Harri Tiido: Kreml õigustab sõdu läbi omaloodud mineviku | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Harri Tiido on tuntud kolumnist ja poliitik, kes on pühendunud tõe ja õigluse propageerimisele. Tema viimane artikkel “Kreml õigustab sõdu läbi omaloodud mineviku” on pälvinud palju tähelepanu, kuna ta käsitleb Venemaa propagandat ja ajaloo moonutamist sõdade õigustamiseks. Tiido terav arvamus ja analüütiline mõtteviis panevad lugejad mõtlema ja julgustavad neid kaasa mõtlema rahvusvaheliste suhete keerukatel teemadel. Tutvuge Harri Tiido tööga ja avastage uusi perspektiive maailma poliitilises maastikus.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all ajaloo kasvanud roll Vene riigi tegevuses. Kremli ajaloonarratiivis leiavad praegune sõda ja järgmised sõjad õigustuse läbi iseloodud mineviku, märgib Tiido.

Võtan taas jutuks teema, mida oleme kaude ka varem puudutanud, nimelt ajaloo kasvanud rolli Vene riigi retoorikas ja tegevuses. Ei saa öelda, et Vene võimud ei oleks arenenud. On küll, ja ühes teatud suunas.

Vladimir Putini võimuletuleku järel tõusis algul Moskva võimukoridorides õigeusu kiriku roll. Toonitati traditsioonilisi väärtusi ja õigeusklikku maailmavaadet. Tegemist oli ilmaliku ja religioosse võimu institutsionaalse koostööga.

Üha rohkem hakkas võimude narratiivis kasvama ajaloo osa. Mõnede vaatlejate hinnangul toimus otsustav murrang 2021. ja 2022. aasta piiril. Siis olla toimunud režiimi üleminek uude ajastusse, mille eelkäijaks võib lugeda Putini 2020. aasta suvel üllitatud kirjutist suure isamaasõja võidu 75. aastapäeva puhul. Meenutuseks, et selles pannakse vastutus Teise maailmasõja vallandumise eest Versailles’ lepingu koostajatele, “Müncheni sobingu” osalistele ja isegi Poolale. Kuid ei sõnagi stalinliku Nõukogude Liidu rollist. Meenutagem Putini hiljutist märkust, et Hitleril ei jäänudki muud üle, kui Poolasse tungida.

Samal 2020. aastal viidi põhiseaduse teksti sisse mõiste “ajaloolise tõe kaitsmine”. See tähendas ajaloolise lõpliku tõe olemasolu ja vajadust muud tõed kõrvaldada.

Võetigi kurss nii-öelda mitteriiklike ajalooversioonide kasutamisega tegelevate ühenduste mahasurumisele, ühtsete ajalooõpikute loomisele ja kohustuslike ajaloo õppekavade kasutamisele kõrgkoolides erialast hoolimata.

Riiklik juurdluskomitee käivitas nõukogude rahva kallal toime pandud genotsiidi tuvastamise ja juba oktoobris 2020 kuulutas Novgorodi oblastikohus genotsiidiks Saksa armee tegevuse Novgorodimail. Sama protsess käivitati ka Leningradi oblastis, Peterburis, Volgogradi ja Kaluuga oblastis ning ka Krimmis.

Nõukaliidu repressioonide uurimise ja esiletoomisega tegelev ühendus Memorial suleti ja samal ajal algas ka represseeritutele püstitatud mälestusmärkide kõrvaldamine. Lisaks hakati maha võtma mälestustahvleid, eriti hukkunud poolakatele, eestlastele, leedulastele, lätlastele ja teistele. Mullu võeti kasutusele ühtne ajalooõpik, muud ajaloonägemised keelustati.

Ajaloo kasutamise puhul ei tohi unustada ka tõika, et Ukraina vastu vallandatud sõja põhjendus on muutunud täiesti ajaloole tuginevaks. Ukraina on selles narratiivis lääne poolt petetud ja emamaast lahti rebitud Vene maailma osa.

Ukraina vastu vallandatud sõja kontekstis on veel üks huvitav areng. Nimelt nägid Venemaa sõjameelse eliidi osad seda Nõukogude Liidu taastamisena. Kuid Kremlil on teine nägemus, neile ei sobi enam Venemaa samastamine nõukaliiduga, nad näevad seda pigem Vene impeeriumi taassünnina. Taolist nägemust võib lugeda ehk üheks põhjenduseks vajadusele näha Venemaad meie poolt tulevikus mitte praegustes piirides, vaid erinevate vabariikide kooslusena või naabrusena.

“Ajaloo pruukimisel minnakse Moskvas puhuti ka äärmusteni, mis kõrvalt tunduvad kummalised, kuid Vene elus loomulikud.”

Mineviku kasutamine olevikus tähendab tegelikult ka tuleviku vähenemist. Ehk mida enam minevikku, seda vähem tulevikku. Kuigi Kremli võime sellised seisukohad ilmselt ei vaeva. Ajaloo pruukimisel minnakse Moskvas puhuti ka äärmusteni, mis kõrvalt tunduvad kummalised, kuid Vene elus loomulikud. Näiteks ilmus 2016. aastal film “28 panfilovlast” kangelastegudest Moskva kaitsmisel. Ajaloolased olid aga tõestanud, et neli surmajärgselt autasustatud kangelast olid tegelikult ellu jäänud, mitte kangelaslikult hukkunud. Üks sattunud sakslaste kätte vangi ja teenis hiljem Saksa politseis, nagu Nõukogude kohus oli tuvastanud.

Tollane kultuuriminister Vladimir Medinski ütles selle peale, et seda tõestanud ajaloolased on “viimased kaabakad” ning et isegi kui panfilovlaste lugu on välja mõeldud, on see legend püha ja keegi ei tohi seda puudutada. Ehk nii palju siis ajaloolisest tõest.

Ajalugu tuuakse mitte ainult inimeste teadvusesse, vaid ka tänavaile. Projekti “Võime selgitada” andmeil oli möödunud aasta oktoobriks Venemaal avatud või uuesti avatud 110 mälestusmärki Stalinile, neist 95 on avalikkuse ette ilmunud Putini võimu ajal ja pooled pärast aastat 2014 ehk Krimmi annekteerimist ja vaenutegevuse alustamist Ida-Ukrainas. Neist ühel avamistseremoonial oli kohal ka Putin. Arutatakse ka Volgogradile jälle Stalingradi nime andmise üle.

Stalini rolli taas positiivseks mängimisel on mitu eesmärki. Aleksandr Dugin, kes on üldse silma torganud erinevate jaburate ideedega, kuulutas, et Stalin väljendab nõukogude rahva ja ühiskonna vaimu ning ta oli Nõukogude tsaar, absoluutne monarh. Et kui Ivan Groznõi rajas Moskva Russi, siis Stalin rajas nõukogude impeeriumi ning on seetõttu silmapaistev ajalooline liider. Vene rahvas eesotsas Staliniga olla rahvas-messias, kes päästis maailma fašismist. See aga õigustab Nõukogude režiimi kõiki võimalikke kuritöid.

Nüüd igatseb Putin Ukraina sõjaga ilmselt samasugust aurat, mis õigustaks kõiki tema poolt korda saadetud kuritöid.

Venemaa elanikel on võimalik ametlikust ajaloost osa saada üpris laialdaselt. Alates 2017. aastast on loodud võrgustik multimeediaparke “Venemaa – minu ajalugu”. Need pakuvad ajaloo kohta nägemust, mis on isegi konservatiivsem, antiliberaalsem ja läänevastasem kui ühtsed ajalooõpikud.

Lõppu üks keeleline ekskurss. Vanas ida-slaavi keeles, millest arenesid valgevene, vene ja ukraina keel, ja mis oli Kiievi Russi keel, nimetati Russi alasid “russkaja zemlja”. Venelased võtsid selle üle oma maa kohta, mis nüüd samuti “russkaja zemlja”. Selle juurde käib ka vanalt Kiievilt Russi nimetuse omastamine. Nii et isegi Venemaa nimetus on Kiievilt pihta pandud, teadlikult kaotades erinevuse iidse mitte-vene Russi ja sellest meelevaldselt tuletatud Rossija vahel. Ja nüüd tahab Moskoovia neid maid ka tegelikkuses enesele vallutada.

Viited lugemishuvilistele

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Harri Tiido artikkel “Kreml õigustab sõdu läbi omaloodud mineviku” annab olulise panuse arutelule Venemaa poolt ajalooliste sündmuste moonutamise ja manipuleerimise teemal. Autor toob esile olulise probleemi, kuidas Kreml kasutab minevikku poliitilistel eesmärkidel ning kuidas see võib mõjutada rahvusvahelisi suhteid. Samuti juhib Tiido tähelepanu vajadusele kriitiliselt suhtuda ajalooliste faktide esitamisse ning õigustamisse, sest see võib luua vale arusaama minevikust ja mõjutada tulevikku.