Festival Dreamscape soovib taasluua suhte inimese ja muusika vahel | Muusika

Tere tulemast Eesti Festival Dreamscape! See on sündmus, mis soovib taasluua sügava sideme inimese ja muusika vahel. Oleme loonud selle festivali selleks, et pakkuda ainulaadset kogemust muusika armastajatele üle kogu maailma. Meie eesmärk on luua unikaalne atmosfäär, kus inimesed saavad ühenduda muusikaga ning nautida unustamatuid hetki. Meie lavad ja esinejad on hoolikalt valitud, et tuua teile parim heli ja meelelahutus. Ootame sind osa saama sellest unustamatust kogemusest ja avastama uusi muusikalisi unistusi!

Dreamscape rullub laupäeval Paavli Kultuurivabrikus külastajate ees lahti kolmes osas. Päevases osas pakutakse töötubasid, pärastlõunal saab laivis kuulata laia valikut eksperimentaalsemat ja abstraktsemat muusikat ning õhtune jätkab samas soones, minnes vastu ööd ja pühapäeva hommikut aina tantsulisemaks. Klubiprogrammi peaesinejaks on Ühendkuningriikide produtsent Carl Finlow, päevaste kontsertide seast tõstab festival kõige enam esile Hiina-Malaisa päritolu Flora Yin Wongi ning Rootsi elektrooniku Velv.93.

Festivali peakorraldaja Tanel Mütti sõnul andis inspiratsiooni ürituse korraldamiseks Portugalis toimuv Waking Life festival ja Gieglingu peosari. “Ma olen põhimõtteliselt viimased viis aastat korraldanud klubiöid ja olnud klubiskenes väga aktiivne. Tahtsin teha midagi, mis oleks rohkem, kui see, et inimesed saavad lihtsalt kokku ja tantsivad elektroonilise muusika järgi,” sõnas Mütt, kes oli enda jaoks aina rohkem avastamas ka eksperimentaalsemat elektroonikat ja ambient’i. “Paavli Kultuurivabrikuga lihtsalt avanes see võimalus, sest seal on ruumide näol selliseks produktsiooniks võimekus olemas. Selline üritus on väga vajalik, mis ei seisne lihtsalt toores eskapismis, kus elame ennast välja läbi selle, et paneme räigelt pidu, räigelt õlle ja kuulame mingit kontserti, vaid tuua kokku inimesi viisil, kus nad saavad läbi muusika veidi huvitavamal viisil kogemusvälja jagada,” selgitas Mütt.

Pikaaegse kogemusega DJ ja üritustekorraldaja Kersten Kõrge, kes igapäevaselt tegutseb Riigikantselei Innovatsioonitiimi juures ning on psühholoogi haridusega, liitus festivali korraldusega hiljem, kui selgroog juba enam vähem paigas oli ning pani õla alla päevaste töötubade korraldamisel ja artistide valimises. “Ma olen vanasti eksperimentaalmuusika üritusi korraldanud ja see, mis seal hommikul, päeval ja lõuna ajal toimub, on põhimõtteliselt see skene, kus ma alustasin. Ma ise hakkasin tantsumuusikat mängima alles kuskil 2010. aastate alguses. Enne seda ma tegin mingit müra ja trip-hop’i ja äärmisel juhul oli ainukene tantsumuusika, mis ma mängisin jungle,” sõnas Kõrge.

“Seega minu jaoks on see pigem tagasiminek väärtustesse, mis vanasti olid, aga kuna me oleme nii peo formaadi keskseks muutunud, siis ma olin hästi motiveeritud niisuguse üritusega liituma, et tuua mingit teist vaadet sellele, milline üks ürituse formaat olla võiks,” rääkis Kõrge ja lisas, et peoelement, millelt tolm maha pühitakse, on dekoratsioonid ja visuaalid. “Vanasti see oli standard üritustel. Ka Krahlis kõikidel üritustel olid dekoraatorid. Ma olen ise hänginud tüüpidega, kes tegid dekoratsioone ja ehitasid Von Krahli lakke mingisuguse suure kala,” sõnas ta, toonitades, et dekoratiivse elemendi lisamiseks ei pidanud tingimata olema tegu üritusega, kus esineb nimekam välisartist.

Laadse lähenemisega üritusi on Kõrge sõnul jäänud päris väheseks. “Olen ise olnud väga pikalt nüüd selles skenes, kus ürituse korraldamine tähendab seda, et sa lähed mälupulgaga kohale ja teed Facebookis spämmi. Aga Dreamscape, kus töötatakse visuaalide ja dekoratsioonide ja kõige muuga, laiendab mingis mõttes neid väärtuseid, mis asi üldse üks üritus on, sest sa ei kujunda mitte ainult heliruumi,” ütles Kõrge, kelle sõnul on paljud peod siiski esmajoones sotsiaalsed, mitte muusikaüritused. Sealjuures liiga täpselt määratletavat esteetikat festivalil pole ja Kõrge sõnul ongi tegu unenäolise kulgemisega, millele viitab ka festivali nimi.

Formaadikatsetuste abil soovitakse peokultuuri väärtuspaletile segada hulka avastuslikkust, mis kõige paremini väljendub installatsioonides ja mikromaailmades, mida kunstnikud (nende hulgas Mart Manic, Kristin Pärn, Paul Lepasson, Gert Rasmus Rannamets, Viktoria Martjanova) vana kalatehase erinevatesse ruumidesse loonud on. “Aga ka mingisugust intiimsust, kodusust. Ja vaikust – rohkem on ruumi teistele asjadele. Tavaliselt on öistel üritustel kõik põhja keeratud, siis juba avastuslikkuseks on vaja ruumi ja mitte ainult füüsilise ruumi mõttes vaid ka sisu mõttes,” selgitas Kõrge. “Avastada midagi kuulmise, helide kohta, selle kohta, kuidas me üldse tajume maailma. Samas, kuidas see kõik on seotud muusikaga,” ütles Kõrge.

Ka artistide valikul on proovitud haarata alternatiivsema elektrooniga võimalikult erinevaid tahke. Müti sõnul lähtuti pigem sisetundest ja täpsusega üle ei mõeldud. “Me ikkagi tegelema üsna abstraktse asjaga. Inimesed tajuvad seda kõike omal viisil. Kriteeriumiks oligi see, et mis on piisavalt värske ja huvitav,” sõnas Mütt.

Päevasesse kavva üritati leida viise teha interaktiivsed ja publikut kaasavaid workshop‘e või loenguid, mis juhiksid tähelepanu kuulamise ja kuulmise ununenud tahkudele. “Näiteks Patrick McGinley, kes teeb kuulmissalongi, on suur väljalindistaja, teinud audiotuure ja mitmeid lindistusprojekte ka Euroopa linnades, kus ta on uurinud, milline peaks olema linnakeskkonna disain, mis seal tegelikult toimub – mida sa ei kuule ja mida see tähendab, et sa neid asju ei kuule. Kuulmise ja mittekuulmise ning tähelepanu vahepeal. Kuulmissalongis kuulataksegi erinevaid väljalindistusi ja huvitavaid leide ning räägitakse neist,” selgitas Kõrge. Selle kõrval demonstreerib heliinsener Andrus Aaslaid, kes on õpetanud EKA-s kuulmispsühholoogiat, kuidas kõrvad meid petavad. “Need on kaks väga erinevat poolt kuulmisest ja heliga suhestumisest – üks on see, mis toimub looduses, põllu peal või ükskõik mis keskkonnas, ja Aaslaiu pool on see, mis toimub kõrvade, kõlarite ja pea sees,” lisas ta.

Kõrge leiab, et kuulamise uuesti või ümber mõtestamine on oluline, sest muusika on tänaseks muutunud tarbeesemeks. “See on muutunud nii automaatseks ja iseenesestmõistetavaks. Meie aju peamine funktsioon ei ole mitte asju tähele panna vaid neid ignoreerida. Meie tähelepanu töötab kogu aeg, sellepärast ka tähelepanuhäiretega inimestel on liiga palju tähelepanu, mitte vastupidi. Meie aju tegeleb sellega, kuidas filtreerida asju ja kui me elame nii inforikkas keskkonnas, mis viimase 20 aastaga kätte on jõudnud ning on täiesti jabur, siis on hirmus, kui palju asju peab meie aju iga päev ignoreerima. Ning kui me elame nii muusika, muusikakanalite ja meediumite tihedas ringkonnas, siis kui palju on inimestel üldse muusikaga mõtestatud suhestumist,” küsis Kõrge ja lisas, et me oleme muusika külluse tõttu õppinud seda ignoreerima.

“Sellest on kõige rohkem võitnud need muusikalised kultuurid ja praktikad, mis põhinevad eskapismil. Kui me räägime öistest pidudest, kõikidest praktikatest nagu taustamuusika, raadio, autosõidud – sellised asjad, kus inimesed kuulavad muusikat selleks, et seda mitte kuulda. Et ise ära kaduda muusika sisse ning mitte seda tegelikult teravdatult tähele panna, kogemuslikult kuulata ega mõtestatult läbi elada. Sellised praktikad on minu meelest meie väga halva digi- ja infohügieeniga ühiskonnas suure ohu all,” nentis Kõrge. Eelpool mainitu taasavastamiseks ongi festivalil loodud teistsugune kuulmissituatsioon, kus inimene viibib, luues näiteks võimalusi kuulata muusikat istudes või isegi lamades.

Kuigi festivalil on alles siiski ka sotsiaalne element ja ainult vaikides kõrge kulmu ning tõsise näoga muusikat kuulama ei pea, siis tuleks olla keskmisest teadlikum ruumist, kus viibitakse. “See on minu suur trauma, et inimesed ei saa aru, kui kõvasti nad räägivad. See on tohutult lugupidamatu. Me oleme jõudnud sinna, kus lehed kirjutavad igapäevaselt selles, et inimesed kommenteerivad etendusi teatrietenduse ajal ja teevad telefoniga pilte ja filmivad ja mis iganes. Muusikas on see ammu olemas. Kui inimesed kuulaksid muusikat tähelepanelikult, siis nad ei seletaks suvalistest asjadest,” ütles Kõrge. “Siin ei ole küsimus selles, et mida sind sunnitakse tegema, vaid selles, et milline on inimlik empaatiavõime artistide suhtes. Sa ei karju saalis laivi ajal,” sõnas Kõrge.

Kui õhtu käes ja muusika valjem ning tantsulisem võib juba Kõrge sõnul omavahel seletada ka. Nii päevastel kontsertidel kui ka öises klubiprogrammis astuvad paljud artistid üles oma alter-ego’de all. “Tavaliselt nad nendega ei esine. Näiteks Raul Kelleri teine Moonduri projekt, Robert Nikolajev osaleb oma Weak People’iga, Kitty Florentine astub üles harfi kavaga, mida ta on vist ainult korra varem teinud,” selgitas ta.

Festivalile tulles ei tohiks karta enda jaoks midagi uut avastada, status quo’d oodata ei tasu. “Inimene võib festivalilt võtta kaasa uusi kogemusi, uusi viise, kuidas ja mida muusikas kuulata, kogeda helimaastikke, mille sees varem ei ole viibinud ja viisil, kuidas neid varem kuulnud pole,” selgitas Kõrge. Mütt kinnitas, et soovitakse pakkuda formaati, mis annaks külalistele midagi juurde ja tagasi. “Sellel, kuidas me tavaliselt öökultuuris käitume, on oma väärtus, aga paratamatult see on väsitav. See võtab rohkem kui annab. Tahaksin uskuda, et Dreamscape’ilt lahkub inimene energilisema ja laetumana, kui ta ta tuli,” lisas Mütt.

Kokkuvõttes võib öelda, et Festival Dreamscape on pühendunud taaselustama suhet inimese ja muusika vahel. Festival pakub ainulaadset kogemust, kus inimesed saavad ühineda muusika ja kunsti kaudu ning luua unikaalseid mälestusi. Dreamscape ei ole lihtsalt muusikafestival, vaid platvorm, mis ühendab erinevate kunstivormide, sotsiaalsete suhete ja ühenduse loomise. Festivali eesmärk on tuua inimesed kokku läbi muusika, et luua unustamatuid ja sügavaid kogemusi ning säilitada austust muusika ja kunsti vastu.