Eva-Ingrid Rõõm: vesinik on vaid üks lüli taastuvenergiale üleminekul | Arvamus

Eva-Ingrid Rõõm on Eesti juhtiv taastuvenergia eksperd ning tema arvamus vesiniku olulisusest taastuvenergia üleminekul on tähelepanuväärne. Tema seisukoht on selge – vesinik on vaid üks oluline lüli suunas rohelisema tuleviku poole. Tema arvamusartikkel pakub sügavamat arusaamist sellest, kuidas vesinik saab aidata saavutada säästvamat energiasüsteemi ning kuidas Eesti saab olla eeskujuks teistele riikidele selles üleminekus. Rõõmu mõtted on kahtlemata informatiivsed ja innustavad, innustades meid kõiki mõtlema jätkusuutlikuma maailma suunas.

Märtsis avanes Keskkonnainvesteeringute Keskuses taastuvvesiniku taotlusvoor pea üheksale miljonile eurole, detsembris said toetuse neli Eesti vesinikuprojekti kokku 40,5 miljoni euro ulatuses, mõlemad taaste- ja vastupidavusrahastu toel.

Selle valguses on küsitud, kas vesinikutehnoloogial on üldse tulevikku, kui nii tehnoloogia kui ka toodetav taastuvvesinik on hetkel kallid võrreldes tavakasutuses laialt levinud taastumatute lahendustega nagu bensiin, diisel või taastumatult toodetud vesinik?

Vesinik kui keskkonnasõbralik energiakandja

Kasvuhoonegaaside koguheitest 70 protsenti tuleb Eestis praegu energeetikast, seega on kliimamuutuste vähendamiseks väga oluline just selle sektori üle viimine taastuvatele lahendustele. Taastuv- ehk rohevesiniku kasutus sellel eesmärgil on üks paljudest tegutsemisviisidest ning, nagu ka teiste taastuvenergia lahenduste korral, tuleb leida optimum, kus ja milleks on seda kõige otstarbekam kasutada.

Iga energialiigi kasutamine kõige sobivamas kohas on ainus võimalus fossiilsetest kütustest loobuda, hoida Eesti loodust ning vähendada kliimamuutusi. Vesinikukütuse kõige suurem pluss on selle keskkonnasõbralikkus, seda nii ohutuse kui ka kasutamise mõttes.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et teist sellist kütust ei ole, mille tootmisel kasutatakse ainult elektrit ja vett ning tarbimisel eralduvad ainult vesi ja energia. Teisiti öelduna ei tekita vesiniku tootmine ega tarbimine kasvuhoonegaaside heidet ning muud õhusaastet. Seadmete – elektrolüüserite ja kütuseelementide – tootmisega seotud heide on samuti võrreldes teiste taastuvate ja taastumatute tehnoloogiliste alternatiividega samaväärne või väiksem.

Transpordikütuse seisukohalt on vesiniku kasutus sõidukis võrreldes elektriakudega oluliselt kergem, seda nii kasutusmugavuse kui ka massi poolest. Kõige efektiivsem on selle kasutus raskemates transpordivahendites, kus elektriakude mass oleks märgatav lisakoormus, näiteks raskeveokite, pikamaasõidukide ja liinibusside, aga ka laevade ja kergemate lennukite kütusena. Elektriakude kaal läheks antud veokitel liiga suureks ja laadimine võtaks kauem aega.

Võrreldes bensiini ja diisli sisepõlemismootoriga on vesiniku kütusekulu veokitel väiksem ja efektiivsus suurem. Transpordisektori vesinikukasutus näitab kiiret kasvu. Maailmas on praegu üle 80 000 vesinikuveoki (iga-aastane kasv 30 protsenti) ja tanklaid üle maailma 1700 (iga-aastane kasv üle 55 protsendi). Trendist järeldub, et lähikümnendil saavutavad nii transpordi- kui ka tankimistehnoloogiad masstootmise taseme.

Mõistetav, et iga uue tehnoloogia kasutuselevõtt ja vastava turu käivitamine on kulukas. Veel kahekümne aasta eest olid ka näiteks päikesepaneelid liiga kallid, et neid kasutada, kuid on praegu kõige taskukohasem viis nn igaühe elektri tootmiseks. Elektriautod ja vesinikautod on praegu kallimad kui sisepõlemismootoriga masinad, kuid masstootmise suurenemisega ühtlustuvad peagi ka hinnad.

Teise poole tehnoloogilistest vajadustest transpordisektoris moodustavad vesiniku tootmine ja tankimine. Turu käivitamise faasis on seega vaja investeerida piisavalt laialdase tanklavõrgu rajamisse ning piisava koguse kütuse tootmisse, mis võrreldes tavatehnoloogiatega on esialgu samuti kallimad.

See on põhjus, miks riigi toetusmeede vesiniku kasutuselevõtu soodustamiseks eeldab tervikahelate loomist, mis koosnevad tootmisest, tarnimisest ja kasutamisest. Iga loodud tervikahel toimib käivitajana, lubades väiksemate lisakuludega turule tulla uutel vesinikku tarbivatel sõidukitel.

Vesinik kui keskkonnahoidliku keemiatööstuse lähteaine

Ei saa unustada taastuvvesiniku suurt potentsiaali loodussäästlike kemikaalide tootmiseks. Nii kemikaalide tootmine kui ka transpordisektor otsivad taastumatutele kemikaalidele ja kütustele bioloogilisi või korduskasutusest pärinevaid alternatiive. Metoodikad sünteetiliste kütuste ja keskkonnasõbralike kemikaalide, ravimite ja polümeeride tootmiseks on olemas. Suurem osa neist vajab lähteainena ka taastuvvesinikku.

“Kõige laialdasemalt otsitakse viise toota taastuvmetanooli, -ammoniaaki ning sünteetilisi lennuki- ja laevakütuseid, aga ka sünteetilist metaani.”

Samuti saab taastuvvesinikku kasutada süsinikuheitemahukate tööstusharude, nagu terase- ja tsemenditööstuse keskkonnamõju vähendamiseks. Esialgu on keskkonnasäästlikult toodetud alternatiivid tihti kallimad, võrreldes naftast või maagaasist saadavate analoogidega, kuid süsinikuheite maksustamise ning taastuvenergia hindade alanemisega on oodata olukorra paranemist. Kõige laialdasemalt otsitakse viise toota taastuvmetanooli, -ammoniaaki ning sünteetilisi lennuki- ja laevakütuseid, aga ka sünteetilist metaani.

Eelmisel aastal taasterahastust toetatud neljast vesinikuprojektist kõige suurema, 70 miljoni eurose eelarvega projekt on seotud vesiniku kasutamisega keemiatööstuses.

Projekti eesmärk on luua Paldiskisse roheammoniaagi tootmisüksus, kus ammoniaak võetakse kasutusele keskkonnasõbraliku lähteainena roheväetiste ning põllumajanduskeemia tootmisel. Riigi toetusena pannakse investeeringule seemneks ligi 15 miljonit eurot ning tootmise käivitamisel laekub see peagi maksudena riigikassasse tagasi, luues ka varase turule tulija hinnaeelise meie ettevõttele.

Kas hind jääbki kõrgeks?

Taastuvvesiniku kõige suurem miinus on praegu hind, mis on keskmiselt 7–8 eurot/kg, kuid ulatub kohati ka kõrgemale ja on esialgu veel oluliselt kõrgem fossiilsetest allikatest toodetud vesiniku hinnast.

Tehnoloogia arengu kiirust vaadates on loodud kõik eeldused hinna langemiseks. Kõige suurem hinnakomponent on elektri hind, mis moodustab vesiniku hinnast 70-80 protsenti, ülejäänud osa moodustab valdavalt elektrolüüseri hind.

2022. aastal, toetuse väljatöötamise faasis, olid energiahinnad rekordiliselt kõrged ja õigustatult tekkis küsimus, kas nii kõrge hinnaga on majanduslikult otstarbekas vesinikku toota.

Taastuvvesiniku hinna prognoosimiseks tellisime uuringu, mis kinnitas loogikat, et selle hind hakkab langema, kui taastuvenergia hinnad alanevad ja elektrolüüserite tootmismahud suurenevad ning tavapäraste ja madalate elektri tootmishindade juures on vesiniku tootmine ja sellest ka näiteks ammoniaagi toomine mõistliku kasumiga peagi võimalik.

Oluline on silmas pidada, et vesinik on vaid üks lüli taastuvenergiale üleminekul. Taastuvvesinikku on kõige otstarbekam toota siis, kui taastuvenergiat jääb üle, näiteks päikeselise või tuulise ilmaga, kui päikesepaneelid või tuulikud toodavad palju energiat, kuid tarbimist nii palju ei ole.

Taastuvvesiniku tootmisel tuleb arvestada eripäraga, et enamik seadmetest eeldab pidevat tootmist vähemalt 10–30-protsendilise tootmisvõimsuse juures. Seega peaks kättesaadava taastuvenergia võimsus börsil olema piisav, et väikeses mahus vesinikku toota ka ajal, kui tarbimine on kõrge. Nagu mainitud, on meretuul kõige stabiilsem siinsetest taastuvenergia allikatest, mida saaksime suures mahus kasutusse võtta. Seega eeldab suuremahulisem tasuvvesiniku tootmine tuuleparkide väljaehitamist.

Maailmas käib võidujooks nii taastuvenergia kui ka taastuvvesiniku tootmiskohtadele ja -üksustele, mis kindlasti hakkab juba lähitulevikus hinda oluliselt langetama.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eva-Ingrid Rõõm on veendunud, et vesinik on oluline taastuvenergia vahend, kuid see on vaid üks lüli suuremas üleminekus taastuvenergiale. Tema arvamusartikkel annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas vesinik saab aidata vähendada süsinikuheitmeid ja toetada energiajulgeolekut. Lisaks rõhutab ta vajadust poliitilise toetuse järele ning investeeringuteks selle tehnoloogia arendamisel. Eva-Ingrid Rõõmu seisukohast on vesiniku potentsiaal suur, kuid selle realiseerimiseks on vaja süstemaatilist ja koordineeritud lähenemist kogu ühiskonnalt.