Eva Koff: streik toob välja teemad, mis on inimestele päriselt olulised | Arvamus

Tere tulemast! Eva Koffi streik on viimastel päevadel toonud välja olulisi teemasid, mis puudutavad paljusid inimesi Eestis. Koffi valmisolek seista oma veendumuste eest on inspireeriv ja me peame teda toetama. Streik on tõstnud esile probleeme, mis on muidu jäänud varju, näiteks töötingimused, palgad ja üldine heaolu ühiskonnas. On oluline, et me mõtleksime ja arutaksime neid teemasid ning püüaksime leida lahendusi. Koffi tegevus on pannud meid kõiki mõtlema ja see on oluline esimene samm muutuste suunas.

Esmaspäev, 29. jaanuar 2024. Õpetajate streigi teine nädal. Hommikul uudisteportaalides ringi vaadates märkasin ERR-i portaalis väikest ülevaadet “Terevisiooni” intervjuust streigijuhi Reemo Voltriga, Delfi oli üles riputanud pisikese valiku hommikusest õpetajate kogunemisest Toompeal. Kõik. Justkui oleks õpetajate streik midagi igapäevast, pisike “terviserike”, mis möödub nädalaga nagu nohu. Juba möödunud nädala lõpuks oli streigiteema vajunud uudisteportaalide alumistesse kihtidesse.

Inimestele on omane väsida. Ja nad väsisidki. Juba on sotsiaalmeedias kõlanud küsimusi, kas pole see õpetajate ameti väärtustamise teema siiski veidi “üle võlli”? Paljudel on piinlik, sest streikivad õpetajad oleksid praeguseks justkui tühikäigul ja selline “tuuletallamine” kinnitaks justkui üle, et õpetajate töö või tööta olemine ei oma lõppeks erilist tähtsust, sest vanker veereb kuidagimoodi edasi nii ehk naa.

Õpetajate “virin” on tasapisi muutumas “ohvrite” halinaks ega tõmba enam kaasa elama. Ohvriga ei soovita samastuda. See kõik läheb ruttu, sest infot on palju ja teravaid probleeme teisigi. Eluga tahetakse edasi minna.

Ärgem siiski unustagem, et võrreldes 22. jaanuariga ei ole midagi muutunud. Peaminister Kaja Kallas on möödunud streiginädalal (st akuutse kriisi ajal) tegelenud koolisüsteemi muutmise keeruliste ja pikaajalist ühist pingutust nõudvate küsimustega.

“Kallas on end selgelt väljendanud: ta on solidaarne peokutsest ilma jäänud erakonnakaaslastega, aga mitte oma lapse ja tulevaste lastelaste õpetajatega.”

Möödunud nädala teises pooles räägiti meedias tema tegevusega seoses peamiselt 24. veebruaril toimuvast presidendi vastuvõtust eemale jääjatest ja peaministri valulisest reageeringust sellele. Kallas on end selgelt väljendanud: ta on solidaarne peokutsest ilma jäänud erakonnakaaslastega, aga mitte oma lapse ja tulevaste lastelaste õpetajatega. Väike, aga kõnekas detail. Ootamatu prioriteet ajal, mil on käimas tähtajatu streik.

Oluline: Eesti Vabariigi valitsus ei ole ajavahemikus 22. jaanuarist kuni 29. jaanuarini astunud ainsatki sammu õpetajatele vastu. Lubatud ei ole leida ei küsitud kümmet miljonit eurot ega antud ühtki garantiid lähiaastateks. Vihjatud on, et õpetajate palgatõusuks vajalikku 150-200 miljonit eurot pole kolme aasta jooksul võtta kusagilt.

2012. aastal toimunud õpetajate streigi keskseid küsimusi oli lisaks palgale vajadus korrastada Eesti koolivõrk ja lahendada õpetajate ülekoormuse probleem. Möödunud on kaksteist aastat. Võrdluseks: arst-residendi palga alammäär on 3100 eurot. See ei ole tulnud võitluseta, internetist on leitav arstide streikide ja palganumbrite kasvamise pikk ajalugu.

Üha rohkem kõlab hõikeid, et “ega ju kõik õpetajad ei streigi”, “streikijaid jääb üha vähemaks” ja “meie laste koolis tunnid ära ei jää”, ning püütud sellega pisendada streigi olulisust ja eesmärke.

See on tõsi, alanud nädalal streigib kindlasti vähem õpetajaid kui eelmisel. Ja ometi ei ole sel tähtsust nii kaua, kuni osa õpetajaid jätkab streikimist. Eesti õpetajaskond on üks ja streikivad õpetajad streigivad ka nende õpetajate õiguste ja tuleviku eest, kes seda ei tee. Eelkõige võitlevad nad kõigi tulevaste õpetajate ja õpilaste heaolu eest.

Me oleme eestlastena streikimises algajad, alles õpime. Püüame tasapisi mõista, et streikimine ei ole “ebaviisakas” ja streikijad ei ole “kurjad”, vaid streik on üks võimalus esile tõsta probleemid, mille lahendamine tooks kasu kogu ühiskonnale.

Streik toob välja teemad, mis on inimestele päriselt olulised, aga kipuvad igapäevaelus mattuma kõige muu alla.

Eestlastena püüame alles harjuda tõsiasjaga, et streikija ei pea oma tegevuse pärast vabandama, ei pea seda pehme kõneviisiga mahendama ja ütlema: kahjuks pean (edasi) streikima. Streikija võib öelda südamevärinata: ma streigin, sest vanaviisi enam ei saa. Streik on terav sõnum, mitte lõbus vaheldus seisva veega tiigis. Streik ei ole häbiasi. See on ebamugav ja ebanormaalne olukord, mille kiire lõpetamine peaks olema kogu ühiskonna huvides. Ja ometi on streik demokraatlikus ühiskonnas üks tõhusatest ühiselu reguleerimise võimalustest.

Nagu öeldud, me oleme algajad ja alles õpime, ka riigi tasandil. Avades haridus- ja teadusministeeriumi kodulehekülje, leiame sealt nimekirja koolide kohustustest streigi ajal.

Lapsevanematele lubatakse: “Streigi ajal toimub õppetöö, koolimaja on avatud ja lapsel õigus koolis käia. Koolijuhid koos kooli pidajaga peavad leidma lahenduse, kuidas laste õppetöö läbi viia ning sellest tuleb aegsasti informeerida õpilasi ja lapsevanemaid.” Ja: “Kooli ja selle pidaja ülesanne on varustada õpilased vajalike õppevahenditega ja võimaldada õppimiseks vajalikku keskkonda. Kool peab tagama lapsele nii õppetegevuse jätkamise kui ka koolis viibimise võimaluse. Streigi tingimustes on endiselt oluline tagada õppekeskkonna füüsiline, vaimne ja sotsiaalne turvalisus.”

Kuidas see kõik streigi ajal võimalik on ja milles sel juhul seisneb streigiaegne eriolukord ja streigi mõte, ei täpsustata. Õpetajate laiaulatuslik tööseisak selliste koolidele pandud kohustuste juures igal juhul teostatav ei ole.

Neile, keda õpetajate julgus streikida häirib või lausa solvab, peaks meelde tuletama, et ühe ameti esindajate streik ei alanda ega pisenda kuidagi teiste ametite pidajate panust ja õigusi. Õpetajate streik ei tähenda, et nad ei hooliks Eesti kaitsevõimest, Eesti ülikoolide akadeemilisest tasemest ja õppejõudude käekäigust, Eesti päästjate või kultuuriinimeste asendamatust rollist meie kõigi elus. Kõik koos moodustame me võrgustiku, mis meenutab maa-alust seeneniidistikku, mille osad on omavahel katkematus suhtluses. Ühe niidikese katkemine toob kaasa raputused võrgustiku kaugemas osas, isegi kui me seda seost ei hooma.

“Ühe ameti pidajate missioonitunnet ja empaatiavõimet ära kasutatud liiga kaua. Mõõt on täis.”

Kõike korraga ei saa ja võitlusi tuleb pidada kordamööda, üksteist vajalikul hetkel toetades. Praegu on käes hetk, mil mõistame teravalt: ühe ameti pidajate missioonitunnet ja empaatiavõimet ära kasutatud liiga kaua. Mõõt on täis.

Õpetaja on ülekoormust trotsides ja järjest keerukamate tööülesannete lisandudes (õpilaste ärevushäired, depressioon, perede lagunemise mõjud, nutisõltuvus, tähelepanuhäired, individuaalne lähenemine, diferentseeritud hindamine, arenguvestlused, klassijuhataja kui klassi sotsiaalsete suhete jälgija ja juhtija, kiusamisjuhtumine lahendamine, distantsõpe, hübriidõpe, HEV-õpilased tavaklassis.) juba pikalt “sponsoreerinud” Eesti riigi edenemist.

Olles ise igapäevaselt sponsor, vajaks õpetaja sponsorit ka endale: keegi peab ostma talvejoped ka tema lastele, samuti maksma kinni tema laste klassireisid ja huviringid.

Ei ole ilmselt suur liialdus öelda, et “nutikad” valitsused on seni lähtunud järgmisest põhimõttest: maksa südamega õpetajale piisavalt vähe, et tema enesehinnang liiga kõrgele ei tõuseks (muidu ei värise ta enam suuremat palka küsides ja oma õiguste eest võideldes), aga siiski piisavalt palju, et ta enam-vähem ots otsaga kokku tuleks ja ületöötundide, sõnalise väärtustamise (õpetajad, te teete suurt ja väärtuslikku tööd!) ja parimal juhul jõuka abikaasa või pereliikme najal koolis vastu peaks.

Keskmine õpetaja on viiekümnendates eluaastates empaatiline ja töökas naine, kellele enese upitamine ja suurema töötasu nõudmine tundub ebatsensuurne. Sellised naised on nagu kannatlik elevant, kelle tugevale seljale toetub Eesti kool. Ometi vajab see elevant enda kõrvale noori energilisi gaselle ja vilkaid rebaseid, kes lisaksid pildile uusi värve ja tagaksid selle jätkumise ja arengu. Selline vajadus on olukorras, kus õpetajaskond vananeb ja üle 3000 õpetaja ei oma nõutavat kvalifikatsiooni, karjuv.

Raha ei pane õpetajat paremaid tunde andma, on öeldud. Kas tõesti? Väärikas palk võimaldab õpetajal piirduda normkoormusega (või töötada alla normkoormuse, kui peres on väiksed lapsed) ja loobuda ületundidest (eratundidest). Väärikas palk võimaldab rahulikumat ja stabiilsemat elu, annab võimaluse regulaarselt puhata ja taastuda, seega olla õpilaste ette tulles värskem ja avatum.

Õpetajal, kelle töö toetamisse on ühiskond korralikult panustanud, on ka rohkem ressursse ühiskonnale “tagasi andmiseks”. Lisaks on just väärikas palk see, mis paneb meie parimaid õpilasi ülikooli lõppedes kaaluma õpetaja ametit. Et teada saada, kas sinus on ainest saada õpetajaks, tuleb tulla kooli. Jääda vähemalt paariks-kolmeks aastaks, sest õpetajaameti tahkude mõistmine võtab aega.

Lõpetuseks: õpetaja ei ole ametnik. Õpetaja tööd ei saa õhtul kooliseinte vahele maha jätta ja hommikul taas ette võtta. Õpetaja on läbi oma elukutse pidevas suhtlus- ja analüüsiprotsessis. Õhtul koju jõudes on tal “turjal” parandamata tööd, ettevalmistust ootavad tunnid ja vastamata kirjad, aga lisaks sellele näeb ta silme ees oma õpilaste nägusid. Mõttes vestleb ta nendega edasi, püüab märgata ja mõista nende küsimusi, ootusi, kahtlusi, hirme, pettumusi ja väsimust. Aga õpetaja saab osa ka noorte elevusest ja rõõmust, kusagil sügaval pesitsevast lootusest. Sellest veidi lapselikust olemisviisist, mis on õpilastel ja õpetajatel ühine.

Me kõik teame, kuidas mõjutab meie elu, heaolu ja tulevikuväljavaateid üks hea arst. Ja kuidas ükskõikne, ülekoormatud, hajameelne ja piiratud mõtlemisega arst võib meid kahjustada. Arsti vead ilmnevad kiiresti ja võivad olla väga valusad. Kui õpetajatöö oleks puu, siis oleks ta hiline viljuja. Selle puu viljade küpsemine võib võtta aastaid. Vahel võivad väikesed viljad jääda suurte lehtede varju – aga nad on olemas.

Ükskõikne, ülekoormatud, hajameelne ja piiratud mõtlemisega õpetaja kahjustab meid, parimal juhul raiskab meie kallist aega. Hea õpetaja õpetab meid mõtlema, seoseid looma, kahtlema. Hea õpetaja võib olla inimene, kelle najal me peame rasked ajad vastu. Kelle toel me leiame tee iseendani. Et selliseid õpetajaid oleks koolis üha rohkem, selle nimel võitlus käibki.

Overall, Eva Koff’s article resonates with many Estonian people as it brings to light the importance of addressing issues that are truly meaningful to individuals. Koff’s insight into the impact of strikes on society and the necessity of discussing fundamental topics is both thought-provoking and relevant. By highlighting the significance of standing up for one’s beliefs and values, Koff has sparked a meaningful conversation about the welfare and rights of the people. This article serves as a reminder for Estonians to continue advocating for the issues that deeply affect them and to strive for positive change in their society.