Herem: kõik arvasid, et Venemaal on mingi valupiir, praegu pole sellele mõtet loota | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Herem on kogenud väga huvitavat ja olulist poliitilist ajalugu Venemaal. Kuid tema viimane avaldus paneb paljud mõtlema, kas Venemaal on tegelikult valupiir või mitte. Kas me saame lootma jääda Venemaa suhtes või peaksime vaatama mujale? Selle küsimuse üle arutlevad paljud ja Herem on suunanud tähelepanu sellele, et võib-olla on aeg oma mõtteviisi muuta. Tule ja saa osa sellest põnevas diskussioonist!

See sõda sellisel täiemahulisel kujul on kestnud nüüd juba kaks aastat. Kuidas teie kirjeldaksite seda olukorda, kuhu me jõudnud oleme? Milline seis rindelt vastu vaatab?

Päris selle sõja või sõja eskalatsiooni alguses paljud ikkagi arvasid, et Kiiev kaotatakse kohe. Täna on seis selline, et Ukraina on Venemaa tõrjunud väga suurelt alalt tagasi, kuhu alguses Venemaa jõudis. Ja sinna on see praegu jäänud. Ei ole minu meelest õige nimetada seda patiseisuks, vaid on ikkagi positsioonisõda, kus mõlemad kulutavad üksteist. Venemaa on läinud seda teed, et ta on valmis väga suuri kaotusi võtma, et liikuda natukenegi edasi ja sellepärast kogu see rinne on väga intensiivne seal.

Kui me vaatame kaarti, siis tegelikult üsna sarnane kaart oli ka aasta tagasi. Kuidas seda võiks siis nimetada? Kas võiks öelda, et Venemaa on olnud edukas või just Ukraina on olnud edukas, et see rinne on püsinud?

Ukraina võimekused on ikkagi vähemuses. Venemaa on hinnanguliselt kolm korda rohkem investeerinud sõtta kui näiteks lääneriigid Ukrainat on toetanud. Nii et selles suhtes Ukraina on olnud ikkagi edukas, sest ta hoiab Venemaa edasitungi ära.

Ja neid võimekusi, mida Ukrainal oleks vaja, on tal väga vähe või pole üldse. Antakse tükkhaaval ja seepärast ei saa ta ka kuskil keskenduda mingisugusele suuremale pealetungile.

Ja samas on Vene sõjaväelasi ja ka nende tehnikat selle pealetungi käigus väga palju hävinud.

Väga palju. Ja see on selle sõja üks õppetunde või üllatusi. Kui me varem arvasime, et ka Venemaal on meietaolised inimesed ja mingisugustel kaotustel on ka kuskil piir, siis tundub, et Venemaa puhul seda piiri me kindlasti ei tunne. Ta on valmis palju enamaks kui meie standardite järgi üldse oleks võimalik.

Jah, et need arvud erinevad, aga umbes 70 000 kuni 100 000 kandis võib olla Vene sõjaväes neid, kes on hukkunud ja mitusada tuhat veel haavatud. On see korrektne hinnang?

Räägitakse isegi kuni 400 000 kaotusest, mis on koos haavatutega. Ega neid siitpoolt vaadates keegi üle lugenud ei ole, aga need on ikkagi väga suured kaotused, kokkuvõttes on sajad tuhanded, kes kas on surnud või sedavõrd haavatud, kes kunagi enam oma tavalise elu juurde tagasi ei pääse. See on ikkagi väga-väga palju. Viimase kuu jooksul Venemaa on kaotanud, veebruarikuus kuskil 150 ohvitseri.

Ukrainlastel on see umbes kolm korda väiksem. Ja see on päris suur probleem, sest ukrainlastel isegi kolm korda väiksemad kaotused on palju valusamad nii psühholoogiliselt kui ka inimeste arvu poolest lihtsalt.

Üks viimase aja märgilisemaid taandumisi ukrainlastele oli Avdijivka. Millest see Avdijivka taandumine teile räägib ja kas me hakkamegi nägema selliseid lugusid, kus lihtsalt tuleb taanduda sellepärast, et laskemoona ei ole?

See võib nii minna. Ei ole küll kõige tõenäolisem stsenaarium, aga põhimõtteliselt, tõesti, ukrainlastel nagu ka meil näiteks ei ole mingit probleemi võidelda nii-öelda näost näkku lühidistantsil. Aga kuna vastasel Venemaal on kilomeetri või kahe kaugusel kogu aeg järgmine käik olemas ja seda sa ei suuda mõjutada kuidagi, siis sa jäädki reageerima. Ja neid mürske tegelikult ongi vaja justnimelt selle jaoks, et sa saaks vastase sügavusse viia mingisugused efektid. Kui neid ei ole, siis läheb väga raskeks, sest üks vastane, kes tuleb sinu juurde, fikseerib su kuidagimoodi ära, kujundab ja järgmine siis juba astub järgmise sammu.

Hea uudis sellest nädalast oli võib-olla see, mis puudutas lennukeid. Päris paljud Vene lennukid said tabamuse ja ka radarlennuk A-50. Kas võib juba öelda, et Venemaa õhuvägi, nende võimekus juba tegelikult on hakanud langema?

Nende A-50 luurelennukite puhul võib seda küll öelda, et see on väga tõsine kaotus. Aga kui me räägime mitmeotstarbelistest lennukitest, ründelennukitest, siis neid on neil veel päris palju. Aga edu on see päris kindlasti, et nad suudavad oma õhutõrjet liigutada niimoodi, nii-öelda varitsusse kuskile, kasutades ära siis venelaste väljakujunenud lennukoridore, õigel hetkel välja tuua, sooritada oma lask, siis jälle peitu minna, see on, tuleb tunnistada, eeskujulik.

Sõja teisel aastapäeval käisid ka nüüd mitmed Euroopa liidrid Kiievis ja ka USA senaator Chuck Schumer. Pidevalt nendel rahvusvahelistel foorumitel räägitakse, me peame aitama rohkem. Samas selle reaalse abi ja sõnade vahel laiutab üks lõhe. Kui suur see lõhe teie hinnangul praegu on? Ja kui Ameerika abipakett jääbki toppama, kas eurooplased ja ukrainlased saavad ise hakkama?

See lõhe on nii suur, et me näeme seda täna Ukrainas. Kaks aastat on väga palju räägitud. Tuleb tunnistada, et väga palju on ka rohkem tehtud. Meie oleme teinud palju rohkem, kui me oleks ette kujutanud 2021. aasta detsembris. Ja nii ka kõik lääneriigid. Aga räägitakse loomulikult kordades rohkem kui tehakse. Ja seda ka nende olemasolevate ressursside juures.

Täna ikkagi Euroopas, mitte Ameerikas ainult, ka Euroopas on olemas raha, et osta vahendeid, anda Ukrainale. Aga erinevatel põhjustel seda ei tehta ja see on natuke psühholoogiliselt arusaadav. Ega me ka ise ei kippunud alguses väga midagi tegema ja ma arvan, et ka täna Eesti riigina me saaks veel rohkem teha.

Mida näiteks?

See on põhimõtte küsimus, kui palju me oleme teistelt eluvaldkondadelt või isegi Eesti oma kaitsevõime pealt valmis võtma ära ressurssi ja investeerima seda, ükskõik siis, Ukraina kaitsevõimesse. See on meie enda otsustamise küsimus. Tegelikult ei peaks väga vaatama, mida teeb Prantsusmaa või Saksamaa. Me lihtsalt peame otsustama, kuskohas meie väärtused on ja kas me aitame Ukrainat või mitte.

Eestis ei pea inimestele selgitama, miks seda on vaja teha, võib-olla mõnes Euroopa riigis peab seda rohkem tegema. Hiljuti avaldas Euroopa Välissuhete Nõukogu avaliku arvamuse uuringu ja siis selgus, et 12 Euroopa riigi kokkuvõttes ainult kümnendik inimestest arvab, et Ukraina võidab selle sõja, ja 20 protsenti arvab, et võidab Venemaa, ja 37 protsenti arvestavad sellega, et tulemuseks on mingisugune kompromiss. Samas kui inimestelt küsiti, kuidas Euroopa peaks Ukrainat toetama, siis ikkagi umbes kolmandik soovib Ukrainat toetada, nii et nad saavad oma alasid tagasi võtta, aga umbes 40 protsenti oli selliseid, kes leiab, et me peaksime nendele läbirääkimistele rohkem rõhku panema. Tundub, justkui poliitikud on natukene oma selgitamistöös läbi kukkunud. Mis sõnadega võiksid Euroopas poliitikud rohkem rahvale rääkida selle tähtsusest?

Seda on raske öelda. Rohkem tuleks näidata dokumentaalkaadreid Ukrainast, ma arvan, inimestele. Nad päris tihti ikkagi ei saa aru, mis seal toimub. Aga ka siis, kogu austusega, Itaalia, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia – see kõik on nendest väga kaugel. Nad ei saa aru sellest, milline valu on seal Ukrainas ja nendeni see mitte kuidagi ei jõua. Aga eks ajapikku tõenäoliselt peavad poliitikud tegema ise otsuseid sõltumata sellest, mida nende inimesed arvavad. Sest kui me täna laseme Venemaal võita, siis ta võidab edasi ja edasi meie suunal ka.

Kusjuures Portugalis huvitavalt selle uuringu järgi oli suhteliselt suur toetus Ukrainale erinevalt Itaaliast, aga Portugal tõesti oli enam-vähem Rootsi ja Poola lähedal kuskil just. Aga militaaranalüütikud räägivad igal pool kurnamissõjast. Kui kuivõrd on Ukrainal ja lääneliitlastel reservi ja varu ja kuivõrd Venemaa suudab vastu pidada? Sest tundub, et nad on oma sõjamasina täistuuridel tööle saanud?

No Euroopal kindlasti on. Siin Covidi-ajal pandi mängu üle triljoni vist, ma ei tea, kui suured rahad. Tänane Ukraina toetus pole ligilähedalgi sellele otsusele või sellele sammule, nii et meil on seda võhma küll veel. Pole mingit küsimust.

Aga Venemaa? Kui kaua Venemaa suudab, kuidas teile tundub? Natuke juba alguses ütlesite, et see on üllatav olnud, mida nad on juba välja pannud.

See, mida me võib-olla lootsime, et Vene elanikkond murdub kuidagimoodi, läheb täiesti teises suunas. Inimesed, kes saavad paarsada dollarit eurot kuus palka, leiavad, et 2000 euro või dollari eest kuus on palju parem sõdida. Inimesed, kes sanktsioonide pärast on kaotanud oma tööd, lähevad nüüd sõjatööstusse tööle ja saavad palka. Ja kuidagimoodi nad tunnevad ka, et nemad päästavad maailma mingisugusest mädanenud lääne kultuurist ja kõik muu. Nii et see töötab.

Lisaks sellele täna tuleb Põhja-Koreast kuus mitu tuhat vagunit või merekonteinerit erinevat kaupa. Ja kui sealt hakkab tulema ka mingisugust mitte ainult toodangut, vaid ka näiteks vahendeid, millega toota, siis Venemaa võib ka väga kaua vastu pidada. Ja selle vastu aitab ainult üks asi – see oht tuleb likvideerida, Ukraina territooriumil kohe päris kindlasti.

Kuidas Venemaa ja Ukraina selle sõja jooksul arenenud on sõjapidamise mõttes ja just ka selle tehnika ja relvastuse mõttes, mida nad saavad kasutada?

Sellel sõjal on olnud ka erinevad näod. Kui alguses Venemaa tungis peale ja Ukraina viivitas ja kaitses ja rohkem varitses kuskil, siis nüüd on see kujunenud rohkem positsioonisõjaks ja seepärast erinevad vahendid on erinevas hinnas ja erineva väärtusega.

Mulle tundub nii, et ka venelased on hakanud teistmoodi mõtlema justnimelt, kuidas olemasolevat tehnoloogiat oma huvides ära kasutada. Seesama varitsev õhuründemoon, kas seal on siis lihtlabased droonid, mille külge pannakse granaat või veidi tööstuslikum versioon. Ukrainlased on päris kindlasti olnud väga leidlikud, aga nende motivatsioon tuleb ikkagi tahtest kaitsta oma riiki.

Ja ja ressursse on ju mõlemad pooled sinna pannud, aga veelkord – Venemaa on lihtsalt matnud sinna kordades rohkem ressursse.

Ukrainlased on siiani sõdinud professionaalsete sõdurite ja vabatahtlikega ja täiemahulist mobilisatsiooni ei ole välja kuulutatud. Kui nüüd seda peab tegema, kas see võimaldab neil sõjaväe täita sama motiveeritud ja oskusliku personaliga?

Kindlasti aitab. Ukraina tegelikult ei ole täna võtnud sõtta, kui vabatahtlikud välja arvata, alla 27-aastaseid mehi ja seda vanusepiirangut tahetakse nüüd tõmmata 25 aastani. Sest nad tahavad järgmist põlvkonda säästa. Kui nad viiksid läbi mobilisatsiooni ja lääneriigid toetaksid – ja sõduri moraali üks suuremaid komponente on väljaõpe –, kui lääneriigid toetavad väljaõppega rohkem kui täna, siis ma arvan, see on kindlasti märkimisväärne jõud.

Aga ainult inimesed ei sõdi. Relvastatud inimesed sõdivad. Ukrainal on vaja vahendeid, millega ulatuda ka kaugele – 20 ja 200 kilomeetrit.

Kuidas on võib-olla mõjutanud seda sõjakäiku nüüd kaitseväe juhi väljavahetamine, mis hiljuti juhtus?

Mulle tundub, et mitte eriti. Nii palju, kui mina olen kuulnud, siis sõdurid muidugi kehitavad õlgu. Uue kaitseväe juhataja vastu mingit umbusku ei ole. Ja ma arvan, et see vastane koondab nende tähelepanu palju rohkem kui juhivahetus. Ma küll ei tea, mida Zalužnõile ette heideti ja mille pärast seda tehti, seda päris täpselt pole ka maha öeldud, aga pikemas perspektiivis, kui niisugused asjad väga palju juhtuvad, siis see võib hakata mõjutama. Ma täna arvan, et see oht ja viha agressori vastu on suurem, omab suuremat tähelepanu kui muudatused juhtkonnas.

Meie oleme NATO liikmed. Mida meie siin, Eestis ja NATO-s laiemalt sellest sõjast õppinud oleme praeguseks ja kui palju kaitseplaane muutnud?

NATO tervikuna on kindlasti aru saanud, et ainult retoorikaga mitte midagi ära ei hoia ja konventsionaalse sõja vahendid ja võimed on olulised. Siiamaani võib-olla räägite siin igasugusest muust heidutusest, infooperatsioonidest ja küberoperatsioonidest, siis tegelikult see kõik on olnud väga väike osa.

Selleks, et Venemaad heidutada, on vaja konventsionaalset võimet, mis suudaks likvideerida ohu, mitte tekitada talle valu. Me kõik arvasime kaks aastat tagasi, et Venemaal on mingisugune valupiir. Kordan veel, ma arvan, et täna meil ei ole mõtet üldse seda mõõta või selle peale loota.

Kogu oht, mis sinu territooriumile tuleb, sa pead olema võimeline selle ära likvideerima ja võimalikult kiire ajaga. Ja see tähendab seda, et me peame tavalist, konventsionaalset võimet arendama – suurtükid, õhutõrje, jalavägi, tankitõrje – tänapäevase tehnoloogiaga ja sellesse tuleb investeerida. Aga lisaks veel, et meil Eestis ei läheks nii, et isad on kadunud, siis me peame täna investeerima sellesse. Kaitseväelased palju vähem peaksid nägema oma lapsi, reservväelased ja seda teed me kahjuks läheme ka. Mitte midagi ei ole teha, me peame viima rohkem läbi õppuseid, kus reservväelased ja tegevväelased on oma peredest eemal lihtsalt sel põhjusel, et neid ikkagi üleüldse näha.

Paljud inimesed on sattunud viimase aja juttudest ka ärevuse. Ega ülemäärane ärevus ei ole ka hea abimees. Kuidas teie soovitate inimestel kogu selle ärevuse ja sõjahirmuga toime tulla?

Kuidagimoodi, võiks öelda, et õitsevad riigid nagu Iisrael ja Lõuna-Korea, kellel sõda on kogu aeg piiri ääres ju, Iisraelil isegi praegu on käes, ja nendes riikides inimesed elavad, nendesse riikidesse ettevõtted investeerivad, nendes riikides majandus kasvab ja ma arvan, et elul pole häda midagi. Me peaksime sama eeskuju võtma.

Üks asi, mis alati aitab rahuneda, on see, kui midagi teha selle jaoks. Te juba nimetasite, et reservväelased, rohkem õppekogunemisi, rohkem varustuse oste, kõike seda. Mida võib-olla selline tavaline inimene, kes ei ole reservväelane, teha saaks, kui ta mõtleb, et ta tahab oma riigi kaitset tugevdada?

Meil on päästeamet andnud välja erinevaid juhiseid, Kaitseliit toimetab väga hästi ja sealt saab alati nõu küsida. Aga mis on peamine – oma igapäevast asja tuleb ka edasi teha maksimaalselt palju. Kõik ei pea valmistuma sõjaks. Riik peab ikkagi edasi arenema ja see on kogu meie eksisteerimise alus ju. Las spetsialistid, reservväelased, tegevväelased valmistuvad sõjaks. Kui tavakodanikule öeldakse, et ta peab millekski valmis olema, siis ta valmistub selleks. Aga üle ei maksa mõelda.

Milline on teie prognoos nüüd selle sõja kohta hetkeseisuga?

Seda on raske öelda. Venemaa võib seda hinda makstes edasi liikuda niimoodi sadade meetrite kaupa, mõnes kohas kilomeetri, aga ta maksab väga ränka hinda ja ma ei tea, kui kaua ta suudab seda taluda. Kui Ukraina saab vahendid nii õhukaitsesse kui kaudtule süsteemidele – ja ma arvan, et ta saab neid selle esimese poole aasta jooksul –, siis me võiksime näha mingit muudatust selle aasta teises pooles. Kui ta neid vahendeid ei saa, siis toimubki selline väga aktiivne, aga kaugelt vaadates kaardi peal üsna stabiilne lahingutegevus.

Selle artikli põhjal võib järeldada, et Eesti peab endiselt valmis olema Venemaa agressiooni vastu. Kindralleitnant Heremi sõnul ei tohi loota sellele, et Venemaa mõistab piiridele valu piiri ning seetõttu peab Eesti jätkama oma kaitsevõime tugevdamist ja koostööd teiste liitlastega. On oluline, et Eesti jääks valvsaks ja ettevalmistatuks, et kaitsta oma suveräänsust ja turvalisust julgeolekukeskkonnas, mis muutub üha ebakindlamaks.