Harri Tiido: putinluse ideoloogiast | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Harri Tiido on tuntud ajakirjanik ja poliitikaekspert, kes on põhjalikult uurinud Venemaa presidendi Vladimir Putini ideoloogiat. Ta on pühendunud sellele, et tuua esile Putinluse olemus ja mõju nii Venemaal kui ka rahvusvahelisel tasandil. Tema arvamusartikkel pakub Eesti kodanikele ja külastajatele põnevaid vaatenurki ning sügavamat arusaamist piirkonna poliitilisest olukorrast. Harri Tiido kirjutised on kaasahaaravad ja informatiivsed ning pakuvad väärtuslikku perspektiivi, et mõista Venemaa poliitikat ja kultuuri.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all Vladimir Putini ja tema kamba ideoloogia. Nüüdne putinlik tinglik ideoloogia toitub minevikust ja kasutab ajaloopoliitikat massiteadvuse juhtimise vahendina, märgib Tiido.

Analüütikud ja muidu arvajad on avaldanud igasuguseid seisukohti Venemaa ideoloogia kohta. Esmalt peab vaatama, kas Vladimir Putinil ja tema kamariljal on üldse mingi ideoloogia või mitte.

Venemaa põhiseaduse artikkel 13 näeb ette ideoloogilise mitmekesisuse tagamise. Ehk see ei eita juhtiva ideoloogia olemasolu, kuid näeb ette, et ükski Venemaa partei ei tohi teistele oma ideoloogiat peale suruda. Sätet on tõlgendatud ka kui keeldu ühele ja ühtsele riiklikule ideoloogiale. See teine seisukoht ongi ilmselt ajendanud Vene tegelasi esitama üleskutseid riikliku ideoloogia sissekirjutamiseks põhiseadusesse.

Paljud vaatlejad nii Venemaal kui ka välisriikides on arvamusel, et ideoloogia on putinlikul võimul juba olemas. Vormiliselt võib selle aluseks lugeda ametlikke dokumente, nagu presidendi ukaas loeteluga hingelistest ja moraalsetest väärtustest, hiljuti vastu võetud ja haridussüsteemile kohustuslikuks õppeaineks kuulutatud Vene riikluse alused, välispoliitika kontseptsioon, julgeolekukontseptsioon ja nii edasi.

Üleüldse saavad Vene võimud saavad ju suurepäraselt hakkama ka ametlikult sõnastatud ideeliste alusteta. Nii nagu pealik ütleb, nii ka on ja punkt, rohkem polegi midagi targutada. Ja pealegi on sõnastatud ideoloogia puudumine võimudele kasulik. Võib kodanikke represseerida ilma, et neil oleks võimalik millelegi viidata enese vaadete kaitseks. Sisuliselt võiks sõnastatud ja kirja pandud ideelise aluse puudumist lugedagi võimu ideoloogiaks. Riik on jõudnud enam-vähem totalitaarsesse seisundisse ja see ongi riiklik ideoloogia.

Kui Putin ja tema kamarilja võimule tulid, oli neil vaid üks ideoloogia: rikastuda. Ja selleks oli vaja võimu, mida rikkuste saamisel ja jaotamisel kasutada. Mõistetavalt ei saanud seda ametlikult paberile panna.

Kuna neil oli mingit ideoloogilist alust kasvõi enda tarbeks vaja, siis krabati, mis käepärast oli. Hakatuseks sobis natsionalistlik ideoloogia väidetega, et venelased päästsid maailma mongolite eest ja Napoleoni eest ja fašistide eest, ja seega on kõik, kes Venemaale vastu, fašistid. Kogu maailm peab seega tänulikkuses päästmise eest nõustuma kõigi Venemaa nõudmiste ja pretensioonidega.

Taolise mõttelaadi levitamiseks oli vaja seda kuidagi toestada ja selleks hakati ajaloost tükke välja lõikama, et kinnistada Venemaa kangelaslikku kuvandit ja pühkida ajaloo prügikasti maailma avalikkuse silme eest ära nii stalinismi kui ka iseenda kuriteod. Igal ideoloogial peaks aga olema ka vaade tulevikku, kuid peale impeeriumi taastamise idee midagi eriti keerukat välja ei suudetud mõtelda.

Nüüdne putinlik tinglik ideoloogia toitub minevikust ja kasutab ajaloopoliitikat massiteadvuse juhtimise vahendina. Ja see toimib nii Venemaal kui ka paraku mitmel pool raja taga. Putini valitsemise süsteem on süsteemitu ja kõik põhineb lähedusel pealikule.

Selle süsteemituse mõtestamine annab Vene poliitikale teatava tähenduse, jätkuvuse ja ritualiseerituse. Ja ühiskond on selle paljuski omaks võtnud, kas tahtlikult või laiskusest või põhimõttelagedusest, see ei olegi tähtis. Teisiti arvajate hulk on Venemaal järjest vähenenud. Ühed on riigist lahkunud ja teised trellide taga ning kolmandad püüavad lihtsalt ellu jääda ning paremat tulevikku lootes vaikselt vegeteerida.

“Siseriiklikult on palju investeeritud niinimetatud traditsiooniliste väärtuste toonitamisse.”

Omaaegsel nõukaliidul oli ideoloogia, mida püüdis nii kodumaal kui ka mujal maailmas läbi või peale suruda. Praegune Vene võim kui selle kadunukese järglane püüab midagi sarnast teha ilma ametliku ideoloogiata. Siseriiklikult on palju investeeritud niinimetatud traditsiooniliste väärtuste toonitamisse. See osa tegevusest on aluseks ka suhtlemisel erinevate lääne parempopulistlike ja radikaalsete jõududega, kellega sel pinnal üksmeel võidakse leida.

Venemaa elanikkonnas püüab putinlik režiim koondada inimesi sõja abil, sest ilma sõjata on Putini võimu raske ette kujutada. Minevik on muudetud relvaks ja sellest oleme taustajuttudes juba rääkinud, kuid lisame, et abiks oma narratiivi levitamisel on putinlastel mõned toetuspunktid. Kõigepealt tuginetakse suhtumistele, mis on Vene ühiskonnas juba varem sügavalt juurdunud. Kasutatakse mitmeid tsaari-Venemaa ja nõukaaegseid teemasid, nagu suurriigi staatus, kultuuriline erakordsus ja läänevastasus. See on rahvale juba alateadlikult tuttava kõlaga.

Teiseks serveeritakse putinlikku maailmanägemist läbi märkide, sümbolite, popkultuuri ja nii edasi, muutes oma nägemust seeditavaks ka vähem mõtlevale ja vähem lugevale publikule. Kolmandaks toonitatakse ühte ja peamist ja hästi arusaadavat tulevikusuunda: muuta Venemaa taas suureks. Ja kuna putinlikule nägemusele vastu astujate hulk on kiirelt vähenenud, siis järelikult on selle aktsepteerijate osakaal elanikkonnas jätkuvalt kasvanud.

Seda näitab ka suhtumine sõjategevusse Ukrainas, mille puhul isegi rahu toetajad lähtuvad enamasti eeldusest, et juba vallutatu peab loomulikult Venele jääma…

Putinliku tingliku ideoloogia tugisammas on riigi pidamine omaette väärtuseks ja rahva ülimaks eesmärgiks, millele kõik peavad allutama oma taotlused ja heaolu. See annab kodanikele tunde, et nad saavad olla venelased, neil on tugev ja muude riikide pahalasi maha suruv riik. Et nad on erakordsed ja eriline tsivilisatsioon. Et neil on ajaloos missioon laiendada Vene maailma ja aidata ka teisi rahvaid vabaks saada ehk lääne mõjust vabastada. Et riik valvab Vene-keskset kultuuri, traditsioonilisi väärtusi ning võitleb materialismi ja individualismi vastu, liberalismist rääkimata. Ja seda kõike toetab aktiivselt ka järjest sõjakamaks muutunud vene õigeusu kirik.

Kogu see komplott võikski kanda nime “putinlik ideoloogia”, kuid, nagu öeldud, nimetus ei olegi tähtis, kuni asi toimib.

Viited lugemishuvilistele

In conclusion, Harri Tiido’s article on Putin’s ideology provides valuable insights into the motivations and strategies of the Russian leader. Tiido’s analysis offers a sobering perspective on the aggressive expansionism and authoritarianism that characterizes Putin’s regime. This article serves as a timely reminder for Estonia and the wider international community to remain vigilant and united in the face of Russian aggression. Tiido’s work is a crucial contribution to our understanding of Putin’s ideology and the challenges it poses to Estonia and its allies. It is essential to take his warnings seriously and to work together to counter the threats posed by Putin’s regime.