Helin Puksand: eesti (õige)keelest | Arvamus

Tere tulemast! Helin Puksand on tuntud eesti keele spetsialist, kes on pühendunud õigekeelsuse ja keelekasutuse olulisusele Eestis. Tema arvamusartiklid ja analüüsid avavad põnevaid vaatenurki keelekasutusele ning panevad meid mõtlema selle olulisusest meie igapäevaelus. Helin Puksand toob välja, kuidas eesti keel on meie identiteedi keskmes ning kuidas seda tuleks hoida ja arendada. Tema kirjutised pakuvad sügavat sisu ja panevad meid mõtlema selle üle, kuidas me keelt kasutame ja hoiame. Tutvuge tema arvamustega ja avardage oma silmaringi eesti keele olulisusest!

Märtsikuus on juba tavaks saanud, et räägitakse – ilmselt ka mõeldakse – rohkem eesti keelest, mistõttu on asjakohane arutleda õigekeelsuse üle ja vaadata, kust saab keeleabi, kirjutab Helin Puksand algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kui asun mingit teksti kirjutama, on esmane tööriist, mille appi võtan, e-keelenõu. E-keelenõu lehelt saab teada, et selle portaali eesmärk on “pakkuda lõpptarbijale intuitiivselt lihtsal viisil vastuseid keelealastele küsimustele, nt normingukohasus, vasted teistes keeltes, selgitused, etümoloogia, kasutusinfo jms”.

Tõepoolest, sellel lehel on reas mitmed vajalikud sõnastikud: õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2018), eesti keele seletav sõnaraamat, sünonüümisõnastik, etümoloogiasõnastik, samuti inglise-eesti ja eesti-vene sõnastik. Lisaks pakub veebileht ka õigekeelsussoovitusi, mida leiab ametniku soovitussõnastikust ja eesti keele käsiraamatust, mis, tõsi küll, on 2007. aasta versioon.

Keelenõuvaka otsustas aga Eesti Keele Instituut arhiveerida, väites, et paljud soovitused on vananenud, kuigi õigekeelsusreeglid ei vanane ja neid ei uuendata iga paari aasta tagant, nagu võib vahel tunduda.

Seda veebilehte uurides selgubki ka tõsiasi, et nii, nagu meie riigis on paljud asjad projektipõhised, on ka korrektne keelekasutus meil mõneti projektipõhine: e-keelenõu arendus katkes koos rahastamise lõppemisega ja EKI hakkas arendama uut keeleportaali Sõnaveeb, mille eesmärk on soovituste pakkumise asemel lihtsalt keelt kirjeldada.

Esmapilgul võib jääda mulje, et Sõnaveeb on e-keelenõu uuendatud paralleelversioon: ka Sõnaveebi on koondatud info paljudest sõnakogudest ja andmebaasidest, see sisaldab ühendsõnastikku ja oskussõnastikke. Lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on suurepärase keeleõppevahendiga.

Keeleõppija Sõnaveeb annab muukeelsele eesti keele huvilisele lisaks sõna tähendusele, kasutusinfole, sünonüümidele ja õigetele muutevormidele ka teavet, mis keeletasemel konkreetne sõna on, mis sõnaliigiga on tegemist ning kuidas on sõna inglise, prantsuse, vene ja ukraina keeles, kusjuures eri sõnadel on erinev valik võõrkeelseid vasteid. Sõnaveebist leiab ka hääldusharjutused, eesti keele õppe juhised, piltsõnastiku ja keelemängud. Ühesõnaga, keeleõppija leiab Sõnaveebist kõik vajaliku vastavalt oma eesti keele tasemele.

Õpetajatele on eraldi rubriik “Õpetaja tööriistad”, kust leiab teavet sõnavara, grammatika ja kasutusolukordade kohta. Samuti on väga kasulik rubriik “Õppeteksti hindamine”, mille abil saab kontrollida, mis keeletasemel on tekstis sõnad, missugune on teksti raskusaste loetavusindeksi Lix järgi, samuti saab infot teksti formaalsuse, nominaalsuse ning nimi- ja tegusõnade suhte kohta.

Eesti keele teadlik kasutaja aga märkab peagi üht Sõnaveebi suurimat puudust: üldkeele sõnastik ei ole seotud õigekeelsussõnaraamatuga. Mitme sõna juures leiame küll rubriigi “ÕS selgitab”, kuid sellele on lisatud lause “Üldkeele sõnade tähendusi keelekorralduses ei normita, sõnavalik ja sobivus olenevad konkreetsest kontekstist”.

Olen nõus, et üldkeelt ei ole vaja normeerida, iga (ema)keelekasutaja kasutabki keelt nii, nagu talle sobib ja kuidas õigeks peab. Ju saavad kõik aru, mida kõneleja tahab öelda, kui ta kasutab suvaliselt sõnu järgi ja järele või õieti ja õigesti. Probleem tekib aga siis, kui on vaja kasutada korrektset kirjakeelt õpetades, seadusi tehes või tekste toimetades. Mis juhtub siis, kui kehva keeleoskusega jurist asendab näiteks pärimisseaduses sõna omandama sõnaga omastama?

Eesti Keele Instituut lubas anda välja uue ÕS-i 2025. aastal. 1. märtsil Eesti keelenõukogu ja instituudi korraldatud keelekorralduse seminaril* sai lõpuks selgeks, et “Eesti keele sõnaraamat ÕS” tuleb Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku eesti keele osa väljatrükina, kus õigekeelsussoovitusi enam ei anta.

Kurvaks teeb, et õiguskantsler Ülle Madise on nõus lausa riigikohtu poole pöörduma, kui uus ÕS ei peaks tagama kirjakeele normi kaudu ametliku keelekasutuse ühtlust ja selgust, nagu see keeleseaduse ja valitsuse määrusega on ette nähtud. Kui aga nii lähebki, siis millele peaksid avalikus keelekasutuses toetuma inimesed, kelle keeletunnetus ei ole väga hea?

Iga inimene saab muidugi ise otsustada, kas kasutada ÕS 2018 soovitustele toetudes korrektset keelt või mitte. Jääb vaid loota, et terve mõistus võidab ja EKI annab välja ikkagi õigekeelsussõnaraamatu, mille nõuannetele saab teadlik keelekasutaja toetuda, mitte keele­kasutusnäidete sõnaloendi.

In conclusion, Helin Puksand’s article about the Estonian language sheds light on the importance of preserving and cherishing our mother tongue. Puksand emphasizes the necessity of using correct grammar and vocabulary in order to maintain the integrity and beauty of the Estonian language. By respecting and upholding our linguistic heritage, we can ensure that Estonian remains a vibrant and living language for future generations. Puksand’s passionate advocacy for the Estonian language serves as a reminder of the cultural significance and value of linguistic diversity in Estonia.