Harri Tiido: Ukraina vabariigist Kaug-Idas | Arvamus

Tere tulemast, kallid lugejad! Täna räägime Harri Tiidost, kes on tuntud Eesti diplomaat ja endine suursaadik Ukrainas. Tema arvamusartikkel “Ukraina vabariigist Kaug-Idas” on tekitanud palju kõneainet ning pakub põnevat perspektiivi Ukraina ja Kaug-Ida suhetele. Tiido käsitleb artiklis Ukraina rolli Kaug-Idas ning selle mõjuvõimu kasvu piirkonnas. Tema analüüs pakub huvitavat vaatenurka poliitilistele ja majanduslikele suhetele kahe piirkonna vahel. Jätkakem lugemist, et avastada Harri Tiido värske ja kriitiline lähenemine rahvusvahelisele poliitikale.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all Kaug-Ida ukrainlased. 1922. aastal sisenes Vladivostokki punaarmee ja kohe algasid arestid, kusjuures esmajärjekorras arreteeriti mitte valgete jõudude ohvitsere, vaid umbes 200 ukrainlaste liikumise aktivisti, märgib Tiido.

Möödunud aasta algul avaldas Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev muret, et Kaug-Idas elavad ukrainlased on säilitanud oma rahvusliku identiteedi. Ning et see kujutavat ohtu Venemaa territoriaalsele terviklikkusele. Sarnast rahutust on väljendanud ka Vladimir Putin, kes viitas Kaug-Ida tühjenemisele venelastest ja selle tühimiku võimalikule täitumisele muulastega.

Tundub kummaline, et Moskva peab sõda Ukraina vastu, kuid muretseb samas ukraina ohu pärast hoopis teises riigi otsas.

Tegelikult on nähtusel ajalooline taust täiesti olemas, kuigi Venemaal ei soovita sellest eriti rääkida. Põhjus on Kaug-Ida omaaegses asustamises. 19. sajandi viimasel veerandil oli Venemaal häda soovijate leidmisega Kaug-Ida koloniseerimiseks. Impeeriumi Euroopa osa venelased sinna minna ei soovinud, kuna tegemist oli vaese ja mahajäänud alaga. Elanikkonna nappus omakorda takistas olukorra paranemist.

Leiti, et asjale tuleb anda administratiivne käik ja inimesi sinna organiseeritult vedada. 1882. aastal langetati otsus vedada Lõuna-Ussuriiski kraisse talupoegi meritsi ja riigi kulul. Esimesed kaks laeva väljusid Odessa sadamast ja toimetasid pika merereisi järel Vladivostokki poolteist tuhat ümberasujat. Enamus neist olid ukrainlased.

Järgneva kümnendi jooksul Kaug-Itta veetuist olid ligi 90 protsenti ukraina päritolu. 20. sajandi alguseks muutusid ukrainlased arvukuselt teiseks rahvusrühmaks mitte ainult Primorjes, vaid kogu Siberi ja Kaug-Ida territooriumil, jäädes alla vaid venelastele.

Aastal 1902 mereveod lõppesid, kuid siis algas regulaarne liiklus Transsiberi raudteel ja lõpptulemusena arvutati, et kuni 1917. aastani moodustasid juba ainult Primorjesse saabunuist ukrainlased 67,5 protsenti, arvuliselt ligi 180 000 inimest. Mitteametlikult nimetati ukrainlastega asustatud alasid Zeljonõi Klin ehk Roheline Kiil. Algselt tähistati selle nimetusega Primorje lõunaosa ja Ussuuri kraid.

Tasapisi liikusid uusasukad Hiina piiril Ussuuri ja Amuuri jõgesid pidi loodesse ning ka põhja suunas piki Jaapani ja Ohhoota mere randa. Nii laienes Roheline Kiil suurele osale Habarovski kraist ja Amuuri oblastist. Selle ala kogupind oli rohkem kui miljon ruutkilomeetrit. Põhjas ulatus see Jakuutiani. Aastaks 1917 elas Rohelise Kiilu alal üle 1,5 miljoni inimese, kellest enamus olid ukrainlased.

Juba enne seda olid tsaarivõimud rahutuks muutunud, sest kuidagi väga mittevenelik oli kogu see elanikkond. Seetõttu hakati vägivaldselt piirama ukrainlaste ühingute loomist ja keelekasutust. 1905. aasta sündmused küll lõdvendasid pisut piiranguid, kuid kohe tekkisid ukrainlaste seltsid ja 1910. aastal lõpetati igasugune rahvuslus jälle võimude dekreediga ära.

“Suvel pärast Kiievis Ukraina autonoomia väljakuulutamist otsustati sama teed minna ka Kaug-Idas.”

Uus laine tõusis aastal 1917, mil loetud nädalatega sündis mitukümmend rahvuslikku ühendust. Välja tuldi ka poliitiliste nõudmistega. Nimelt ukraina autonoomia kehtestamise sooviga. Suvel pärast Kiievis Ukraina autonoomia väljakuulutamist otsustati sama teed minna ka Kaug-Idas. Paraku järgnes bolševike riigipööre ja olud muutusid.

Kaug-Ida ukrainlased otsustasid järgida emamaa eeskuju ja väljuda Venemaa koosseisust. Algul loodeti Kiievi abile, kuid seal käinud delegatsioon tuli tagasi tühjade kätega. Seejärel otsustas Kaug-Ida ukrainlaste kolmas kongress 1918. aasta aprillis asutada Rohelise Kiilu aladel oma, sõltumatu vabariik. Tekkisid ka esimesed relvasalgad. Oma armee loomise üks eesmärk oli vältida sattumist Koltšaki vägedesse.

Üldiselt püüdsid ukrainlased valgete ja punaste konfliktis neutraliteeti säilitada. Vabatahtlikest moodustati terve diviis ja oleks ka teine loodud, kui Koltšaki jõud ei oleks sekkunud, keeldudes ukrainlaste vabariiki tunnustamast. Nagu ütles üks Koltšaki nõunikke, on ukrainlaste liikumine ohtlikum kui Siberi separatism.

Ukrainlased tegid erinevaid katseid. Üks mõte oli liituda tšehhi leegionäridega, teine aga oma partisanijõudude asutamine, kuid Jaapani okupatsiooni alguses liitus osa partisane punastega, et välisvaenlase vastu võidelda. Ega sellest eriti kasu ei olnud.

1922. aastal sisenes Vladivostokki punaarmee ja kohe algasid arestid. Kusjuures esmajärjekorras arreteeriti mitte valgete jõudude ohvitsere, vaid umbes 200 ukrainlaste liikumise aktivisti kuni kooliõpetajateni välja. Kõigi üle korraldati Tšitaas näidisprotsess ja enamus pandi kinni.

Igaks juhuks otsustati igasuguse rahvuslikkusega lõpetada. Rahvuskoolid suleti, ukrainakeelsed ajalehed lõpetati, kuigi ukrainlasi oli veel 1926. aastal umbes kolmandik elanikkonnast. Sedagi suhet otsustati adminmeetmetega muuta. Kuulutati, et ukrainlane saab olla vaid Ukrainas sündinud isik, kõik järglased aga lähevad kirja venelastena. Kui nüüd vaadata aasta 2010 rahvaloenduse tulemusi, siis oligi Primorje krais ukrainlasi jäänud alla kolme protsendi ja Habarovski krais napilt kaks protsenti.

Kuid isegi need protsendid näikse Moskva keskvõimudele rahutust valmistavat, siit siis ka Patruševi ja Putini rahutuseavaldused. Pärast 2014. aastat olevat aga Kaug-Idas enese ukrainlaseks tunnistamine üldse ohtlikuks muutunud ja paljud inimesed eelistasid end määratleda venelastena.

Nii või teisiti, Kaug-Idas oli ukrainlastel oma identiteet täiesti olemas ja ka pürgimus omariiklusele samuti. Siin-seal on meedias näha olnud usutlusi ukrainlastega, kes on praeguste sündmuste taustal saanud teada oma päritolust ja otsustanud taas ukrainlasteks saada ning ka oma lapsi ukrainlasteks kasvatada.

Seega annab Moskva sõda Ukrainas kahest efekti: Kaug-Idas mõned ukrainlased varjavad oma päritolu, aga teised teadvustavad seda. Sõltuvalt sõja käigust ning tulemustest on seega võimalus, et vanad ideed Rohelise Kiilu nimelisest vabariigist tõusevad taas lauale.

Viited lugemishuvilistele​​

In conclusion, Harri Tiido’s article “Ukraina vabariigist Kaug-Idas” provides an insightful analysis of Ukraine’s geopolitical importance and its relations with Russia and the European Union. Tiido’s argument about Ukraine’s potential role in the East is compelling and thought-provoking. His perspective sheds light on the complex dynamics at play in the region and the need for a nuanced approach to Ukraine’s foreign policy. Overall, Tiido’s article serves as a valuable contribution to the ongoing discussion about Ukraine’s future and its impact on international relations in Eastern Europe.