Iida Turpeinen: oleme kliimamuutustest teadlikud, aga teeme näo, nagu seda ei toimuks | Kirjandus

Here is a 50-100 words compelling introduction in Estonia:

Eesti inimesed elavad selles maailmas, kust kliimamuutused on juba olemas. Aga veel palju inimesi usuvad, et need on vaid teadusraamatute leheküljed. Iida Turpeinen on teadnud, et see on üks tõsiste probleemidest, mida me peame lahendama. Ta on selles teemas uurinud ja kirjutanud, et näidata, et kliimamuutused on juba teades, aga teeme veel näo, nagu seda ei toimuks. See on tõeliselt tähtane teema, mis puutub kõiki Eesti inimesi ja maailma ümber.

Iida sinu debüütromaanile “Surelikud” on jagatud väga palju tunnustust, see on saanud Helsingin Sanomate kirjandusauhinna, nomineeritud Finlandia auhinnale, ent tõeliselt jahmatav on, kuidas on see levinud kulutulena üle maailma.

Pean silmas seda, et raamatu tõlkeõigused on tänaseks müüdud juba 25 keelde. Ühele soome debüütromaanile on säärane edu enneolematu! Kindlasti räägime ka sellest, mis tundeid see sinus tekitab, aga alustame vast päris algusest. Kust sa said idee selle loo jaoks?

Sellele on päris mitu vastust. Esiteks see, et 2016. aastal hakkasin kirjutama dissertatsiooni teadlasterühmas, mis uuris, kuidas loodusteaduslik mõtteviis on mõjutanud ilukirjandust. Ise ma uurin nüüdiskirjandust, aga meil oli teadlasi, kes uurisid 18. – 19. sajandi kirjandust. Ma tõesti armusin sellesse, teaduskirjandus oli nii põnev!

Mõtlesin, miks polnud ma seda varem uurinud, siis taipasin, et kuigi see ei seostu minu teemaga, võiks sellega midagi teha. Teiseks olin ammu juurelnud keskkonnaprobleemide üle, mõelnud, et need võiks kuidagi teemaks võtta. Ülikoolis räägitakse keskkonnast, aga väljapoole see eriti ei paista.

Nii oli mul kaks suurt soovi, kui astusin tol kevadel sisse Helsingi loodusloomuuseumi, kus oli üks köitev kunstinäitus, mille autoriks Jussi Heikkilä, kes kasutab oma töödes palju loodusmaterjale, näiteks ka loomatopiseid. Näitus oli üles seatud kavalalt, mitte eraldi ruumis, vaid nagu peidetud püsiekspositsiooni sekka. Liikusin seal ringi ja uurisin, on see nüüd kunst või eksponaat. See on üldse hea küsimus kõikide sealsete loomade seas: mis need nüüd on, kas kunst või teadus? See oli tõesti innustav elamus!

Lõpuks läksin veel luustike saali, kus seisatasin juhuslikult stelleri meriõhva skeleti ees. Väiksel infotahvlil oli napp seletus: 27 aastat pärast teaduslikku kirjeldamist suri see loom 18. sajandil välja. Ja et maailmas on neist säilinud vaid mõni luustik. Jahmusin, et mis küll juhtus, kuidas see loom nii kiirelt kadus? Ja kui neid luustikke on nii vähe, siis miks on üks Soomes, mitte kuskil suures metropolis, vaid väikeses Põhjala muuseumis?

Läksin otseteed rahvusraamatukokku ja laenutasin Stelleri reisipäevikud. Neid lugedes tajusin õige pea, et siin on teema, mille abil jõuan kõigi nende asjade juurde, mis mind huvitavad: looduse hävimine, inimese suhtumine loodusesse aegade vältel, teaduse ajalugu – see kõik oli olemas, nii et innustusin täiega. Kuigi möödus seitse aastat, enne kui sellest raamat sai.

Kuni said luudele liha kasvatatud.

Just nii. Ma ju ei tundud teemat üldse, ja ikka ajab naerma, kui debüütkirjanikule soovitatakse kirjutada sellest, mida ta teab ja tunneb. Aga mina valisin teema, millest ma ei teadnud mitte midagi. See oli päris omapärane protsess.

Laias laastus on romaanis kolm osa ehk lugu kolmest eri ajajärgust. Esimese osa peategelane on sakslane, loodusuurija Georg Wilhelm Steller. Kamtšatka ekspeditsioonil leidis ta 1741. aastal mereimetaja, kes hiljem nimetati avastaja järgi stelleri meriõhvaks.

Steller on juba seetõttu huvitav mees, et ta esindab kaht maailmanägemust, mis on täiesti vastandlikud: loodusteaduslik ja religioosne. Algul õpib ta teoloogiat, siis huvitub taimedest-loomadest ja asub bioloogiat õppima. Siiski on loodus talle jumala kätetöö, jumal on loonud maa ja taeva ning kõik olendid inimese käsutusse.

Stelleri päevikuid-märkmeid lugedes tundsin kogu aeg, et siin on midagi õige kummalist. Näiteks mismoodi ta kirjeldab seda, kuidas kasutada loomi söömiseks – see on pööraselt mastaapne. Niisugune suhe loodusesse tekitas imestust. Siis taipasin: tollal ei saadud aru, et loodus on haavatav.

Tema jaoks oli loodus jumala poolt valmis tehtud süsteem, mida inimene ei saa mõjutada. Ja see oli loodud inimeste jaoks, mõeldud nendele kasutamiseks, tehku sellega, mida tahavad. Tänapäevasest vaatest oli see hoopis teistlaadi viis maailma näha. Meile on teadus ja usk vastandid, tema uuris oma arust looja loodut veidi teiselt seisukohalt. Talle oli see ka pisut teoloogiline ülesanne: tuleb panna kirja jumala tehtud töö.

Leidsin tsitaadi Pekka Ervastilt, ühelt teosoofia teerajajalt Soomes, selline on olnud sajandeid ka üldlevinud seisukoht. “Inimene erineb loomast, kuna tal on mõistus, mõistus, mis tõstab ta kõrgemale ülejäänud loodusest, nii et ta on kui looduse kroon, looduse suurim saavutus.”

Leian, et sa oled osavalt kujutanud Stelleri isiku paradoksaalsust: ta huvitub siiralt loodusest, ta lahkab loomi, et näha nende sisemust, mõõdab kõik merilehma elundid üle, aga ta on ikkagi kristlane, usub, et jumal on kõik nii loonud.

Hästi kirjeldab Stelleri maailmapilti tema arutlus, miks on kadunud arktiline elevant ehk mammut.

“Võib-olla unustas Noa võtta looma oma laevale ja tolle saatuseks sai hukkuda maad üle ujutavasse vette, ehk võttis Jumal oma loometöö tagasi ja lasi loomal kaduda ajalukku? Kuid Stellerit ei veena loodusuurijate seletused. Ta ei usu, et Jumal muudaks meelt, rikuks oma igaveseks mõeldud korda. Loomariik on täiuslik, katkematu ahel alates rannamudasse peituvast lülijalgsest kuni looduse kroonini, kavandatud, vankumatu süsteem, ja mõte sellest, et mõni olend võiks lihtsalt kaduda, on arutu ja jumalavallatu. Steller teab, et arktiline elevant on ikka kuskil olemas. Kas pole meriõhvgi tõestus sellest, et kaugustes ootavad leidjat uued, tundmatud elajad, et maailm on ikka piiritu ja lahti?”

Steller ilmselt uskus, et loodus on lõputu varakamber, liikide väljasuremine oli tema eluajal tundmatu mõiste. Ta ise suri üsna vara, 37-aastaselt, pääses aga nii teadmisest, et vaid 27 aastat pärast avastamist kuulutati meriõhv väljasurnuks.

“Surelike” teine osa algab umbes sajand hiljem, ikka Kaug-Idas, kus Vene Alaska kuberneriks saab soomlane Hampus Furuhjelm. Kui hästi mõistab tema, et loomad võivad välja surra ja et selle eest on vastutav inimene?

19. sajandi keskel pöördus maailmas kõik pea peale. Teaduseks sai paleontoloogia, kui äkitselt hakati maa seest leidma tohutute, kohutavate dinosauruste ja muistsete kiskjate jäänuseid. Tekkis tõeline peataolek: kus need loomad on?

Nende leidmiseks korraldati ekspeditsioone. Näiteks Thomas Jefferson rahastas mammutite otsimist Metsikus Läänes. Arvati, et nad peavad kuskil olema. Uurimisretked toimusid, aga kui neid ikka ei leitud, hakkas levima kõhklus, et kuhu nad siis ometi jäid. 1812. aastal pidas professor Georges Cuvier Pariisi loodusteaduslikus muuseumis murrangulise ettekande 12 liigist, kes tema väitel olid välja surnud. See tekitas tohutu teoloogilise kriisi, kummutas senise maailmakäsituse.

Kuidas ometi võib olla võimalik, et kindel maailm muutub püsimatuks, et selles toimub häving ja hukatus? Kuidas sobitada seda teoloogiaga? See põhjustas tõeliselt suure kriisi. Aga kui Furuhjelm jõudis Alaskasse, oli liikide väljasuremine juba teada. Seda peeti küll ürgseks protsessiks, dinosauruste-aegseks, seostati mingi tohutu katastroofiga, piibli veeuputuse või asteroidiga.

Käsitamatu oli, et inimene võiks mõne looma väljasuremist põhjustada. Kuigi napilt saja aasta eest oli ju stelleri meriõhv lõplikult kadunud. Siis aga hakati arutama, kas selle liigi väljasuremises võiksid olla süüdi jahimehed. Ent see oli tollal liiga radikaalne idee, mida laialdaselt ei tunnustatud.

Furuhjelm leidis siiski väljapääsu täbarast olukorrast. Ta oli saadetud ju Alaskale karusnahku koguma.

Ta oli saanud ülesande parandada asumaa majandusolukorda, aga Alaskal olid saarmad juba nahkade pärast viimseni tapetud. Kuna ei mõistetud, et loomad võivad nii välja surra, arvati, et saarmad on jalga lasknud, põgenenud brittide valdustesse ja nüüd saavad britid kõik karusnahad endale.

Furuhjelm leidis lõpuks lahenduse meriõhva skeleti abil.

Asumaade eesmärk tol ajal oli ju toota kasumit emamaale. Omavahel rivaalitsedes tahtsid riigid ilmutada ka vaimseid püüdlusi, nõnda oli oluline näidata ette tulemusi teaduse vallas, avastada midagi, demonstreerida, et asumaad on ka haridusprojekt.

Hampus Furuhjelm tahtis leida kõige krooniks meriõhva skeleti. Selleks ajaks oli see loomaliik ligi sada aastat kadunud olnud. Keiserlikust Aleksandri ülikoolist (nüüdsel ajal Helsingi ülikool) sai ta ülesande hankida ülikooli kogusse suurim vaatamisväärsus – stelleri meriõhva skelett. Ta asuski tegutsema ja tõesti leidis Aleuudi saarestikust ühe skeleti.

Nii sattus see skelett lõpuks laevale, mis siirdus Helsingisse. Helsingis tutvume kõigepealt ühe värvika naistegelasega, kes vist on romaanis sinu lemmik – pean silmas Hilda Olsonit. Räägi, kuidas sa tema leidsid.

See on mu lemmiklugu, heameelega jutustan. Olin veidi mures, et kui asun kirjutama teaduse ajaloost, siis tuleb sellest härraste lugu, kuigi naisedki olid ju olemas. Võtsin endale ülesande leida sellest vallast naisi.

Hilda leidsin päris juhuslikult. Kui skelett jõudis Helsingisse Alexander von Nordmanni kätte, esitles ta seda uhkelt teadlastele, ta uskus äratavat rahvusvahelist huvi. Kuid Helsingi oli perifeeria, kuhu teaduskeskustest ei tuldud. Nordmann oli aga hea PR-mees, tegi korraliku ülevaate meriõhvast ja tahtis luudest joonistusi, et niimoodi eksponaati esitleda.

Nägin seda ülevaadet, algul arvasin, et joonistused on tema enda tehtud, kuna ta oli ka väga hea kunstnik. Siis aga uurisin pilte lähemalt ja nägin neil signatuuri H. Olson. Mõtlesin, et ju oli joonistajaks sellenimeline teadusassistent. Hakkasin guugeldama, kes too oli, ja siis tuli välja nimi Hilda Olson.

Kahtlustasin, et tegu mingi veaga. Nordmannil ei võinud olla naine assistendiks, 1860. aastatel ei saanud ju naised loodusteaduslikku haridust. Aga vaat Hilda Olsonil see õnnestus. Nordmann vajas assistenti, sest ta kavatses üles joonistada kõik Soome ämblikud, teha neist mikroskoobi abil suurendused. Tal endal oli silmadel kae seega ei suutnud ta niimoodi joonistada. Niisiis vajas ta osavat joonistajat, praakis aga kõik kandidaadid välja, sest need polnud piisavalt head.

Siis ütles kunstnike liidu sekretär Sakarias Topelius talle, et tema soovitab head joonistajat, jätku Nordmann vaid eelarvamused, ja tutvustas talle Hildat. Too lasi Hildal joonistada ämblikku, vaatas seda ja palkaski naise. Nad töötasid koos neli aastat. Nordmann oli tõesti eelarvamusteta, et võttis assistendiks naise, ja nende koostöö õnnestus igati.

Ta hindas Hilda tööd sedavõrd, et nimetas tema järgi ühe ämbliku. Teadusmaailmas on see ju suur tunnustus, austusavaldus. Seega oli Hilda uskumatu leid. See, et tal õnnestus läbi lüüa nii kunsti kui ka teaduse vallas, mis olid naistele tollal suletud.

Tõsi küll, see lõppes, kui Alexander von Nordmann suri. Hiljem enam Hildale tööd ei antud, ta kolis Londonisse ja hakkas joonistama tapeedimustreid. Aga neli aastat oli ta ametis, mis on tõesti erandlik ja põnev.

Hilda oli jah osav joonistaja, kuid 90 aastat hiljem, läinud sajandi keskel, annab meriõhva skeletile viimase lihvi üks osavate kätega mees – Helsingi ülikooli loodusmuuseumi preparaator John Grönvall, kes enamasti restaureeris linnumune.

Temaga seoses on viimases osas tõeliselt vapustav lugu sellest, kuidas sajandeid on lindude mune kogutud, oksjonitel müüdud, ja mis suisa arulage: õpetatud koolis lastele mune korjama, sisuliselt linnupesi rüüstama ja siis mune tühjaks puhuma. See on täiesti käsitamatu! Kuidas kommenteerid?

See oli tõesti huvitav leid. Raamat pidi ilmuma hulga varem ja hakkasime selleks valmistuma, kui kaks esimest osa oli valmis ehk skelett jõudnud Helsingisse. Tahtsin aga kirjutada veel epiloogi, et mis meriõhvaga siis juhtus. Kuid pärast Helsingisse jõudmist ta jäljed otsekui lõppesid. Arhiividest ei leidnud ma enam mingit materjali. Läksin siis intervjueerima loodusmuuseumi töötajaid.

See oli omamoodi viga, kuna kahe päeva pärast helistasin toimetusse ja teatasin, et osa-paar tuleb veel lisaks ja raamatu ilmumine tuleks vähemalt aasta edasi lükata. Toimetaja ütles, et eks helista, kui valmis saad, mina hüüdsin, et üks osa tuleb munamuuseumist. Tema imestas, kuid leppis sellega. Ütlesin veel, et ei oska seletada, miks on see oluline, aga nii on.

Selgus, et kui 1950. aastatel viidi luud ülikoolist loodusloomuuseumi otsusega need uuesti kokku seada, anti väärikaim eksponaat teha kõige paremale preparaatorile, John Grönvallile, kelle põhitöö oli linnumunade parandamine. Näiteks oli kogus väga hinnaline väljasurnud hiid-algi muna.

Neid mune on maailmas vaid 70, üks neist oli katki läinud. Ta parandas selle nii osavalt, et muna juures on nüüd silt: “See on restaureeritud”, muidu ei saaks sellest arugi. Selline amet on vist ka väljasurnud, nii nagu linnumunade kogujadki.

Munakogumine algas 18. sajandil härrasmeeste harrastusena. See väljendas esiteks kunstimaitset, kuna munakogud on nii ilusad, et Helsingi munamuuseum oli üldsusele suletud, hästi valvatud, sest kardeti, et see võib innustada inimesi linnumune koguma.

Mind ajas see fakt muigama – kuni ma nägin munakollektsiooni. Keeruline seletada, aga miski selles on nii kaunis, et raske on vastu panna. Munamuuseumiga seostub Soomes suurim kuritegu looduskaitse vastu. Nimelt pidi seda kogu restaureerima üks loodusmuuseumi assistent. Tundus aga, et ta innustus liigselt ja tööleping temaga lõpetati. Kümme aastat hiljem selgus, et ta ei suutnud lõpetada, vaid oli soetanud endale 9000 muna ebaseaduslikuks kollektsiooniks ja teinud väiksesse eramajja oma isikliku muuseumi.

Nii et midagi oli selles paeluvat. See oli, jah, härrasmeeste hobi. Koolilastele tõepoolest õpetati, et see on looduse armastamine. Leiti, et see on ehe loodusharrastus. 20. sajandi algul hakati aru saama inimese mõjust loodusele, et inimene võib olla katastroof, nagu asteroid või veeuputus. Siis langes ka munade kogumisele kahtlusevari ja 1950. aastatel keelustati see õnneks kogu maailmas. Munakogudest sai piinlik saladus, mis kuskil muuseumides peidus.

Aga minul vedas, et ma sain meriõhva restaureerija näol lisa liikide väljasuremise teemale, kuidas me tajume oma hävitamisvõimet. Muide, Grönvall oli esimesi Soome looduskaitse aktiviste. Alates 1930. aastatest kaitses ta üht lindude pesitsussaart, mis 50ndatel lõpuks ametlikult looduskaitse alla võeti. Sisuliselt rajas ta Soomes esimese looduskaitseala, mis oli minu jaoks üksiti ilus ja lootusrikas lõpp raamatule.

Selle looga lisandus mõte looduse hooldamisest ja armastamisest. Muidu jääks kogu lugu ehk üsnagi kurvameelseks.

Looduse hävimine on tõeks saanud, me teame seda fakti, kliimamuutusest räägitakse palju, ka poliitika tasandil, kuid sageli see vaid jutuks jääbki. Mis on sinu meelest peamine põhjus, et suhtumises suurt miskit ei muutu?

See oligi mulle üks tähtis ajend selle raamatu kirjutamiseks. Me oleme teadlikud kliimamuutusest ja liikide väljasuremisest, aga ometigi teeme näo justkui kõike seda ei toimu. Mis meil küll viga on? Selle raamatu kirjutamisega ma pisut avasin seda, mis meil on viga.

Tajusin, et mõte väljasuremisest on iseenesest suhteliselt uus. Ajaloos on alles lühike periood, mil inimene on mõistnud oma hävitamisvõimet. Institutsioonid selle vastu on loodud 18. sajandil, valgustusajal, mil aga üldiselt levis mõte, et maailm on loodud meie jaoks, et me võime seda ära kasutada.

Nüüd aga tuleb uue info põhjal kõik ümber mõelda. See on suur töö, see ei toimu ühe sekundiga. Samas läheb meil juba kiireks. Mind siiski lohutab see, kuidas raamatus toimus 300 aasta jooksul ikkagi nii palju muutusi.

Võrreldes kasvõi 19. sajandiga, suhtume me loodusesse juba teistmoodi. Küll mitte alati, aga suuremalt jaolt. Tundub, et suur osa inimestest hakkab nüüd olukorda mõistma.

Või kui mõelda Hilda Olsonile – kui piiratud olid tema võimalused võrreldes näiteks minuga: ma saan õppida ülikoolis, võin kirjutada raamatut, samal ajal luua endale pere. Temal polnud kõik see võimalik, tal tuli valida, kas töö või pere. Nii et naise seisukorras on ajaloos tehtud lühikese ajaga tohutu pööre.

Loodan, et läheneb kriitiline punkt, mil toimub samalaadne pööre suhtumises loodusesse, loomadesse. Püüan olla selle osas lootusrikas. Väljasuremise lühiajalugu osutab, et oleme ehk veel šokiseisundis. Tajume oma võimet hävitada, teadmata, kuidas end ohjeldada. Kuid aega hakkab väheks jääma.

Meenutan, et selle aja jooksul, mil sa raamatut kirjutasid, suri välja arvukalt loomaliike. Romaani lõppsõnas sa tänad neid. Lugesid need üles ka tänukõnes Helsingin Sanomate preemia eest. See nimekiri on kurvastavalt pikk. Aga räägime ka rõõmsamal teemal. Raamatu menu on ennenägematu ja ilmselt võid öelda, et meriõhv on muutnud sinu elu. Mis on sind seejuures eriti üllatanud? Mis on olnud kõige parem?

Üllatav on see tõesti olnud, sest kirjutades mõtlesin ju, et sellest saab raamat üsna kitsale lugejaskonnale. Ega teaduse ajalugu ei saa ju olla suure publiku lemmikteema. Kui juba tulid head arvustused ja lugejaid leidus, rääkis mu ema, kes töötas keskkonnaametis, kuidas ta oli jutustanud seal minu ideest, ja bioloogid ütlesid, et hea teema, aga loeb seda ehk kolm inimest. Sama oletasin ise ka, et eks see ole säärane nišiteema.

Aga muidugi on tore, et see nii palju lugejaid leidis. Ma olin tõsiselt üllatunud, nagu puuga pähe saanud. Raamat ilmus septembris. Augustis mõtlesin, et kui see tehtud, siis on sellega kõik. Aga näe, nüüd olen siin! Tõesti, kõik on muutunud ja olen ikka veel hämmelduses, et mis küll toimub.

Sind peetakse ka loodusteadlaseks, kuna romaan “Surelikud” põhineb teadusajalool ja looduse uurimisel. Sa mainisid ema. Kas tema kaudu tekkis su huvi looduse vastu?

Usun küll, et see mõjutas suuresti. Emal oli maailma kõige toredam töökoht Helsingi lähistel Harakasaarel, kus on looduskaitseala. Lapsena veetsin seal palju aega. Mind väga huvitas, millega tegelevad bioloogid, mida teevad keemikud. Muide, osa raamatust kirjutasin sealses looduskaitsekeskuses. Nende sidehoone oli tühi, sain võtme ja võisin seal kirjutada.

Seal kasutati vaid sügavkülmikut: kui saarelt leiti mõni surnud loom, panid bioloogid selle sinna külma hilisema uurimise tarbeks. Ükskord, kui seal kirjutasin, toodi lõpnud hüljes. Küllap see kastitäis surnud loomi mõjutas ka kirjutamisprotsessi. Loodus on mind tõesti huvitanud, kaalusin ka, kas minna õppima bioloogiat või kirjanduse uurimist.

Otsus langes sisseastumiseks kohustusliku kirjanduse põhjal. Ühel pool olid geograafiateosed, teises nimekirjas Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Lugesin sealt kolm lehekülge ja taipasin, et selle vastu ei saa! Niisiis otsustas Bulgakov, et tuleb kirjandust õppida. Aga kui nüüd sain ise valida, millest teha doktoritöö, uurin loodusteadusi kirjanduses, nii et omamoodi saab ring täis. Ja võin nendel teemadel kirjutada.

Olgu kiidetud Bulgakov, et jõudsid kirjanduse uurimiseni, muidu poleks meil nüüd seda suurepärast raamatut. Aga kas on ka raske uuesti selle juurde tagasi pöörduda? Teos valmis rohkem kui aasta eest, seda tõlgitakse mitmesse keelde, saad kindlasti tõlkijatelt küsimusi – ma isegi pärisin üht-teist –, nendele vastamine võib olla päris väsitav?

Tõepoolest, kui ma kirjutasin, siis ei mõelnud üldse sellele, et seda hakatakse tõlkima, kuigi talletasin oma jälgi. Aga kui küsitakse, kust allikast on mingi nimetus võetud, siis appike – see oli kuus aastat tagasi, jube, kui peaks kõik läbi otsima. Kuid eks mu oma kirjutusprotsess oli ka pikk ja segane.

Tegelikult on see tore, kui tõlkijad on hästi täpsed, tahavad kõike teada ja kontrollida. See on väga põnev ja õpetlik, olen saanud hea koolituse järgmise raamatu kirjutamiseks, olen targem.

“Surelikud” tõepoolest vallutavad tõlgete kaudu maailma igas suunas. Viimati müüdi tõlkeõigused Vietnami ja Lätisse. Eesti tuli maailmameistriks, meil ilmus tõlge esimesena. Järgmisena peaks augustis ilmuma “Surelike” saksakeelne tõlge ja siis riburada ülejäänud.

Jah, eks neid hakkab tulema.

Kas kodus ootab riiul, kuhu need kõik kenasti ritta seada?

Praegu on raamaturiiulid kõik täis, püüan siia-sinna miskit pressida. Abikaasa ikka teeb märkusi, et need virnad peavad siit kaduma. Eks mul tuleb uus riiul hankida, 25 tõlget teeb ikka mitu meetrit. Vahest peaksin hoopis rajama oma meriõhva muuseumi?

Aga see on tõesti tore ja võimas!

Kuidas siis edasi? Praegu teed veel dissertatsiooni loodusteaduste-kirjanduse seostest. Kas on juba ideid uueks romaaniks? Lugesid “Surelike” kirjutamiseks hulga kirjandust ja ürikuid läbi. Ehk jäi midagi tagavaraks?

Leidsin tõesti vägevaid lugusid. Aga teadusajaloost on mul kombeks otsida igasugu anekdoote, mis jäävad pähe tiirlema. Kui hakkasin kirjastajale rääkima sellest raamatust, oli mul tegelikult umbes kuus teemat mõttes ja veel nimekiri mingitest asjadest, et neist kõigist võiks kirjutada.

Järgmise raamatu teema on päris tore. Seda olin arendanud juba enne, kui “Surelikud” justkui vahele tungis. See on taas teadusajaloost, ka loomadest, aga teisest kandist. Mind huvitavad ajaloos nn metsiku teaduse hetked – kui leitakse teaduses midagi niivõrd uut, et see kummutab kõik varasemad arusaamad. Et senised teooriad enam ei kehti, aga uut veel täpsemalt ei tunta.

See on säärane meeletu hetk, püütakse leida seletusi ja eriti paeluvad on valed vastused. Kui kujutlused on suured ja asutakse õhinal tegutsema, on nii põnev jälgida, millised maailmad siis tekivad.

Olen uurinud 19. sajandi perioodi, kui avastati elekter ja magnetism. See oli murranguline, inimesed pidid tunnistama, et nähtamatud jõud on olemas. See vallandas esoteeriliste teooriate laviini, mis oli fantastiline, nii et järgmiseks teen midagi sel teemal.

Tahan kirjutada millestki kergemast, rõõmsamast, hea vaheldus seitse aastat kestnud liikide väljasuremise teemale.

Ehk läheb ka kirjutamine pisut sujuvamalt.

Loodetavasti.

Pirkko Saisio jutustas meile, et tal kadus ühe romaani käsikiri arvutist ja ei saanud seda kuidagi taastada. Pidi selle täiesti uuesti kirjutama. Kuid ta leidis, et nii sai tekst palju parem ja kompaktsem. Kuidas sa oma kirjutamisprotsessi kirjeldaksid?

Koolitatud kirjandusteadlasena uurin algul läbi hulga materjali vastavast ajast ja teemadest, mõtisklen, et mis eriti huvi pakub. Seejärel panen kirja visandid, mis võivad olla algul õige kehvad. Sellestki raamatust oli mul neli viletsat mustandit, millest hakkasin otsima, millised kohad on head.

Mu tööviis pole üldse tõhus, sest ma kirjutan päris palju, aga pärast kasutan sellest vähe. Otsin massist välja häid lõike ja kaalun, kuidas neid ühendada. Nii igatahes sündis see raamat.

Ei teagi, kas järgmise puhul käib kirjutamine samuti või teistmoodi. Teema on ju teine ja küllap seegi omamoodi kujundab kirjutamist. Sellepärast on ka põnev võtta nüüd ette pisut teine suund.

Jääme põnevusega ootama!

As I conclude my thoughts on Iida Turpeinen’s article “We are aware of climate changes, but we act as if they’re not happening”, I am reminded of Estonia’s resilience in the face of environmental challenges. Despite being aware of the pressing issue of climate change, it seems that many of us continue to prioritize short-term gains over long-term sustainability. Turpeinen’s words serve as a poignant reminder to re-evaluate our actions and work towards a more environmentally conscious future. It is only through collective effort and commitment that we can mitigate the effects of climate change and ensure a livable future for generations to come.