Harri Tiido: euro-orientalismist ehk Ida-Euroopa needusest | Arvamus

Tere tulemast, kallid lugejad! Täna tahaksin muljetada teile ühest põnevas teemast – Harri Tiido euro-orientalismist ehk Ida-Euroopa needusest. Tiido väidab, et Ida-Euroopat on läänemaailmas alati vaadeldud teisejärgulisena ning selle kultuuri ja ajaloo suhtes on valitsenud müüdid ja eksiarvamused. Tema arvamusartiklis avab ta selle teema taustu ning kutsub lugejaid üles mõtlema selle üle, kuidas suhtutakse Ida-Euroopa riikidesse. See põnev ja hariv arvamusartikkel toob kindlasti kaasa elava arutelu ning avardab meie maailmapilti.

Iga rahva ja riigi paiknemine geograafilisel kaardil on saatusega määratud ja sinna ei anna midagi parata. Kuid eks sellega kaasneb ka muid paiknemisi, näiteks poliitilisel kaardil. Rahvad paigutatakse tihti ka mingile mentaalsele või kujutluskaardile. Nii on see ilmselt Ida-Euroopas elanud ja elavate rahvaste ja riikidega.

Juba ainuüksi termin “Ida-Euroopa” on veniv mõiste. Ajaloos on see liikunud siia- ja sinnapoole. Kaugetest aegadest peale on selle ala piiritlemine olnud raske, aga laias laastus on selles piirkonnas elavad rahvad, või vähemalt mitmed nende esindajad, püüdnud end kuidagi, kasvõi Münchauseni kombel juukseidpidi soost, see tähendab Ida-Euroopast, välja tirida ja pisut lääne poole paigutada.

Kuna igaüks vaatab maailma oma mätta otsast, siis meie jaoks on seis praegu vähemalt osaliselt sõltuv Ukrainas käivast sõjast. Ida-Euroopat kahtlustavalt vaadanuile võib see olla tõestuseks, et sealt Euroopa idaservast ei ole midagi head oodata. Investorid mõtlevad, et ega see Eesti sealt Ukrainast ju väga kaugel ei ole, samuti Venemaa naaber ja ilmselt on parem sinna raha mitte paigutada.

Meie püüdsime omal ajal väita, et ega me ikka Ida-Euroopa ei ole, pigem Põhja-Euroopa. Tegelikult ei olnud see üldsegi originaalne mõte. Ajakirja Akadeemia 1937. aasta ühes numbris kirjutas Ilmar Tõnisson, et Eesti peaks end talle ebaloomulikust Balti liidust vabastama. Kirde-Euroopas võiks Tõnissoni sõnul tekkida tervem poliitiline kooslus, ehk kaks suurt erapooletut blokki. Üks oleks Poola-Balti ja teine neutraalsete Põhjariikide koostöörühm, kuhu paigutuks ka Eesti.

Tõnissoni poolehoid neutraliteedile küll hiljem lahtus, aga see pole hetkel tähtis. Ilmselt oli aga temagi seisukoht näide püüdest end Ida-Euroopa needusest vabastada. Minu loole andis tegelikult ajendi ühe hea tuttava saadetud kirjutis Ida-Euroopa teemal. Autoriks ajaloolane Mart Kuldkepp, kes praegu Londoni Ülikoolis õppejõuks. Lugu ise ilmus ühes Kesk-Euroopa uuringutele pühendatud soliidses ajakirjas ja on loo lõpus toodud viite kaudu ka tervikuna loetav.

Kuna minu jutt ei ole teadusliku kallakuga, siis jätan enamuse nimedest viitamata ja vaatan teemat ka muude allikate ning mõtete raames. Kesk- ja Ida-Euroopa on üldse piirkond, millest taustajuttudes on juba räägitud ja mida tulen ka edaspidi vaatlema.

Segane kant, kuid see idaneedus on tõesti huvitav nähtus. Kesk- ja Ida-Euroopas püüab iga rahvas leida kedagi, kes oleks temast veel ida pool. Sest termin “Ida-Euroopa” on läbi aegade olnud mingi hämara ala tunnus. Kasutusel olla ka huvitav termin “euro-orientalism”, tähistamaks lääne suhtumist piirkonda.

Mart Kuldkepp laenab ühe loeteluna järgmise pildi Ida-Euroopast. Et see on maa-ala Balti riikidest alla kuni Kreeka piirini. Ehk nüüdisaja jaotuse järgi kuuluksid sinna Eesti, Läti, Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Austria, Tšehhia, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Albaania, Bulgaaria ja endise Jugoslaavia järglasmaad. Nagu näha, ei ole nimistus Soomet, kuid see-eest leidub seal Austria, kes end küll kramplikult Lääne-Euroopaks loeb.

“Postkommunistlikud sama usutunnistusega rahvad pürivad tagasi oma loomulikku keskkonda läänes.”

Kui Eestis hästi teada Samuel Huntingtonilt tsivilisatsioonide kohast jaotust vaadata, siis oleks pilt järgmine. Lääne tsivilisatsiooni kuuluvad katoliiklikud ja protestantlikud maad. Postkommunistlikud sama usutunnistusega rahvad pürivad tagasi oma loomulikku keskkonda läänes. Õigeusklikud rahvad on identiteedilt lõhenenud ja osa pürgib läände, nagu Ukrainagi, ja teised püüavad oma tsivilisatsiooni tekitada, nagu Venemaa. Moslemimaad on lõhestunud, kuna lääs kipub neid eemale tõukama ja osa neist valib seetõttu islamimaailma. Lääne tsivilisatsiooni piiriks oleks aga Euroopa Liidu piir.

Läänes on läbi aegade levinud arusaam, et Euroopa idaaladel elavad mingid barbarid ja nüüdsel ajal lisaks veel räiged Vene-vastased ehk russofoobid. Viimasel ajal on küll levinud teinegi arusaam, et neil sindrinahkadel oli ikkagi Venemaa suhtes õigus, sõda Ukrainas on selle kinnitus. Ma oleksin selle meenutamisega siiski ettevaatlik, sest kui seda liigselt pedaalida, muutub see Lääne-Euroopas hoopis kibestumiseks ja solvumiseks koos järelmitega.

Lääne vaimusilmas oleval kujutluskaardil on Ida-Euroopa selle sõja tõttu ehk hoopis kinnistunud kui puhvertsoon, mis lisaks võib veel saada ka vaidlusaluseks territooriumiks. Euroopa Liidu ja NATO liikmena on meil küll justkui juriidiline õigus loota kinnistumist Huntingtoni pakutud lääne tsivilisatsioonis. Kuid elu võib olla täis ootamatusi. Liitumisel nende ühendustega ei olnud meie vastuvõtt sugugi üheselt positiivne. Nii mõnedki poliitikud ja vaatlejad kahtlesid, kas nende barbarite tuppa lubamine on ikka õigustatud.

Üks põhjus kahtlusteks võib olla niinimetatud fantoompiiride püsimine. Ehk piirid, mis ei pruugi füüsiliselt enam olemas olla, kuid mis kujutluskaartidel võivad säilida.

Toon näite Poolast. Kui vaadata aasta 2015. aasta presidendivalimiste tulemusi, torkab silma kandidaatide toetuse koondumine kaardil lääne või ida poole. Ja tinglik piir nende vahel on umbes seal, kus kulges Poola jaotus ajavahemikul 1795 kuni 1918. Sellest ida pool oli võidukas Õiguse ja Õigluse Partei kandidaat Andrzej Duda ja lääne pool senine riigipea Bronislaw Komorowski.

Muide, valimiste järel nägin seda kaarti ka teise tähendusega. Nimelt oli tulemuste kaardile paigutatud metssigade arvukust näitav kaart. Ja selgus, et seal, kus oli palju metssigu, võitis Komorowski ja seal, kus vähe, oli võitja Duda. Metssead ilmselt valimas ei käi, kuid see on näide, kuidas kõike võib kaardil serveerida. Mis siis veel kujutluskaardist rääkida…

Lõpuks üks märkus seoses meie asumisega Euroopa Liidu ja NATO välispiiril. Terminist “Euroopa kindlus” on valdavalt räägitud negatiivsel toonil, kuid asjata. Kindlus on ehitis, millel on müürid vaenlase väljas hoidmiseks ja väravad külaliste sisse laskmiseks. Kõlab minu jaoks väga positiivselt. Ja võib-olla peaksimegi end serveerima kui müüri lääne tsivilisatsiooni idapiiril koos viitega, et kõigi sees olijate huvides on selle müüri tugevdamine.

Viited lugemishuvilistele​​

In conclusion, Harri Tiido’s perspective on euro-orientalism and the curse of Eastern Europe offers a thought-provoking analysis of the region’s historical and cultural complexities. His exploration of the stereotypes and prejudices that have shaped Western perceptions of Eastern Europe challenges readers to rethink their preconceived notions. Tiido’s essay serves as a reminder of the importance of critically examining the narratives and images that inform our understanding of different cultures. Ultimately, his work encourages a more nuanced and empathetic view of Eastern Europe, urging us to move beyond the constraints of euro-orientalism and engage with the region in a more meaningful and respectful manner.