideaalset kaitseväe juhti ei ole olemas. Raag toob välja keerulised väljakutsed, millega kaasneb kaitseväe juhtimine ning esitab küsimusi, mis panevad lugeja kaasa mõtlema. Selle arvamusartikli lugemine on ilmne valik kõigile, kes on huvitatud Eesti kaitseväe arengust ja juhtimisest.

Ideaalset kaitseväe juhatajat ei ole olemas. Võib-olla eksisteerib ta ainult muistsetes lugulauludes või Andrus Kivirähki pilalugudes. Igal senisel juhatajal on olnud oma tugevad ja loomulikult ka nõrgad küljed. Nüüd, mil arutatakse Martin Heremi järglase küsimust, tuleb kõigepealt vaadata, milliseid tugevusi me otsime.

Kaitseväe kohal hõljub tõsine personalikriis

Kaitseväe juhataja ei ole ammu enam lihtsalt kindral kaitseväelaste eesotsas. Tegelikult on tal riigikaitses täita korraga mitu funktsiooni. Alustame näiliselt kõige lihtsamast:

Kaitseväe juhataja juhib Eesti kaitseväge. Loomulik. Kummatigi on kaitseväeline otsuste vastuvõtmise protsess niivõrd standardiseeritud, et peastaap võiks ise kogu töö ära teha ja juhataja rolliks jääb ainult noogutamine. See ei ole nali, et halvematel päevadel võiks juhataja asemel istuda ka Karumõmm Tallinna loomaaiast ja tegelikult sõltub kõik kõrgemate ohvitseride meeskonna pühendumisest.

Mõelgem näiteks kriisi või isegi sõja peale, kus kaitseväe juhatajal on sisuliselt aega pühenduda staabi töösse ainult hommikusel ja õhtusel koosolekul, kus ta kuulab ära kõikide ettekanded ning peab suhteliselt lühikese ajaga kujundama oma hinnangu ja suunised. Ülejäänud ajal on tal ilmselt koosolekud vabariigi juhtkonnaga ja seejärel ka liitlastega. Nende koosolekute kestel ta ise lahinguid ei juhi.

Seejärel jaguneb aeg kogu maailma ajakirjandusele võitlussõnumite edastamiseks ja madalama tasandi ringkäigu sooritamise jaoks. Lõpuks on vaja ka eesliini ligidal noorele sõjamehele õlale patsutada.

See kõik tähendab, et ilma peastaabita ei ole kaitseväe juhataja rohkem kui tühi koht. Aga just seal peitubki praegu üks Eesti kaitseväe suuremaid väljakutseid. Nii nagu Eestis on puudu õpetajatest, arstidest, politseinikest jne, on meil tegelikult puudu ka ohvitseridest. Ja olukord ähvardab kiiresti muutuda veelgi kriitilisemaks, kuna väga suur osa kaitseväe ohvitseridest jõuab kohe pensioniikka.

Üldiselt on kaitseväes olukorra tõsidusest aru saadud ja järjest enam otsitakse paindlikumaid töövorme, millega väljaõppinud inimesi püütakse hoida kaitseväe küljes isegi siis, kui nad on läinud näiteks eraettevõtlusesse.

Aga… me jõuame kummalise nähtuseni, mis osutab, et just nüüd muutub tähtsamaks kui iial varem kaitseväe juhataja tegelik liidri karisma kaitseväelaste hulgas. Kui kõrgemad ohvitserid ei näe endale väljakutset ja tegelikult ei tunnista juhataja moraalset autoriteeti, siis hääletavad nad jalgadega.

Meie kaitseväe kohal hõljub vaikselt tõsine personalikriis, millest keegi ei julge valju häälega rääkida. Samal ajal kui ideaalne juhataja võiks rakenduse leida ka nendele kindralitele, kes praegu veidi tühja pilguga kala püüavad või niisama ringi jalutavad. Mõelgem sellele, et sõja korral on meil ka haritud ohvitsere vaja kaks või isegi kolm korda rohkem kui on praegu.

Meie võiduteooria nurgakivi lasub liitlassuhetel

Järgmise funktsioonina peab kaitseväe juhataja viima valitsusse sisendi olulisemate kaitseväe arendamise punktides. Eesti ajalugu on juba näinud olukordi, kus kaitseminister ja kaitseväe juhataja on vastastikku üksteist jälestanud. See oleks eriti halb kaitsevõime arendamise faasis, kus kaitseminister peab kaitsma kaitseväe nägemust eelarve läbirääkimistel.

Samal ajal on just see punkt üks neist, kus hetkel on probleemid väiksemad, sest julgeolekukriisi mõistmine on pärale jõudnud kõikidele erakondadele ja vaidlused käivad pigem ainult detailide üle. Niisamuti ei ole ette näha, et üheski erakonnast tuleks poliitikuid, kes nõuaksid täiesti teistsuguse strateegia valimist.

Järgmise funktsioonina esindab kaitseväe juhataja Eestit NATO kõrgemates staapides. Ilma valehäbita võib öelda, et meie võiduteooria nurgakivi lasub liitlassuhetel. Ja tõde on seegi, et hoolimata reeglitest ja poliitilistest kokkulepetest loevad inimsuhted väga palju.

Kui meenutada, millise pingutatud kannatusega on NATO kõrgemad kindralid ajaloos kuulanud mõne Afganistani või Iraagi kindrali juttu, siis saame aru, et efektiivne heidutus algab juba sellest, et meie liitlased võtaksid meie juhatajat vähemalt intellektuaalselt võrdsena. Sellest me ei saa ei üle ega ümber.

“Kaitseminister või ükskõik milline kaitseväe kõneisik ei asenda iial juhti, keda kriisi ajal tahetakse usaldada.”

Lõpuks peab kaitseväe juhataja olema valmis mängima rahvaliku sõjapealiku rolli. Martin Herem sai sellega väga hästi hakkama. Põhimõte on lihtne. Sõja kolm esimest päeva sõdib kaitsevägi ja on kasutusel selle varasemad plaanid. Sõja neljandal päeval sõltub kõik kogu ülejäänud riigi jõupingutusest. Kaitseminister või ükskõik milline kaitseväe kõneisik ei asenda iial juhti, keda kriisi ajal tahetakse usaldada. Selline krediit ei kesta kunagi kaua, aga see on ülioluline.

Kaitseväe juhi ja demokraatliku riigi tsiviilkontroll ütleb, et üldiselt oleks parem, kui kaitseväe juhatajaks “ei panda inimest, kes seda väga tahab, vaid inimene, kes selleks kõige rohkem sobib.” Praegu võib lisada, et sobivus sõltub meie ajaloolise hetke eripäradest.

Kandidaadid

Vaatleme mõnda ajakirjandusest läbi käinud kandidaati.

Kindralmajor Veiko-Vello Palm (sündinud 1971). Tegemist on planeerija ja karjääriohvitseriga, kelle plussiks on rahvusvaheline kogemus (Afganistan, Kirdekorpuse staap) ja kaitseplaneerimise tundmine läbi töökogemuse kaitseministeeriumis. Meedias on kindral Palm samuti suutnud rääkida selgelt ja veenvalt.

Tema miinuseks võiks lugeda veidi ühekülgset sõjalist haridust (Soome) ja sedagi, et mõned kaitseväelased osutavad, et ta ei ole olnud ei kompanii ega ka pataljoni ülem. Talle on ette heidetud ka vähest meeskonnatöö valmidust.

Seega on tegemist üldiselt kompetentse kandidaadiga, kui valijatel on usku, et kindral Palm suudab ära hoida personalikriisi süvenemise ja kehastada jumaldatud sõjapealikku. Oluline on see, et kindral Palm on oma praegusele positsioonile jõudnud visa tööga ja seda ei saa samuti alahinnata.

Kindralmajor Indrek Sirel (sündinud 1970). Tegemist on tõelise liidri ja lahingüksuse ülemaga erinevatelt tasanditelt.

Tema plussideks on mitmekülgne sõjaline haridus (Nõukogude Liit, kaks korda USA, Soome), mitmekülge teenistuskogemus erinevates allüksustes (rühma, kompanii, pataljon, maaväe ülem ja kaitseväe juhataja asetäitjani välja), osalenud sõjalisel operatsioonil Afganistanis, mitmekülgne teenistuskogemus rahvusvahelises keskkonnas (NATO Brunssumi ühendväejuhatuse väljaõppeosakonna (J7) ülema asetäitjana, Eesti sõjaline esindaja NATO juures), tunneb päriselt meie vastase mõttemaailma.

Miinused: Sirel ei ole hea esineja ja kõnemees, mõndasid häirib tema Nõukogude Liidus omandatud ohvitseri haridus.

Kindral Sirel kehastab just seda kompetentsi, mida Eesti ei tohiks lasta raisku, aga tema mittevalimise peamised põhjused saavad olla ainult poliitilised.

Brigaadikindral Vahur Karus (sündinud 1974) on üks populaarsemaid kindraleid üle kaitseväe.

Plussid: mitmekülgne sõjaline haridus (Rootsi, USA), mitmekülgne teenistuskogemus (rühmaülem, kompaniiülem, pataljoniülem, brigaadiülem), teenistuskogemus SHAPE sõjalises esinduses, kaitseministeeriumis ja kaitseväe akadeemias, osalenud kahel korral sõjalisel operatsioonil (Balkanil ja Afganistanis).

Tema esimeseks ja peamiseks miinuseks ongi teatav kärsitus ja samas vabandusena mõjuv noorus, sest Palmist ja Sirelist on ta kolm–neli aastat noorem.

Veidi üllatuslikult on räägitud ka kolonel Andrus Merilost (sündinud 1973), kes mitmes mõttes sarnaneb Karusele. Tal on Soome, Ühendkuningriigi ja USA sõjaväeline haridus. On läbi käinud kõik juhtimisastmed ja osalenud välismissioonidel. Lahe suhtleja ja populaarne ka sõdurite hulgas.

Tema miinuseks on selgelt väiksem kogemus NATO kõrgemate struktuuridega ja samuti ei ole ta võrreldes teiste kandidaatidega võrdselt kulutanud ministeeriumite vaipasid.

Merilo on kahtlemata üks kaitseväe tuleviku ohvitseridest, aga tema nime praegune esilekerkimine osutab vajadusele leida kompromissi. Tema tegelikuks tugevuseks on suurem usalduskrediit kaitseväe personali motivatsiooni tõstmisel, mis võib praegu olla tõepoolest üks võtmeküsimusi.

Võrdselt Meriloga võib rääkida kompromisskandidaatidena kindralmajor Ilmar Tammest, brigaadikindral Rauno Sirkist või ka kommodoor Jüri Saskast.

P.S. Reservväelasena olen valmis sõdima ükskõik millise juhataja käe all. Lõpuks võitleme ikkagi Eesti eest ja seda isegi hoolimata juhatajast.

Ilmar Raag’s article raises important questions about the ideal qualities of a military leader. While he argues that there is no such thing as a perfect military leader, his analysis sheds light on the challenges and complexities of leading a military force. Raag’s perspective prompts us to reevaluate our expectations of military leadership and the importance of considering the diverse skills and qualities that are necessary for effective leadership. Ultimately, his article challenges us to think critically about the role of the military and the qualities that make a leader successful in this high-stakes environment.