Evelin Pärn-Lee konkurentsiametist: oleme muutunud julgemaks | uudised

Tere tulemast Eesti konkurentsiametisse! Evelin Pärn-Lee, meie ameti juht, väidab, et oleme muutunud julgemaks kui kunagi varem. Uudised sellest, kuidas me võitleme ebaausa konkurentsiga ja kaitseme tarbijate huve, ehmatab kindlasti meie vastaseid. Meil on kindel eesmärk tagada, et Eesti turud oleksid ausad ja läbipaistvad, ning see teeb meid ettevõtjate ja tarbijate seas usaldusväärseks partneriks. Liituge meiega ja astuge koos meiega vastu ebaõiglusele!

Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee vastas Vikerraadio “Reedeses intervjuus” ajakirjanik Madis Hindre küsimustele, mis puudutavad konkurentsiõiguse rikkumisega seotud menetluste vähesust – näiteks turgu valitseva seisundi kuritarvitamise väärteomenetlusi on viimase viie aasta jooksul olnud null, konkurentsi kahjustava kokkuleppe kriminaalmenetlusi üks või kaks aastas. Ja trahvidki jäävad pigem kümnete kui sadade tuhandete eurode juurde. Juttu on ka kinost, apteekidest, elektrist, veest ja paragrahvidest.

Päris palju on tehtud filme sellest, kuidas keegi tahtmist täis uurija võtab vaevaks sukelduda suurettevõtte dokumentidesse ning kaevab sealt välja üha suuremaks ja suuremaks paisuvaid pahandusi. Ettevõtte omanikud ja juhid lähevad närviliseks, järgnevad rünnakud meedias, otsesed või kaudsed ähvardused ja muidugi pikad kohtulahingud. Ainult osal filmidest jääb peale uurija ja tema õilsad sihid. Kui palju te nende filmidega samastute?

See oli nüüd küll küsimus. Ei, üldse mitte. Mulle need filmid meeldivad, aga päriseluga nad ikkagi üks ühele seotud ei ole.

Mis seal vahet on?

Kui tuleb paralleel tõmmata, siis muidugi on konkurentsiamet mõneti justkui uurija – võtab mingi teema ja hakkab seda uurima. Ja tavaliselt on nii, et see küsimus, mille pärast sa mingisugust asja uurima hakkasid, muutub mingi hetke pärast vähetähtsaks, sest sa avastad uusi küsimusi. See on justkui sarnasus.

Kas päriselus lõpeb see alati uurijale halvasti või negatiivselt, arvan, et pigem mitte, olen ikka seda meelt, et õiglus võidab.

Aga sellega olete nõus, et suurettevõtetel on suur õigusjõud ja lobijõud?

Olen ikka nõus, muidugi. On hea võimalus selgitada, missugune on tänane lähenemine. Ettevõtted jagunevad paljuski kaheks: ühed, kes konkurentsireegleid või ka muid reegleid võib-olla ei tea ja kui nende puhul mingi eksimus avastatakse, saab kasutada nõustamise, konsulteerimise või õpetamise tööriista; ja siis on need ettevõtted, kes väga punktuaalselt teavad, kuidas reeglid on ja rikuvad neid teadlikult. Konkurentsiameti suhtumine on, et neid tuleb korrale kutsuda vastavalt tööriistadele, mis konkurentsiametil sel hetkel kasutada on.

Kui algul kõlasid näited, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kaasuseid või juhtumeid justkui Eestis polegi olnud, siis ega see pole ainult Eesti konkurentsiameti teema – kaasuste vähesuse küsimus on pigem see, et nende tõendamine on väga raske.

Ma saan aru, et on olnud hulk selliseid kaasusi, millele konkurentsiamet ei ole läinud kallale sellepärast, et pole ressurssi, et ei tea, kas õnnestub sealt mingisugune otsus tuua. Mõned inimesed teie majast ütlevad, et te olete muutuse toonud ja amet on muutunud julgemaks.

Tahaks loota, et oleme muutunud julgemaks. Arvan, et see on minu panus, et amet oleks pigem proaktiivsem.

Missuguste valdkondade nimetused on kirjutatud kivide peale, mida ei ole kaua aega ümber pööratud, aga mida peaks ümber pöörama, sest tõenäoliselt seal on midagi?

Teate, ma tulin tänasesse saatesse ka ühelt kohtumiselt. Me ei saa kuidagi sellest ravimiturust ümber ja mul on hea meel, et turuosalised võtavad ise ühendust, tulevad, räägivad, mõned neist juttudest on sellised, kus ma laiutan käsi ja ütlen, et see pole päris see teema, millega konkurentsiamet saaks tegelda.

Aga mulle meeldib mõelda nagu pusle kokkupanemisest – meil on päris mitmed tükid juba olemas ja oleme väga selgelt öelnud, et jätkame selle valdkonna põhjalikumat uurimist.

Ma isiklikult arvan, et see frantsiisisuhetele üles ehitatud jaemüügivõrk, apteekrite või apteekide puhul on jäänud mingil hetkel ehk konkurentsiameti vaateväljast liiga kaugele.

Te usute, et saate frantsiisilepingutesse ja nende viiendasse lisasse päriselt sisse vaadata?

Aga kas see ongi eesmärk? Ma arvan, et eesmärk peaks olema see, et meil tekib piisav hulk apteekreid, kes ütlevad “jah, me oleme sõltumatud”.
Kui sa juriidiliselt vaatad äriregistrit, siis on kõik apteegid ju tegelikult apteekrite või proviisorite omandis.

Ma loodan, et, apteekrid muutuvad ise ka julgemaks, et oma õigusi nõuda, tunda oma lepingupartnerite suhtes, et nad on võrdsete läbirääkijate positsioonis. Ja kui see on saavutatud, siis on see juba samm edasi.

Nagu ma ütlesin, siis juriidiliselt, äriregistri kohaselt ei näegi ma hulgimüüjate võimu apteekrite üle. Muutus algab eelkõige apteekritest endist.

Viimastel nädalatel on päris palju räägitud apteegireformi mõjudest ja sellest, kas konkurents turul on nüüd paremini tagatud või ei. Muist apteekidest on läbi frantsiisilepingute endiselt hulgimüüjatega seotud. Anonüümselt ütlevad nii mõnedki apteekrid teile, et frantsiisiosaline saab hulgimüüjalt ka mingisuguseid eeliseid. See on see paha asi. Kas need kasvavad mingil hetkel menetluseks?

Täna ühtegi menetlust ei käi. Konkurentsiamet tegi turuanalüüsi, oleme väga selgelt kommunikeerinud, missuguseid soovitusi me teeme. Hetkel valmistame ette täiendavaid uurimisküsimusi, mis vajavad lähemat ülevaatamist. Ja kui sealt kasvab mõni menetlus välja, siis me anname sellest avalikkusele kindlasti teada.

Aga need anonüümsust paluvad apteekrid – palju neid peab olema, et sellest menetlus välja kasvaks?

Küsimus ei ole ainult apteekrites, turuosalisi on palju rohkem. See on ka üks asi, mida ei tohi ära unustada. Ega hulgimüüjatel oleks võimalik üksinda niiviisi käituda, seal on nii palju eri aspekte, alustades tellimissüsteemidest, mille kohta konkurentsiamet ütles oma raportis, et need tuleks teha palju avatumaks.

Tellimissüsteemidega on seotud kindlad ettevõtted, kelle nimesid pole tänaseni kusagil nimetatud, need ei ole hulgimüüjad, need on teised, hulgimüüjatest näiliselt justkui sõltumatud ettevõtjad. Ma ei väida, et nad ei ole sõltumatud, aga need on hoopis teised ettevõtjad, kuid ka nende tegevus on see, mida peab vaatama.

Täna ei saa ma küll öelda, et meil oleks ükski menetlus kohe-kohe käima minemas. Oleme avalikult nii apteekritele, hulgimüüjatele kui ka avalikkusele kommunikeerinud, mis need valdkonnad on. Lihtsalt selle ettevalmistamine võtab aega, arvestades ressurssi, mis meil täna on, sest see ei ole ju ainus valdkond, millega me tegeleme.

Rääkisin eile ühe pikaaegse konkurentsiõiguse spetsialistiga, kes ütles, et teie maksimaalselt kümneaastane ametiaeg saab enne läbi, kui te jõuate seal ühegi kaasuse kohtust läbi vedada.

Ma arvan, et ta ei eksi palju ja ma olen sellega arvestanud, mis on iseenesest kurb, aga samas ka õige, sest demokraatlikus ühiskonnas ei tohigi inimene jääda liiga pikalt ühele ametikohale. Aga olulisem on see, et me liigume õiges suunas. Sest kui me vaatame kümme aastat tagasi, minu ameti eelsele ajale, kui siis oleks tehtud asju aktiivsemalt ja proaktiivsemalt, oleks täna võib-olla lihtsam.

2020. aastal teatas kinokett Cinamon, et sulgeb Tartu Tasku keskuses asuva kino. Õige pea sõlmis kinoruumide kasutamiseks rendilepingu Apollo, kes pole seal tänaseni filme näitama hakanud. Miks kolme aasta tagune rentnikuvahetus konkurentsiametile nüüd huvi pakkus?

Tegelikult pakkus ta huvi pakkus ikka varem, kuid me saime nüüd võimaluse sellega põhjalikumalt tegeleda. Jah, see on huvitav kaasus, see on niisugune tüüpiline, et kas tegemist võib olla turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kaasusega või mitte. Ma arvan, et see on tavapärane töö.

Te otsustasite järelevalve menetluse lõpetada niimoodi, et kedagi ei karistatud. See ei tähenda, et kõik hästi tehti?

Kaugeltki mitte. Kellel on soovi, loeb ise selle lõpetamise akti läbi. Antud juhul on ju küsimus ka ressurssides ja ratsionaalsuses. Kui ratsionaalne on mingit menetlust pidada – ettevõtja lubas, et ta selle kino seal avab, seega mees sõnast, härga sarvist. Loodame, et see ka juhtub.

Mure oli selles, et sa paned turgu valitseva ettevõttena ühe potentsiaalse kino näitamise koha kinni – keegi teine ei saa sinuga konkureerima tulla.

Tüüpiline rikkumise kaasus.

Aga miks see siis ikkagi ei väljendunud vähemalt noomituses?

No ma julgen arvata, et ettevõtja on ikkagi aru saanud, et selline käitumine on vähemalt taunitav. Kas ta nüüd rikkumise mõõtu välja annab, see on teine küsimus. Kõikide menetluste puhul kaaluvad menetlust läbi viivad inimesed tõendeid, perspektiivi, vaidlemise riski – need on kõik aspektid, mida peab hindama. Konkurentsiamet jätkab endiselt turu jälgimist, seda enam, et kinoturul meil tõepoolest täna konkurents praktiliselt puudub.

2021. aasta lõpus pani Forum Cinemas Tallinnas tegutseva Coca-Cola Plaza uksed kinni. Kinokäive langes väidetavalt alla kahe miljoni euro ja see avas ettevõttele võimaluse müüa kino MM Grupile, sinnasamasse Apollosse.
Mida võinuks konkurentsiamet toona teisiti teha, et ei peaks asja nüüd tagantjärele järelevalvemenetluses uurima?

Olen ka “tuhka pähe raputanud” – konkurentsiamet oleks pidanud juba siis olema aktiivsem.

Mida see tähendab?

No see nõue, ettekirjutus ettevõtjale, et tuleb esitada koondamise teade, oleks pidanud juba siis esitatama. Täna me menetleme paljuski üht potentsiaalset või meie nägemuses võimalikku konkurentsi rikkumist olukorras, kus on päris palju aega möödas, inimesed on oma eluga edasi läinud, dokumente on raske leida, ei mäletata enam ja nii edasi. Menetlus käib ja ma pikalt seda küsimust kommenteerida ei tahaks.

Konkurentsi rikkumine on üldmõiste, aga mina saan aru, et õige mõiste on seal konkurentsi kahjustav kokkulepe – see on kriminaalasi.

Seda nüüd küll konkurentsiamet hetkel ei menetle, kindlasti mitte süüteomenetluses. Antud juhul käib haldusmenetlus ja küsimus on selles, kas koondamise olukord oli või ei olnud. Kas see kahe miljoni euro käive oli saavutatud või mitte…

Ma selgitan, miks seda ei menetleta üheski teises menetluses. Siin on väga lihtne põhjus – võiks kasutada näiteks turgu valitseva seisundi kuritarvitamise küsimust, see on ka ECN+ vastastele teadmiseks, et väärteo menetlus aegub kolme aastaga. Kui sa rikkumisest, selle teada saamisest kohe ei alusta menetlemist ega jõua kolme aasta jooksul jõustunud lahendini, siis see ei ole lihtsalt enam võimalik, kuna tegu on aegunud.

Kriminaalmenetluseks me ei näe täna põhjust, neid asjaolusid meile teada ei ole, et seal oleks mingi kartellikokkulepe või konkurentsi kahjustav kokkulepe sõlmitud.

Vaatasin Forum Cinemase majandusaasta aruandeid ja mõtlesin, et tõepoolest, kui neil seal 2021. aasta lõpus oli kino kinni, keegi seal ei käinud, pileteid ei müüdud, siis kuidas see käive kokku tuli. Selle konkreetse kino puhul ju ei tulnud. Mille põhjal te ikkagi ütlete, et tuli? Kas te vaatate kogu Forum Cinemast tervikuna, mitte üht kino eralgi?

Me vaatame ühte ettevõtjat ja vaatame ka konkreetse turuga seotud käivet. Küsimus on puhtalt selles, kas siin on raamatupidamises loominguliselt lähenetud.

Mis siis saab, kui teil on õigus? Te ütlete, et esitage koondumise teade, nad ütlevad, et ei esita.

Me oleme selle ka läbi mänginud ja mõelnud. See on jällegi heaks infoks nendele, kes väga ECN+ direktiivi vastu võitlevad – mis konkurentsiamet saab teha, ütleme, et me tõesti tuvastamegi, et see oli üle kahe miljoni, me saame teha ettevõtjale ettekirjutuse ja öelda, et esita koondumise teade, ta ütleb, ei esita, siis saab konkurentsiamet teha sunniraha, mis on pisut üle 9000 euro. Sunniraha saab teha päris mitu korda, kui ettevõtja ütleb, et ta ikka ei esita, siis…

Mis siis saab?

Ega midagi rohkemat teha suurt ei saagi.

Teine võimalus on tõlgendada, et tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, aga nagu ma enne ütlesin, siis seal tekib aegumise teema. Ma saan aru, et nüüd ettevõtja õigusnõustajad kuulavad kikkis kõrvaga, aga ma arvan, et see on väga hea, sellepärast et kui see ükskord nii kaugele peaks jõudma, siis see ongi kohtukaasus ehk kohtud peavad siin mingi selguse looma –  kas tegu kui selline on kestlik või kestev, on ta juba lõppenud, ei ole ta veel lõppenud? Kui ta ei ole veel lõppenud, siis aegumine justkui ei ole kätte jõudnud.

Ja lõppenud ei ole sellepärast, et nad on ju koondunud – Coca Cola Plaza küljes on Apollo silt.

Nüüd te saate aru, miks mulle nii meeldib mu töö – see on väga huvitav, need on põnevad küsimused. Konkurentsiõigus ongi sellepärast nii tore, et vahel on nii, et mõni juhtum, tulenevalt sellest, kes need osapooled on või mis on asjaolud, ta on lihtsalt nii palju erinev. Vabalt võib olla, et üks ja sama situatsioon on ühel juhul lubatud, teisel juhul lubamatu.

Aga mõtleme veel põnevamaks – kas Eestis on üldse mingisugust õiguslikku võimalust ettevõtteid lammutada?

Ei ole, see on tegelikult üks huvitav küsimus. Võtame näiteks selle olukorra, kus ettevõte on ära ühendatud – kas siis saab teha demerge-it, nagu me inglise keeles ütleme, ehk tagasi keerata. Euroopa Komisjonil on see võimalus, aga Eestis ei ole. Ongi sanktsioneerimise vahe. Mõne ettevõtte jaoks on see koondumiste kuludesse sisse kirjutatud, see 400 000, mis on maksimaalne võimalik trahv, mida saaks väärteomenetluses teha, juhul kui sa väärteo koosseisu suudad ära tõendada. See 400 000 on mõne turu puhul üsna väike summa. Nii paraku on.

Kui mõned päevad tagasi riigikokku jõudnud konkurentsiseaduse muutmise eelnõu päriselt seaduseks saab, kui Eestis tekib täiesti uus konkurentsijärelevalve liik, uus haldusmenetlus, mis saab lõppeda haldustrahviga, siis kas selliseid asju, nagu seesama apteekide frantsiislepingutesse sisse vaatamine või see, mis täpselt juhtus Coca-Cola Plaza liitmisel Apolloga, on lihtsam uurida, on menetlused efektiivsemad ja kiiremad?

Mulle tundub, et need, kes ütlevad, et just konkurentsiamet seda haldustrahvimenetlust väga tahab, et oleks lihtsam midagi uurida, eksivad. Lihtsamaks küll kindlasti ei muutu.

Praegu on nii, et väärteo- või süüteomenetlustes ei ole ettevõtjal üleüldse kaasaaitamiskohustust. Ehk selleks ajaks, kui ma ettevõtja kontorisse jõuan, on ta juba tõmmanud juhtmed seinast välja, server, kus tal tõendid on, asub Kaimanisaartel või kus iganes. Ehk uue menetluse pluss ongi selles, et ettevõtjal tekib kohustus anda konkurentsiametile välja andmed ja tõendid, mida konkurentsiamet oskab temalt küsida.

Näiteks on ettevõtja kohtunud oma konkurendiga ja konkurentsiamet teab, et see kohtumine on aset leidnud. Me küsime väga konkreetselt selle kohtumise protokolli või kohtumisel sõlmitud koostöölepet. Me teame, et see sõlmiti ja ettevõtjal on kohustus see esitada. Ta ei pea ütlema, kas ta sõlmis lepingu eesmärgiga konkurentsi kahjustada, ta ei pea andma muud infot, mis teda võiks süüstada.

Küll on tal kohustus see info anda, sest konkurentsiamet teab, et selline dokument on olemas ning see ongi oluline vahe. Konkurentsiamet ei saa sinna sisse põrutada ja küsida kõiki dokumente, mis seal vähegi on ning sellest peab aru saama.

Uue menetlusega tekibki konkurentsiametil võimalus neid tõendeid, mis me teame, et on olemas, küsida ja ettevõtjal on kohustus need esitada ning siis on konkurentsiameti ülesanne neid tõendeid hinnata ja vaadata, kas seal on mingi rikkumine või ei.

Kui ma panen ennast sinna pahalase rolli siis nii kui menetlus algas, põletaks ma selle protokolli ära.

Kui dokumenti ei ole, siis sa ütledki, et seda dokumenti ei ole. Sa ei pea ütlema, et sa ta ära põletasid, sa ütled, et sul ei ole seda.

Konkurentsiametile jääks õigus läbiotsimiseks, aga halduskohus peab läbiotsimise kinnitama. See on haldusotsus, mida saab edasi kaevata.

Absoluutselt.

Ettevõtja teab juba ammu, et tema juurde tahetakse tulla läbiotsimist tegema.

Asukoha kontrollimise puhul on ikkagi üllatusmoment väga oluline. Ja see nüüd jääb küll alles.

Ka Euroopa Liidu konkurentsiõiguses nimetame neid asukohakontrolliks, see ei ole läbiotsimine, neid nimetatakse ka dawn raid-ideks, mis on siis varahommikul läbi viidud kontroll.

Muidugi ei viida neid läbi varahommikul, olen ka ise seal osalenud, valdavalt on need ikka pärastlõunased. Aga jah, see saab siiski olema üllatusmoment, kohus ka ei avalda seda kusagil, vaid loa menetlemine käib väga kindlate kanalite kaudu. Ning kui luba antakse, siis ettevõtjat ei informeerita sellest ette. Minnakse ettevõtja juurde ja siis on tal võimalik tegutseda nagu heaks arvab, laseb ta sisse need kontrolli teostajad või ei, aga mul ei ole ühtegi juhtumit, kus ei ole sisse lastud. Valdavalt lasevad ettevõtjad sisse, käituvad isegi viisakalt, pakuvad kohvi ja vett ja nii edasi.

Küll on võimalik vaidlustada nende toimingute läbiviimist, juhul kui konkurentsiamet käitub toimingu läbiviimisel seadusevastaselt, aga see ei erine sellest, mis meil ka täna haldusmenetluses kehtib.

Ei ole niimoodi, et halduskohus teeb otsuse, ettevõtja saab vaidlustada ja siis pärast tullakse kokkuleppel tegema läbiotsimist?

Teate, mina ei ole hiromant ja ütlen ausalt, et mina ei tea, mis selle seaduse eelnõuga seal parlamendis veel kõike võidakse teha. Ma isiklikult arvan, et juba see muudatus, mis sinna sisse kirjutati, et haldustrahvide tegemise õigus või otsustamise õigus, saab kohtusse, on ikkagi väga lühinägelik. Mina isiklikult arvan, et see on lühinägelik, vaadates teiste riikide praktikat, mitte kusagil peale Soome ma sellist lahendust ei tea, Rootsis oli see kunagi niiviisi, aga nad on selle ära muutnud.

Nii et ma ei oska öelda, mis selle eelnõuga nende lugemiste raames juhtuma hakkab, aga ma loodan, et see saab olema nii, et kontrolli teostamine ei ole ettevõtjale ette teada. Sest muidu kaob ka see üks vähene tööriist, mis tegelikult on, ära ning siis ei jäägi muud, kui ainult infonõudmise õigus, mis on ilmselgelt vähe.

Jällegi – kui mina oleks pahalane, siis ma ütleksin kõikide infopäringute peale, et vabandust, mul ei ole. Samal ajal tuleks mul katuselt suitsu.

Üks tubli eesti vandeadvokaat on mulle öelnud, et te võite teha haldustrahvimenetluse, aga ma kavatsen kõike vaidlustada. Ühesõnaga neid vaidlusi tuleb kindlasti, ma olen ka öelnud, et see saab mõneti olema natukene Pyrrhose võit – jääb selline mulje, et konkurentsiamet sai endale tohutud musklid, aga tegelikult töö ju alles siis algab.

Te ministrite pressiteateid ei ole lugenud? Konkurentsiõigust hakatakse nüüd rakendama tõelise jõuga – needsamad musklid kõlavad sealt ju läbi.

Sellepärast ma ütlengi, et see saab olema selline Pyrrhose võit, et kõik hakkavad ootama, millal tulevad tohutud menetlused, aga kõigepealt tuleb päris palju vaidlusi ära pidada. Olen ju ise vandeadvokaadi ametit pidanud ja arvan, et ma ei saa oma kolleegidele advokatuuris pahaks panna, kui nad ütlevad, et vaidlevad kõigepealt selle kaasaaitamiskohustuse riigikohtuni välja ja see võtab julgelt kolm aastat.

Nii et saame näha. Mina ootan põnevusega, aga siinkohal on oluline öelda, et ega sellepärast tänane konkurentsijärelevalve tegemata jää, me töötame nende tööriistadega, mis meil täna olemas on ja kui see haldustrahvimenetlus ühel päeval tuleb, siis me oleme selleks valmis. Tegeleme juba täna selles suunas, et meil oleks piisavalt kompetentsi.

Muide, mis seal vahet on, kas haldustrahvi määrab halduskohus või konkurentsiamet?

Püüan mõista selle ettepaneku sisu, empaatiliselt saan aru, et see on kompromiss ettevõtjatele selles osas, et konkurentsiamet ei läheks, nui neljaks, selle peale, et trahvime ära. Samas tundub see argumentatsioon jube hõre.

Konkurentsiamet kindlasti ei pressi kedagi mingisuguseid valetunnistusi andma. Lugesin kuskilt, et konkurentsiamet on ka selle peal väljas, et leida kindlasti mingi rikkumine, et saaks ikka ära trahvida.

Ma ei ole oma praktikas veel näinud olukorda, kus ettevõtja rähmab käega, ütleb, et maksan ära, et saaks kaelast ära. Rääkides kolleegidega Soomes ja Rootsis, siis see venitab menetlust ja, aga teisest küljest on ta topeltkontroll, et kohus tõepoolest hindab, kas pandud trahvisumma on mõistlik või mitte.

Ma katsetan veel korra selle küsimusega – kui seadus muutub, siis kas on kive, mida te vana seaduse järgi vaatate, et ei ole mõtet ümber pöörata, võib-olla lihtsalt sellepärast, et prokuratuur ütleb, et me ei hakka alustama kriminaalmenetlust seaduse järgi, mis kohe ära muutub, aga mida te siiski hakkate ümber pöörama, kui teil on uus seadus?

Meil on kaasuseid, mille puhul on prokuratuur öelnud, et nad ei algata menetlust, nii et meil on võimalus ise otsustada, kas me algatame või mitte. Aga ma ei oska öelda, et see on kindla valdkonnaga seotud, pigem on küsimus suunatud sellele, missugust eeltööd me teeme, et üleüldse konkurentsiprobleemseid valdkondi leida. See, et meil apteegiturg ei toimi, ei ole nüüd mingi tohutu uudis.

Ka kinoturu puhul, kus on vähe teenusepakkujaid, on selge, et konkurents võib olla pärsitud. Aga see on ainult üks pilt, see on see, mida me kõik näeme, aga tegelikult on majanduses väga palju valdkondi veel.

Jah, näidake suund kätte, võib-olla kuskil digimaailmas käivad hoopis põnevamad asjad.

Oleme päris palju tegelenud portaalidega. Kui me räägime digitaalsest majandusest üleüldse, siis ka portaalide valdkonnas on meil päris mitmeid menetlusi juba mitmeid aastaid. Kõik ei pruugi lõppeda mingisuguse kindla ettekirjutuse või ka üldse mingi tulemusega, aga oluline on, et me jälgiksime turgu ka selles valdkonnas, seda enam, et digitaalse majanduse eripärad mängivad olulist rolli.

Portaaliturgudel on näiteks niisugune kahepoolne turg, kus tarbija saab justkui tasuta teenuse, aga teine pool, kes portaaliteenust ostab, peab maksma.

Mis see tähendab, kui näiteks kinnisvaraportaalis on ühe kinnisvarafirma reklaamid eespool, kui teise kinnisvarafirma omad?

Siin on Euroopa kohus ka mingi praktikat loonud – kui see on ikkagi turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt endaga seotud ühingute eelistamine, siis on see selge rikkumine.

Portaali kv.ee asjus teil üks menetlus ju käib.

Seda ma ei kommenteeri.

Aga tahan rääkida veel valdkondadest. Viisime eelmise aasta lõpus konkurentsiametis läbi päris põhjaliku struktuurimuudatuse just konkurentsijärelevalve poole peal, mis kandis üht väga selget eesmärki – tuua andmemajandus ja senine eelne majandusanalüüs lähemale menetlusele.

Oleme nüüd juba mitu kuud töötanud sellise režiimiga, kus meil on tugev analüütika ja detekteerimine ehk püüame leida vihjete, kaebuste ja jälgimise tulemusena neid valdkondi, mis tasuvad uurimist, kus on või kus võib olla mingi probleem. Ma nimetan seda lehtersüsteemiks – päris palju asju läheb sisse, kõik ei pruugi lõppeda menetlusega, päris palju asju võib ka riiulisse minna, aga me oleme analüüsi ära teinud ja kui tuleb mingi vihje või kaebus, siis võtame info uuesti välja ja näeme, mida me sel hetkel vaatasime.

Ma ei saa nimesid nimetada, aga meil on üks valdkond, kus aasta tagasi tuli üks vihje ja sel hetkel ei saanud me aru, et seal on mingi probleem. Nüüd saime veel ühe vihje ja hetkel tundub, et võibki probleem olla.

Kas teil vihjeliin ka on?

Konkurentsiamet tegutseb just praegu koostöös RIK-iga (Registrite ja Infosüsteemide Keskus) selle nimel, et me saaksime anonüümsete vihjete liini, kus inimestel on tõepoolest võimalik anonüümsena vihjeid anda.

Aga nii huvitav, kui see ka ei ole, on meile päris palju hakanud tulema infot. Mõned vihjed on ka sellised, et miks on õlle hind Raekoja platsil nii kõrge, sellele on raske vastata, aga mõned on väga sisukad ja meil on väga selge tiim, kes nende vihjetega tegeleb. Meil on väga tublid uurijad, nad on juba paari paari-kolmekuise tööga näidanud, et see on õige suund. Aga ega me ise seda välja ei mõelnud, oleme kopeerinud paljuski seda, kuidas väga tublid konkurentsiametid mujal maailmas tegutsevad.

Mullu hakkas see portaalide asi väga meeldima, et see kv.ee ennast nüüd üksinda ei tunneks, siis mis sorti rikkumisi selles valdkonnas veel tehakse?

Klassikaline rikkumine on see, kui portaal on väga selgelt turuliider, siis on hinnad lihtsalt ebaõiglaselt kõrged. Ja kui tuleb mingisugune konkurent, siis lööb turuliider oma portaalis hinnad alla, muidugi ainsa eesmärgiga, et tema turule sisenenud konkurent ei suudaks turgu võita. Ja kui konkurent on turult välja aetud, siis hinnad jälle muutuvad.

Kui ühes piletimüügikeskkonnas on pileteid müüa oluliselt kallim kui teises piletimüügikeskkonnas, aga nad on edukamad, inimesed müüvad nende juures pileteid sellepärast, et neid külastatakse rohkem – saad oma piletid maha müüdud, aga saad ka küsida oluliselt rohkem raha.

Väga hea näide ja tegelikult seda ma ka alati ütlen, et ega turgu valitseva seisundi omamine ei ole keelatud. Ja mul on hea meel, et seda on hakatud nüüd ka niiviisi tsiteerima. See on täiesti aktsepteeritav, kui mõni ettevõtja teeb nii head teenust, aga sellisel ettevõttel on väga selgelt ka kohustus positsiooni mitte kuidagi kuritarvitada.

Eraldi saate võiks teha Eesti Energia ja konkurentsiameti suhetest. Riigikokku saadetud eelnõu järgi lõppeb universaalteenuse pakkumine maikuus. Mis te arvate, kui kaua kestab kohtuvaidlus selle üle, kas konkurentsiamet peab riigifirmale selle eest kahjutasu maksma, et amet nende pakutud universaalteenuse hinnaga ei nõustunud?

Ma ei oska seda hinnata, kui mul oleks klaaskuul, siis ma oskaks, aga ma tõesti ei tea, oskan ratsionaalselt praktiseerinud advokaadina hinnata, palju kohtuvaidlus reeglina aega võtab, ütlen, et kaks-kolm aastat.

Läheb maksma tõenäoliselt küll vähem kui see potentsiaalne kahjutasu.

Need kulud on juba üüratud, tegelikult on see vaidlus piinlik, kui mõelda selle peale, kui palju on konkurentsiamet oma ressurssi kulutanud…

Ma ei räägi sellest, mis on seadusega pandud kohustused – universaalteenuse hinna kooskõlastamise menetlus on absoluutselt arusaadav. See kohustus ametile oli, seda amet ka tegi ja minu arvates väga hästi. Aga kui palju on pandud aega ja ressurssi selle kohtuvaidluse peale, on tõesti üüratu, seda ei ole võimalik rahasse hinnata. Isegi kui see vaidlus osutub ameti jaoks edukaks, siis ametil ei ole ju võimalik seda kulu ettevõtjalt sisse nõuda. Kui nüüd peaks juhtuma, et amet ei osutu selles vaidluses edukaks, sest ega kaebust ei esitanud ju amet, vaid ikkagi ettevõtja, siis kaasnevad kahjunõudele ka kohtukulud ja nii edasi. Nii et ma ei oska seda kokku hinnata.

Eesti Energia ütleb, et nad said universaalteenuse madala hinna tõttu kahjumit, konkurentsiamet ütleb, et Eesti Energiat sai universaalteenust pakkudes kasumit või vähemalt tuli omadega nulli. No väga keeruline. Ma saan aru, et seal neid erinevaid nii-öelda asjaolusid, mis tingiks siis ühe- või teistsuguse arvutusi on palju. Kas te olete vahepeal üksteisele lähemale jõudnud nende arvutustega?

Kohtusaalis istume me päris lähedal üksteisele. Ei, neid arvutusi ei ole me uuesti üle vaadanud ja konkurentsiametil ei ole ka põhjust, me oleme väga selgelt öelnud, missuguse metoodika alusel see ajutine hind arvutati. Oleme seda põhistanud ja arvan, et piisavalt.

2023. aasta majandusaasta aruanded ei ole veel avalikud, neid ei ole ettevõtjad esitanud, aga kui vaadata Enefit Poweri 2022. aasta majandusaasta aruannet, siis sealt joonistub välja, et elektrienergia tootmise ja müügisektoris on nad väga kõvasti kasumis, samal ajal kui muudes sektorites on kahjumis, no ma ei kujuta ette, mis see muu peaks olema.

Mulle tundub, et ettevõtja puhul pole päris lõpuni aru saada, mis seda kahjumit siis on tekitanud. Meie saame opereerida nende numbrite ja dokumentidega, mis meile on esitatud või on avalikult kättesaadavad. 2023. aasta andmeid ja dokumente meil ei ole 2022. aasta andmed mingisugust kahju ei näinud, vähemalt mitte elektrimüügi osas. Ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Samal ajal peab Eesti Energia konkurentsireegleid väga oluliseks. Alles äsja kirjutasid nad ministeeriumitele, et vajavad vanade põlevkiviplokkide töökorras hoidmiseks raha juba sel aastal. Nad viitavad, et on Eesti reservvõimsuste turul turgu valitsev ettevõte ja sellepärast ei tohi nad negatiivse marginaaliga teenust osutada. Järelikult tuleks Eleringil või riigil mõnel muul moel nende kahjum kinni maksta. Jutt käib kümnetest miljonitest eurodest aastas. Iseenesest kõlab ju loogiliselt – turgu valitsev ettevõte negatiivse marginaaliga teenust osutada ei tohi. On neil õigus?

Olen näinud avalikus meedias ringelnud või edastatud infot. Tahaksingi siinkohal öelda, et mul on hea meel, et riigiettevõte on tõepoolest nüüd konkurentsiseaduse enda jaoks üles leidnud ja tahab seda järgida.
Aga mul on ka päris suur mure, sest kui ma nüüd seda infot õigesti loen, siis ma saan aru nii, et kaks riigiettevõtet on sõlminud lepingu omavahel, mis on konkurentsi kahjustav. Minu arvates on see päris problemaatiline. Konkurentsireeglite täitmine ei ole nõutav mitte ainult erasektori ettevõtetele, vaid ka riigiettevõtetele.

Nii et ma olen natukene hämmingus. See info on ka minu jaoks suhteliselt uus ja konkurentsiamet ka sellesse nüüd sisse vaatab. Kui ma õigesti aru saan, siis Eesti Energia juhatuse esimees ütleb, et nad ei saa teha mingeid konkurentsi kahjustavaid tegevusi, ta viitab ka sellele, justkui midagi oleks juba tehtud.

Ja et nad peavad selle lepingu ära lõpetama.

Aga kui see leping omal ajal sõlmiti, kas siis ei mõeldud selle peale, et see on konkurentsi kahjustav?

Kas Eesti Energia saab leebema karistuse, et nad üles tunnistasid?

Eesti Energia ei ole leebustaotlust konkurentsiametile esitanud, kuigi selline menetlus on Eestis täiesti olemas.

Veel kord, mul on kaks vastakat tunnet selle asjaga. Esiteks on mul hea meel, et ettevõtted on öelnud, et nad ei taha konkurentsi kahjustavalt toimida. Aga kui te nüüd mõtlema hakkate, siis teisalt on küsimus, et kaks väga suurt riigiettevõtet ütlevad, et nad on sõlminud konkurentsi kahjustava kokkuleppe, siis see on ju vist probleem.

Samas ei näinud ma selle info põhjal, mis avalik on, et oleks midagi kartelli- või konkurentsi kahjustava kokkuleppelaadset, mis tähendaks süüteomenetlust, aga turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele suunatud tegevus on ikkagi taunitav.

See on väärteoasi.

Sinna tuleb sisse vaadata, ma ei julge praegu mingisuguseid hinnanguid anda.

Aga võib-olla tasuks Eesti Energial leebusmeedet küsida, et siis vähemalt nemad pääseksid puhtamalt ja Elering saaks pihta?

Leebuse puhul võin öelda, ma loodan, et nii Eleringi kui ka Eesti Energia juristid teavad seda väga hästi, et see, kes esimene on, sellel on lootus saada täisleebus, teised saavad siis juba mingi protsendi.

Mida see tähendab, kui juba sel aastal peaks Eesti Energiale hakkama selle jaoks, et nad oma vanu põlevkiviplokke töös hoiavad, maksma võimsusmehhanismis kümneid miljoneid eurosid, et see kõik oleks õige seaduslik ega kahjustaks konkurentsi.

See juhtum on palju mitmetahulisem. Ühest küljest on tõepoolest küsimus selles, et riik on omanikuna pannud Eesti ainsale elektritootjale kohustuse hoida mingit võimsust. Kui ma õigesti aru saan, siis Eesti Energia poolt tõstatatud teema puudutab niinimetatud strateegilise reservi küsimust, mille kohta on Elering teinud põhjaliku analüüsi, on pakkunud Eestile välja lahenduse, öeldes, et strateegilise reservi teenuse pakkumine peaks olema vabaturuteenus, mis sisuliselt tähendab, et selle hankimiseks tuleks teha konkurss.

Mille võidab Eesti Energia 2027. aastal.

See oli seal artiklis ka väga huvitav info, et kindlasti võidab Eesti Energia. Aga kuidas me teame, et see kindlasti on Eesti Energia, kui me teeme läbipaistva, konkurentsile avatud konkursi? Olgu see siis tõepoolest mingi riigihanke menetlus või minu pärast kas või mis tahes muu konkursimenetlus, siis ei saa ju ette öelda, et Eesti Energia selle kindlasti võidab.

Kui te minu käest, kas see on põhjendatud, siis ma natukene võitlen endaga, sest olles ikkagi riigiametnik ja olles energiaregulaatori juht, siis ma arvan, et me peaksime lähtuma põhimõttest, et energiaturg Eestis on avatud turg, vaba turg ja siduda ära üks ettevõtja mingi kindla teenusega, mingi kindla tuluga viib selleni, et sellele turule ei hakka suure tõenäosusega teised üldse püüdlema.

Elering ütleb, et see kõik tuleb – vabalt turult reservi ostmine –, aga meil ei ole lihtsalt praegu selle jaoks aega, ka 2027. aastaks ei jõua keegi teine konkureerivat pakkumist teha – Eesti Energial on plokid olemas, nad ei pea midagi ehitama.
Aga veel enam, mis me ikkagi teeme 2024.-2025. aastal, kas Eesti Energia viide konkurentsireeglitele on päris probleem ehk peame päriselt leidma viisi neile maksta või tegelikult ei ole päris probleem ehk see on küll nende majasisene probleem, nagu nad ütlevad, et jooksevad rahast tühjaks, kui keegi neile raha juurde ei anna, aga konkurentsi vaates ei ole see tegelikult mure?

Ma arvan, et siin ei ole ühest vastust, on palju erinevaid küsimusi, mis sellega kaasnevad.
Esiteks võibki olla, et täna on geopoliitiline olukord selline, et meil on vaja strateegilise reservi kokkulepet turuväliselt, aga õige käitumine oleks ettevõtjate poolt olnud, et nad võtavad ka konkurentsiametit tõsiselt ja küsivad konkurentsiametilt, et me tahame teha mõneti turgu piirava kokkuleppe, et kas see on okei.

Konkurentsiseaduses on erandite paragrahv, arvan, et ka Eleringi ja Eesti Energia juristid teavad seda väga hästi, et see eeldab enesehinnangut – kas on tingimused täidetud või ei ole ning seda tuleb analüüsida. Ma ei oska täna öelda, kas see oleks täidetud, aga see oleks olnud õige lähenemine.

Teiseks küsimus selles, et meil on kiire ja et kas selle valguses on mõistlik, et ettevõtjale makstakse mingi teenuse eest tasu. Ma arvan, et ettevõtja peaks saama teenuses tasu, aga see tasu peaks olema selline, mis on tõepoolest kulupõhine, mitte mingisugune laest võetud number, sest veel kord – konkurentsi vaatest on oluline, et turg on avatud ka teistele pakkujatele.

Kui me vaatame strateegilise reservi loogikat, siis ega see ei pea kindlasti olema elektritootmine, mis strateegilist reservi pakub, see võib olla näiteks päikesejaama juurde paigaldatud salvestusseade, see võib olla mõni Eestis mitte tegutsev elektritootja, kes tegutseb mõnes lähiriigis.

Kui me nüüd selle Eesti ettevõtte ja veel sellise summaga ära piirame, mis ei motiveeri teistel sisenema või vastupidi, annab ettevõtjale võimaluse mõned aastad oma tulust, mis ta teenib, ennast niiviisi turuks ette valmistada, et 2027. aastal tal ei olegi konkurenti. Siis konkurentsivaatest see küll õige ega põhjendatud ei ole, seda enam, et Eestis on olemas ka väikseid koostootmisjaamu, võimalik, et päikeseparkide juurde tekib salvestusseadmeid. Eesti ettevõtjad, ka süsteemihaldurid, nii nagu Elering seda on, peavad eelkõige mõtlema Eesti majanduse seisukohast.

Muidugi on kindlam võtta ühelt pakkujalt kogu võimsus, aga kui jagada konkurss osadeks, väiksemateks juppideks, siis on võimalik ka turgu tekitada. Ja tuleb ikka vaadata majanduse seisukohast ka – kui me tekitame mingisuguse majandusharu, siis see on ilmselt põhjendatum kui see, et me fikseerime ühele suurele pakkujale turu, lööme selle lukku ja teistel sinna pääseda võimalik ei olegi.

Pärast viimase paari aasta elektrikatkestusi on konkurentsiamet järelevalve tulemustena päris hoolega vaadanud sisse Elektrilevi tegemistesse. Te ütlete, et Elektrilevi polnud katkestuste likvideerimiseks ega kriisijuhtimiseks valmis, ometi on konkurentsiamet ju see, kes on aastaid elektrilevivõrgu arengukavasid kinnitanud. Mitte kordagi ei ole jätnud kinnitamata.
Kas ametil ei ole põhjust ka endale “tuhka pähe raputada”, sest te alles järelevalves avastasite, et kõik seni plaanitu ei ole viinud oodatud tulemusteni?

See on väga hea küsimus. Kohtusin eile ja üleeile kolleegidega, Leedu ja Läti energiatururegulaatoritega, kellega arutasime võrguteenuste küsimusi, sest meil on hästi sarnane ajalugu, sarnased võrguettevõtted, sarnane taak vanade nõukaaegsete seadmetega ja ka klimaatiliselt oleme üsna sarnased.

Tõusetus küsimus, kellel siis peaks olema vastutus, et vaadata, et need investeeringud, mida on plaanitud teha, tagavad jätkusuutlikkuse ja ma vastan teile, et ei ole põhjust “tuhka pähe raputada”. Ka Lätis ja Leedus on võrguettevõtja ülesanne teha arvutusi ja hinnata, kas tema investeeringud on piisavad või mitte.

Konkurentsiamet viib aeg-ajalt läbi, ostab sisse ekspertarvamust, kui suured peaksid olema investeeringuid. Seda on tehtud kümme aastat tagasi ja me plaanime nüüd seda uuendada, aga selle eksperthinnangu tulem oli, et võrguettevõtja peaks investeerima ca seitsekümmend miljonit aastas. Juba aastal 2013 öeldi see välja.

Vaadates ajas tagasi, on näha, et mingil perioodil ei investeerinud Elektrilevi piisavalt, nüüd viimasel paaril aastal on tekkinud justkui teadmine, et oi, meil on palju rohkem vaja investeerida.

Ma arvan, et võrguettevõtja peaks eelkõige ise teadma, kui suur on tema investeeringuvajadus. Ja tõesti ei ole konkurentsiamet kordagi öelnud ettevõtjate investeeringutaotluse peale, et me ei luba investeerida.

Läti ja Leedu võrguettevõtjad on öelnud, et umbes kakskümmend protsenti peaks ettevõtja oma võrku igal aastal uuendama.

Nüüd peabki hindama, missugune on see loogika olnud, mida Elektrilevi on rakendanud. Oleme hakanud seda päris põhjalikult vaatama just sellepärast, et meil on tekkinud kahtlus, et nende investeeringute tegemine, juhtimine, asjade korraldamine, ei ole olnud võib-olla kõige parema kvaliteediga.

Mis te mõtlete selle all?

Kuidas saab olla nii, et ettevõtja ei oska öelda või piisavalt ette näha, kui suured on tema investeeringuvajadused? Kui me võtame paari aasta tagused arenguplaanid, mida ettevõtja on teinud, siis seal on investeeringutena ühed numbrid, aga kui me täna loeme ettevõtte hinnanguid, siis seal on kolm korda suuremad numbrid. Tekib küsimus, kuidas see nii järsku on juhtunud.

Äkki nad olid senimaani realistid, teadsid, et mitte keegi, võib-olla konkurentsiamet isegi lubaks, aga ükski poliitik, omanik ei lubaks neil võrgutasu nii palju tõsta, et nad oma investeeringut saaks teha. Et nad näitasidki väiksemaid numbreid.

Aga ikkagi tekib ju küsimus, miks hoidis ettevõtja seda väidet vaka all. Võtame investeeringutemahu taseme, oli vist ca seitsekümmend miljonit, ma võin eksida, aga see ei ole ka oluline, sest nii suures numbris pole ettevõtte investeerinud vähemalt mitmeid aastaid. Tekib ikka küsimus, miks siis ei investeerinud.

Võtame veel ühe näite. Siin võib isegi olla seadusandjale küsimus. Miks alles nüüd on järsku pandud võrguettevõtjale kohustus teha pikaajaline arengukava, kümne aastane arengukava. Olles ise ka ettevõtluses tegutsenud, tundub see kummaline. Ühegi võrguettevõtte puhul ei ole seda varem nõutud. Võib-olla on siin päris mitmeid inimesi ja organisatsioone, kes peavad endale otsa vaatama, aga ma julgen küll arvata, et konkurentsiamet ei ole siin midagi niisugust tegemata jätnud, mille puhul võiks ettevõtja õigustatult…

Ei, mitte ettevõtja, ka avalikkus. Võib-olla oleks pidanud konkurentsiametis tuli põlema minema, et kuulge, hea ettevõtja, teie võrgu arendamise plaan ei lenda, et võrk kukub kokku, kui te nii edasi sõidate?

See on minu arvates täitsa mõttekoht. Kompetents on konkurentsiametis kindlasti olemas, mis puudutab hinna ja tariifide kooskõlastamist, ka võrgu arengukavade läbivaatamist. Aga et siis peab hakkama ka, nimetan seda ex ante ja ex post analüüsiks, seda ex post, tagantjärele investeeringute ülevaatamisega oleme me alustanud, me tõesti vaatame nüüd ja küsime ka ettevõtja käest infot, kuhu ta õigupoolest on investeerinud, sest tuleb tunnistada, et ega ettevõtja ülemäära jutukas ei ole. Kui me loeme koduleheküljelt mingite investeeringute kohta ning küsime rohkem andmeid, siis see võtab kuidagi ebamõistlikult kaua aega.
Julgen küll arvata, et konkurentsiamet on teinud oma tööd südamega ja on põhjust sinna ettevõttesse ehk rohkem sisse vaadata.

Elektrilevi pakub, et järgmistel aastatel on vaja võrgu töökindlusesse investeerida sada viiskümmend kuni kakssada miljonit eurot ja näib, et viimase elektrikatkestuste najal keegi väga ei kahtle, et investeeringuid on vaja. Aga see kõik ju tähendab seda, et võrgutasud muutuvad oluliselt suuremaks. Kas konkurentsiamet on valmis kahekordset võrgutasu kinnitama?

Ma isegi ei püstitaks seda küsimust niiviisi, et kas me oleme valmis. Kui see on põhjendatud, siis tuleb selgitada, miks seda on vaja teha. Küsimus on, kas see on põhjendatud.

On toodud näide, et tehnikapark on nelikümmend aastat vana ja amortiseerunud ehk tuleb välja vahetada. Arutasin ka seda oma kolleegidega Lätis ja Leedus, arvestades, et meil on sarnane tehnikapark. See nüüd ei ole ainult Läti ja Leedu kommentaar, tegelikult on ka Eesti eksperdid öelnud, et mõned nendest seadmetest, isegi kui nad on nelikümmend aastat vanad, aga kui neid hästi hooldada, on neid võimalik veel kakskümmend aastat kasutada.

See on suhtumise küsimus – kas me utiliseerime ära ja ostame uue või suudame neid seadmeid korralikult hooldada. See on üks asi, miks ma ütlen ka, et regulaatori ülesanne on siin ülioluline, sest sellise ettevõtja puhul nagu võrguettevõte, kes saab oma kulud tariifist kaetud – tal ei teki motivatsiooni, et peaks väga pingutama selleks, et hästi hooldada, et hästi efektiivselt toimetada, sest annan kõik oma kulud tarbijale edasi, tarbija maksab selle kinni, vaatame, kust tarbija valulävi siis on.

Regulaatori ülesanne ongi vaadata, et ettevõtja toimetaks efektiivselt ja oleks ka innovatiivne. Küsimus on ka selles, mis sellest saja viiekümnes või kahesajas miljonis sees on, kui palju vajab ettevõte tegelikult neid investeeringuid, et teenust kvaliteetselt pakkuda. Kas selleks on ikkagi vaja kakssada või sada viiskümmend miljonit, võib-olla on seda võimalik pakkuda viiekümne miljoniga olukorras, kus me olemasolevad seadmed hästi ära hooldame, igasugused koridorid korralikult puudest vabad hoiame ja mõtleme etteulatuvalt, kus võrku on vaja tugevdada.

Toon veel ühe näite. Elektrilevi opereerib ju nii madalpingevõrku kui ka keskpingevõrku. Madalpingevõrk on lihtsustatult öeldes see liin, mis tuleb alajaamast inimesele koju. See on Eestis üle üheksakümne protsendi uuendatud. Aga keskpingevõrk on see, mis läheb kõrgepingest alajaama ja see ei ole niivõrd uuendatud. Kui puu kukub keskpingevõrgu peale, siis mis kasu on sellest, et madalpingevõrk on korda tehtud olukorras, kus keskpingevõrgus elekter enam edasi ei liigu?

Tekib jälle küsimus, kuhu on investeeringud tehtud ja kas need on mõistlikud. Ma ei taha seda kuidagi kahtluse alla seada, öelda, et need on halvad olnud, aga ma ei ole lõpuni veendunud, et see ettepanek, mis on täna ettevõtte poolt tehtud, on kõige optimaalsem.

Ettevõtja on ka öelnud, et need vanad varad, mille suhtes me oleme tariifi arvutamisel rakendanud üht metoodikat sarnaselt Läti ja Leeduga, et nüüd tuleks seda metoodikat muuta, et neid varasid peaks hakkama indekseerima või ümber hindama – see toob kindlasti endaga kaasa võrgutasude suurenemise, oma sisult tähendaks see seda, et tarbija maksab kaks korda nende varade eest.
Ta on ühe korra juba maksnud kinni läbi amortisatsiooni. Ettevõtja kommentaar on, et Soome ja Rootsi teevad niiviisi, kõik võib olla õige, aga me miks me peaksime, kui me oleme kakskümmend aastat ühte metoodikat rakendanud.

Selle taga on ikkagi seesama põhjus, nad ütlevad, et sada viiskümmend kuni kakssada miljonit eurot on vaja investeerida, aga hüva, räägime veel ühest potentsiaalsest hinnatõusust.
Suuri investeeringuid vajab Eesti veevõrk, kliimaministeeriumi hinnangul umbes kaks miljardit eurot kümne aasta jooksul. Peamiselt tingivad investeeringuvajaduse karmistuvad nõuded, mis on seotud nii vee kvaliteedi kui ka süsinikuemissiooniga. Ministeerium näeb, et abi oleks sellest, kui praegusest kuskil sadakonnast vee-ettevõttest jääks alles kümmekond suuremat. Kas see koondumine on alanud?

Ma sain aru, et konsultatsioonid on alanud ja päris edukalt. Siin teeb kliimaministeerium tõesti väga tänuväärset tööd. Oleme ka omalt poolt lubanud, et konkurentsiamet on heaks partneriks nii turuosalistele kui ka kliimaministeeriumile. Ehk jah, minule teadaolevalt on need konsultatsioonid alanud.

Aga ükskõik kui palju ma suudan kokku arvutada, erinevate pisikeste vee-ettevõtete täiendavaid halduskulusid ja kallimaid laenumakseid, siis koondumistest kaks miljardit eurot kokkuhoidu ei suuda ma ikkagi välja arvutada. Mida see siis tähendab, kas selleks, et kõik vajalikud investeeringud saaks tehtud, kerkib vee hind kaks-kolm-neli korda?

Kui ma siia raadiomajja tulin, siis ma kuulasin peaministri intervjuud, kus ta kasutas sellist mõttetera, et me peame tegema täna otsuseid, mida oleks pidanud ehk tegema kümme-viisteist aastat tagasi.
Mulle tundub, et see on veereformi puhul samamoodi. Need on tegevused, millega on liiga kaua oodatud. Eestis on tegelikult väga hea kvaliteediga teenus, paljuski tänu sellele, et me oleme saanud välisvahendeid kasutada. Aga need süsteemid, mis on kakskümmend aastat tagasi investeeringutega tehtud, vajavad uuendamist ja see sünergia kui selline peakski olema selles, et meil on suuremad ettevõtted, rohkem kliente teenindada ja väiksemad administreerimise kulud.

Ma ei ole ise neid arvutusi teinud, aga see kaks miljardit ei pruugi tõepoolest tulla sellest kokku, et liidame ettevõtted ja administreerimise kokkuhoiu tulemusena kaks miljardit saame. Ei ole võimatu, et tõuseb ka tariif.

Vee peale kulub keskmisel leibkonnal umbes üks protsent või nõks rohkem sissetulekust, siis hakkab kuluma kaks protsenti.

Ma ei julge öelda, kas kaks, poolteist või üks protsent, me oleme ajurünnaku tasemel mõelnud ja öelnud, et igal juhul tuleks metoodika läbi vaadata. Jällegi on metoodika olnud aastaid muutumatu, aga maailm on vahepeal muutunud, veekasutus on muutunud.

Ma isiklikult arvan, et metoodika peab arvestama seda, et vesi on piiratud ressurss. Oleme kuulnud, et keegi kastab trassiveega või et jõukamatel inimestel on kodus basseinid. Võib-olla peaks see, mis on igapäevasest kasutusest üle, olema teistsuguse tariifiga. Ja kuidagi peaks olema võimalik vee-ettevõtjad tunnustada selle eest, kui nad suudavad veeteenust pakkudes koostööjaamana midagi muud toota.

Olen kuulnud Tartu lahendusest, kus reoveest hakatakse sooja tootma.

Tallinnas ka.

Neid asju tuleb arvesse võtta, aga kas sealt see kaks miljardit, mida te tahate, et ma ütleksin, leitakse – ma ei oska sellele vastata. Aga ma olen veendunud, et iga sellise teenuse – vesi, elekter või gaas – hind peab õiglane olema. Õiglane hind ei ole alati kõige odavam hind. Õiglane hind on selline hind, mis on jätkusuutlik. Kui hind oleks väga madal, siis see kahjustab tarbijat pikas perspektiivis, sest ettevõtjal ei ole võimalik investeerida.

“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Overall, Evelin Pärn-Lee’s statements about the Estonian Competition Authority show a positive shift towards a more confident and assertive approach in ensuring fair competition in the market. By addressing potential anti-competitive behavior and promoting a level playing field for businesses, the Authority is taking steps to protect consumers and promote economic growth. This bold stance by the Authority sends a clear message that it is committed to upholding competition laws and fostering a healthy business environment in Estonia. In conclusion, the developments within the Competition Authority under Evelin Pärn-Lee’s leadership are a promising sign for the future of competition regulation in Estonia.