Hanno Soans: kunstnikul on praegu raske ühiskonnaga haakuda | Kunst

Tere tulemast Eestisse! Hanno Soans on tuntud kunstnik ja kuraator, kes on praegu silmitsi väljakutsega ühiskonnaga haakuda. Tema tööd käsitlevad tihti aktuaalseid sotsiaalseid teemasid ja peegeldavad Eesti ühiskonna dünaamikat. Soansi kunst on külluslikult mitmekülgne ja pidevalt arenev, pakkudes vaatajatele uusi perspektiive ning kriitilist analüüsi ümbritsevast maailmast. Tema teosed kutsuvad üles arutlema aktuaalsete teemade üle, luues seeläbi olulise dialoogi ühiskonnaga. Tutvuge lähemalt selle silmapaistva kunstniku töödega, et avastada sügavamaid tähendusi ja mõjusid tema loomingus.

Kui võtta kokku 2023. kunstiaasta, siis millised on olulisemad ilmingud või näitused, mis kõlama jäid?

Eelmine aasta oli väga vähe suuri, ühiskondliku kõlapinnaga ülevaatenäitusi. Selles kontekstis tuli hästi esile Mari Laanemetsa ja Andres Kure kureeritud suurnäitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”, kus oli selliseid mitte praktilisi, utoopilisi ühiskonnavisioone kajastavaid arhitektuuri- ja disainiprojekte. Näidati ülemineku figuure: arhitekt kui kunstnik, visionäär ja urbanist. 

Uurimusnäitustega tasuks samuti mainida Kumu näituseprojekti “Kunst antropotseeni ajastul”, mis oli huvitav sellest aspektist, kuidas muuseum saab oma kogusid aktiveerida uute märksõnade kaudu. Nii antropotseeni teema kui ka Ukraina avangard on suurte institutsioonide jaoks praegu peaaegu et kohustuslikud teemad. 

On selline aeg, kus ühiskonnas toimuvad nii kiired muutused ja seetõttu on kunstnikul raske orienteeruda, kuidas ühiskonnaga haakuda. Mulle tundub, et 2023. aasta oli pigem väiksemate ja teravamate isikunäituste aeg.

Aasta alguses oli eesti kunstis suhteliselt haruldane, poeetiliselt tekstiga tegelev Tarvo Varrese isikunäitus “Aja vari” Hobusepea galeriis. Veel tasuks mainida Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme ühisnäitust “Kaunitar koletise kõhus”, kus oli väga jõuliselt välja toodud kehalisust. Üleval olevatest näitustest tooksin välja Hanna Samosoni “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi”. Samosonil on algusest peale olnud väga huvitav performatiivne autoripositsioon. 

Meediumikesksetest projektidest tooksin välja Aivar Tõnso kureeritud eesti helikunsti ülevaate festivalil “Ma ei saa aru”.

Hiljutistest näitustest tooksin välja ka Anna Škodenko isikunäituse “Käeulatuses” ja Urmas Lüüsi isikunäituse “Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda” Tütar galeriis. Mainitud galeriis oli samuti üleval Kristina Õlleki “Hüpoksilises ja kunagises troopilises vees”, mis oli ehk kõige intensiivsemalt uue ökoteadlikkusega seonduv näitus: hea kombinatsioon õrnpoeetilisest kujutamisviisist ja poliitilisest platvormist, millele see tugines. 

Ma olin väga kriitiline erakordselt populaarse Kumu näituse “TeamLab. Hõljuvad õied igavikumeres” suhtes, kuna väljapanek jäi küllaltki dekoratiivseks. 

Kureeritud näitustest oli samas märkimisväärne Anu Allase ja Laima Kreivytė  “Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė”, kus olid kokku pandud kolme eri Baltimaa olulised naismaalijad. Kui üldine Kumu näitusepoliitika on seni olnud olulistele tegelastele 1960. – 1970. aastate avangardist ühekaupa platvormi andmine, siis sellega kõrvutades oli uurimuslik vaade, mis ühtaegu kolme balti riigi ühtaegu sarnaseid ja erinevaid kontekste võrdles, väga põhjalik. Uurimuslikku ja võrdlevat vaadet võiks preemia-punktidena mõjuvate isikunäituste kõrval rohkem olla.

Uuemast kunstist Kumu programmis pean kõige olulisemaks Melanie Bonajo näitust “Kui keha ütleb jaa”.

Üks eelmise aasta võtmenäitusi oli Läti kunstikogu põhjal Eda Tuulbergi koostatud “Mälu arheoloogid”, mis oli esimene põhjalik sissevaade Baltimaade ühte huvitavamasse kunstikogusse Vitols Contemporary. Kogust ilmnes Ida-Euroopa kultuuriteadvuse arheoloogia. See näitus püstitas ka küsimuse: kas ja kuivõrd me edaspidi veel saame rääkida eraldi Ida-Euroopa kunstiteadvusest ja kas see ei seo meid mingisugusesse neokolonialistlikku suhtesse Moskvaga?

Minu jaoks oli tore Tütar galerii tekkimine oma väga selge põlvkondliku, nooremapoolsete kunstnike programmiga (Anna Mari Liivrand, Kristina Õllek, Urmas Lüüs). Eragalerii programmist on siin näha, et nad ajavad Eesti kunstielus mingisugust spetsiifilist asja, neil on kõigest paari näitusega kujunenud välja oma programmi resonants. 

Sellega võrreldes võib küll näiteks Temnikova ja Kasela galeriis Noblessneris olla suurepäraseid näitusi (näiteks Jaan Toomiku maalinäitus ja Katja Novitskova näitus), aga ma ei näe seal programmi koherentsust. Mulle tundub, et galeriil peaks ikkagi olema mingisugust laiem kreatiivne programm, siis tuleb ta sellel areenil paremini välja. 

Kus näiteks PoCo galerii selles pildis asetseb?

PoCo näitust vaadates pean tõdema, et seal kogus on mõned väärt Eesti neopopkunsti teosed (näiteks varajast Mäetamme ja Mall Nukket ning mõned Kiwad), aga ma olin selle terviku suhtes ikkagi erakordselt pettunud. Nimelt, need suured nimed, keda seal lääne kunstist välja oli pakutud (Yayoi Kusama, Hirst jt), olid eksponeeritud muuseumi suveniiride tasemel. Ehk võibki süüdimatu noor inimene, kes sinna heas usus läheb, seda kogemust autentse kunstikogemuse pähe võtta, aga ta saab minu arust tõsiselt petta selles osas. 

Ma tahaksin väga mingit sellist kick-ass eramuuseumit, mis võiks endale lubada mingeid täiesti teisi strateegiaid, kui avalikku teenust osutavat kunstiinstitutisioonid. 

Kas kunsti saab müüa või brändida, kui pole taga tugevat investorit (Enn Kunila ja Konrad Mägi juhtum)? 

Konrad Mägi Sihtasutuse ja Eero Epneri töö suhtes ei jää muud üle, kui mütsi maha võtta. Kui näiteks vaadata, mitu Google´i otsinguklikki on Konrad Mäe ja minu arust sama väärt kunstniku Karl Pärsimäe kohta tehtud, siis Mäel on üle 600 000 kliki, aga Pärsimäel natuke üle 35 000. See, kuidas on suudetud huvi tekitada, on muljetavaldav. Konrad Mäe puhul näeme, kuidas kunstnik, kes on Eesti kunstimaastikul ainukordne nähtus, on muutunud laiemaks popkultuuri nähtuseks.

Kes võiks selles vaates olla järgmine Konrad Mägi? Tõnis Tatar pakkus kunstiaasta ülevaates võimalikest kandidaatidest välja Eduard Wiiralti, kel 2024. aastal möödub 70. surmaaastapäev ja Ülo Soosteri, kel täitub tänavu 100. sünniaastapäev.

Mul oleks väga hea meel, kui midagi sellist võetaks ette Ülo Soosteriga, sest see annaks tähenduse järgmisele põlvkonnale ilmselt ka oksjonimaastikul. Sooster on kindlasti seda väärt. Johannes Saar on väga huvitav traagiline figuur Eesti kunstis. Wiiralt see-eest tundub juba valmisolev, talle on juba palju tähelepanu pööratud. Ei oska öelda, mida tema puhul oleks huvitav uuesti välja tuua. 

Kui nüüd rääkida 2023. aasta olulistest näitustest, siis tõepoolest palju tähelepanu said nii Jaanus Samma EKKMis kui ka Maria Arusoo, Eha Komissarovi, Eda Tuulbergi kureeritud naisgraafikute näitus “Läbi su silmaterade musta kuru”. Mina oleksin mõlema osas natuke skeptiline. 

Samma tegi 2022. aastal Tarbekunstiga dialoogis nii tummise näituse, kus ta siis ühendas Pätsi ja stalinismiaegset visuaalset keelt. See oli nii ägedalt uurimuslik, et mulle tundus selleaastane Samma veidi hõre. 

Naisgraafikute osas ma mõistan, et muuseumi kogudes on nii palju soetatud nõukaaegseid, selle põlvkonna naisgraafikute teoseid, et kuidagi peab selle fenomeniga tegelema. Aga siiski jääb küsimus: kas me peaksime taas feministliku kunsti asemel troonile seadma sellist kõige konservatiiv-poeetilisemas mõttes nõukaaja nostalgilist kunsti? Mina natuke vaatasin seda sellise üllatunud pilguga. Aga võib-olla on meil praeguses hetkes, kiirete impulssidega vahetuvas ühiskonnas vaja teatavat aeglustav-poeetilist vaaterežiimi. 

Selles suhtes pakub aeglustav-poeetilist vaatenurka ka praegu Kumus väljas olev näitus “Nende meeltes on lõputu universum”, mille keskmes on Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism. Näitus “Nende meeltes on lõputu universum” toob Itaalia erakogudest ja muuseumidest Eesti publiku ette ülevaate 1970. aastate lõpus Itaalias moodustunud transavangardi rühmituse loomingust, mis on asetatud kõrvuti 1980. aastate teises pooles Eesti kunstivälja uuendanud Raoul Kurvitza ja Urmas Muru teostega. Selle näituse puhul oli mul tunne, et Eesti kunstiteadus võlgnes sellel näitusel ometi kord oma eeskujude kõrval eksponeerimise Kurvitzale ja Murule. Mulle tundub, et Sirje Helme ja Fabio Cavallucci korraldatud näitus oli midagi, mida oli vaja ära teha.

Väike, aga märgiline oli Šveitsis Muzeum Suschis toimuv Anu Põdra näitus “Anu Põder – Space for My Body”. See näitus on võtmelise tähendusega, sest seda kureeris eelmise Veneetsia biennaali peanäituse kuraator Cecilia Alemani. Kui me enne rääkisime sellest, et miks mitte ei võiks mõned teised võtmelised kunstnikud saada sama palju tähelepanu kui Konrad Mägi, siis võib-olla Anu Põdra puhul on see lootus järsku õhus. 

Mida praegu veel oleks vaja ära teha? Kuidas need tendentsid Eesti visuaalkultuuris on?

Minu arust oli 2023. aasta kunstipilt üksikautorite vahel killustatud. Antropotseeni ja Ukraina käsitlemine tundub praegu niivõrd enesestmõistetavana. Aga ma ei näe mingit väga selget tuleviku tendentsi, mida ma oskaksin siin Eesti kunsti kitsa maastiku puhul välja joonistada.

Võib-olla on seda visiooni, millega tulevikku haakuda, raske tabada. Itaalia transavangardi näituse kuraator Fabio Cavallucci mainis oma näituse avakõnes, et ehk oleks meil vaja mingit sorti uut poeetilist keelt, mis võimaldaks meil kunsti vaadata kui teatavat järele mõtlemise tsooni. Selles võtmes on väga hea näide Kristina Õlleku ja Urmas Lüüsi autoripositsioonid ja töömeetodid. Nii Õlleku kui Lüüsi puhul tuleks mainida uusmaterialismi – seda, et usaldatakse taas kunstniku töödeldud ainese sisemist metafoorset potentsiaali. See paistab mulle 2023. aasta trendidest kõige jätkusuutlikumana. 

Kui ühendada taas seda, mis toimub siin ja välismaal, siis hiljuti oli uudis sellest, kuidas ARS kunstilinnak müüs maale suurostjatele. Sarnaselt müüs sügisel üks Šveitsi impressionismi erakollektsioon mitme miljoni eest maale, et vältida pankrotti. Kui eetiline see on?

On näiteid, kuidas erakollektsionäärid tõmbavad suurte müükidega tervele põlvkonnale vee peale. Näiteks itaalia transavangard oli enne 1990ndaid suuresti esindatud Saatchi galeriis. Kui kogu toona müüki pandi, siis avaldas see kunstiturule niivõrd mastaapset mõju, et see kestab praktiliselt siiani. 

Rahvusvahelise kunstituru kõrgnäidete ja meie olude vahel on täiesti ajulagedad käärid. Ma leidsin ühe fakti, et kui 2019. aasta Christie´se oksjon müüs Andy Warholi “Sinise Marilyni” maha rohkem kui 200 miljoni dollari eest, siis selle sama raha eest saaks Kultuuriministeerium praegusel tasemel Eesti kunsti toetamist üleval hoida 109 aastat. Me räägime siin kommertsnäidete puhul mõõtkavadest, mis on ühtimatud, me ei oska nendes kavades mõelda ega tegutseda.

Kui veel rahastusest rääkida, siis kas praegu on kunstimaailmas peale Mägi sellist olukorda, kus keegi saab liiga palju ja keegi liiga vähe?

Millegi väärtustamine kahtlemata tähendab paratamatult seda, et see miski saab rohkem raha ja inimressurssi. Viimase Saksamaal toimuva documenta näitel, mis koosnes aktivistide platvormidest ja grupeeringutest, tekkis mulje nagu üksikkunstniku idiosünkraatiline autoripositsioon ei olekski tähtis. Kunstiturg endale seda aga lubada ei saa. Kunstiturg nõuab brändi, nime, nimele legendi. 

Konrad Mägi on Kunila produktsiooni seisukohast produktiivne näide, aga püüe teha tema kogu teisest olulisest tugisambast, Olev Subbist mingisugust tänapäeval olulist fenomeni, on minu arust näide sellest, kuidas võib-olla midagi väga Nõukogude-Eesti provintsi spetsiifilist tahab raha toel oluliseks muutuda. Aga minu jaoks isiklikult seda olulisust ei ole. 

Saate 2022. – 2024. aastate vahemikus kunstnikupalka. Kas see on olnud abiks mingite projektide ellu viimisel, mis varem on takistatud olnud? Kas kunstikupalga süsteemis on puudujääke?

Ma arvan, et palk annab olulise võimaluse n-ö pudi-padile “ei” öelda ja keskenduda sellele, millele muidu püsivalt pühenduda ei jõuaks. Näiteks kunstiteaduse poole pealt on sellest kindlasti detsembrikuus välja kasvanud Andres Härmi monograafia “Allumatud kehad”. Sedalaadi ambitsiooni ja mahuga kaasaegse kunsti käsitlust praktiliselt uuel Eesti ajal ilmunud ei ole. Selle teeb huvitavaks ka see, et Härm paneb ühe teoreetilise raamistiku alla väga erineva keskse tähtsusega lääne performatiivsed kunstnikud ja näited Eestist, põimib neid ilma ebavajaliku alaväärsuskompleksita võrdsel alusel. 

Ma arvan, et kunstnikupalga oluline puudus on see, et seda saavad ainult viis inimest. Kunstnikupalga taotlejatele ma tahaksin öelda, et on täiesti loomulik, et seda palka võib taotleda neli või viis aastat järjest ja ikkagi jääda ukse taha. See ei tähenda, et te ei oleks kohe künnise lävendil või et teie üle ei arutletaks kõige intensiivsemalt lähtudes tuleviku perspektiividest. Viie kunstniku kaupa eraldused on küll väga eksklusiivne platvorm, aga ma tahaksin kunstnikele anda selle sõnumi, et ärge tundke end kõrvalejäetuna, see lihtsalt ongi väga kitsuke nišš. Aga see, et kunstnikupalk olemas on, on ikkagi erakordselt oluline. See on tunnustus hindamise näol, mis annab sellele vaimsele tööle ühiskondlikult ka töö kaalu. 

Kuivõrd on kunstielu koondumist Tallinnasse? Kas see on hakanud Tartu 2024 taustal nihkuma?

Tartusse uue Südalinna kultuurikeskuse ehitamine väärtustaks kahtlemata domineerivast pealinnast väljaspool asuvaid kultuurinähtusi. Paratamatult ei saa Tartu Kunstimuuseumi viltuse maja väikestes galeriides esitada näitusi, mis oleksid Kumu “Antropotseeni” või “Piirideta arhitektuuri” mastaabis. Väga raske on kunstiajalukku jääda pindadel, kus saab korraldada salonginäitusi. Selles suhtes on Eesti kultuurielu Tartule küll võlgu selle kunstikeskuse ja uued kunsti näitamise pinnad. Tartu Kunstimuuseumi käes on näiteks suuresti Ülo Soosteri loomingu tulevik. 

Kui palju on tehisintellekt tunginud kunstiloomesse? Kas on mingeid probleeme, mis on sellega seoses Eesti kunsti ringkonnas tekkinud?

Praeguseks on Eestis üllatavalt vähe huvitavas võtmes AI põhist kunsti. Ei tea, et keegi sellega praegu liiga intensiivselt tegeletaks, vähemalt näitusesaalidesse pole see teema veel jõudnud. Mis iganes võib küll olla kunstiteos, aga mul pole õnnestunud seni veel näha ühtegi Bitcoini põhist teost, mis kõnetaks mehhanismi või nihet, mida Bitcoin võib näiteks rahanduses või ühiskonnas veenvalt tekitada. Kui sa lood pilte, mis on tehtud AI kirjelduse alusel, siis see kõik on natuke liiga lihtne.

Mida ootate sellelt kunstiaastalt?

Ennustama ma ei hakka, see on tänamatu tegevus, aga minu jaoks oleks oluline, et eksponeeritaks kunsti, mis aitaks meid mõista, et kes me oleme täna ja siin.

Kokkuvõttes näib, et Hanno Soansel on tõesti raske oma kunstiga praeguse ühiskonnaga haakuda. Tema looming on küll elav ja mõtlemapanev, kuid sellega kaasneb ka negatiivne ja kriitiline pilk ühiskonnale. Soansi kunst peegeldab ühiskonnas valitsevat ebakõla ja probleeme, mis võivad olla ebamugavad mõnele vaatajale. Samas on tema töö oluline osa Eesti kunstimaastikul ning see tekitab olulisi arutelusid ühiskonna teemadel. Ehk on vaja just selliseid kunstnikke, kes julgelt peegeldaksid meie ühiskonna keerukust ja vastuolusid.