Ester Karuse: Zelenski tõestab, et koomik pole veel naljamees | Arvamus

Tere tulemast, Eesti! Täna arutame Ester Karuse arvamust Zelenski kohta kui koomikust ja tema rollist poliitikas. Kas koomik võib olla tõsine poliitik? Kas ta suudab oma naljamehe tahaplaanil mängides teha keerulisi poliitikavalikuid? Ester Karuse on veendunud, et see on võimalik, ja ta toob esile Zelenski juhtumiuuringu selle kohta, kuidas koomik suutis end tõestada tõsise poliitikuna. Kas nõustud selle seisukoha või on sul oma vaade? Lugege edasi, et teada saada Ester Karuse mõtteid sel teemal.

Eestil ei ole tarvidust piinlikkusest punastada, võime president Volodõmõr Zelenskile ja ukrainlastele valehäbita silma vaadata, küll paneb mind muretsema mitmete Euroopa riikide leige suhtumine Ukraina abistamisse, kirjutab Ester Karuse.

Elu keerdkäigud on mõnikord äärmiselt kummalised. Ühel hetkel mängid telesarjas ajakirjanikust õpetajat, kes saab juhuslikult Ukraina presidendiks ja mõni aeg hiljem tuleb päris elus seda vastutusrikast rolli kanda. Nii juhtus Eestis visiidil käinud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga. Ja veel millisel ajal, käimas on ju täiemahuline sõda Venemaa vastu.

Zelenski valiti Ukraina riigipeaks 41-aastaselt, isegi progressiivses Eestis on raske ette kujutada nii noort presidenti. Kui Eestis kasutatakse uue põlvkonna kirjeldamiseks tihtipeale sõna “lumehelbeke”, siis president Zelenski on näidanud, et kõik on kinni inimeses endas. Pakuti ju talle kohe sõja alguses võimalust kodumaalt lahkuda, kuid vastuseks tuli kindel pearaputus. Nali naljaks, aga koomikud ei ole naljamehed.

Sama vapralt ei ole aga tegutsenud lääs. Sõnades ollakse kindlameelselt Ukraina selja taga, kui on aga vaja tegusid, siis hakkab hale slikerdamine ning säravate naeratuste varjus käib poliitiline lehmakauplemine. Jälgisin tähelepanelikult president Zelenski pressikonverentse, millest kumas läbi mure relvaabi ja rahastuse pärast. Eestil ei ole tarvidust piinlikkusest punastada, võime president Zelenskile ja ukrainlastele valehäbita silma vaadata.

Küll paneb mind muretsema mitmete Euroopa riikide leige suhtumine, Ameerika Ühendriikide toetuse jätkumise pärast mu süda isegi niivõrd palju ei valuta. Hiljutisel tööreisil USA-sse oli kohtumistel kongresmenide ja teiste poliitikutega üheks peateemaks Ukrainas toimuv. Vähemalt sellel tasemel ei pea olukorra tõsidust selgitama, kuna maailmapoliitikaga kursis olevad inimesed mõistavad väga hästi, et kui langeb Ukraina, on Vladimir Putini järgmiseks eesmärgiks Baltimaad. Ja see tähendab laupkokkupõrget NATO-ga ja seda, et USA sõdurid on sunnitud otseselt sõjakonflikti sekkuma.

Teema, mis puudutab otseselt Eestit, on seotud sellega, kas me peame mobilisatsiooni nõuetele vastavad Ukraina mehed välja andma. President Zelenski rääkis pikalt, kuidas Ukraina vajab iga oma kodaniku tuge, olgu siis rindel või maksumaksjana, kuid konkreetselt ta küsimusele ei vastanud. Tema kõrval istunud peaminister Kaja Kallas ei pidanud vajalikuks midagi lisada.

Küllap saame sellest, kas Eesti astub küsimuse lahendamiseks omapoolseid samme, varsti teada. Olen seisukohal, et Ukraina riigi kaitsmine on esmajoones ikka Ukraina inimeste asi ja ukrainlased peavad omalt poolt tegema kõik endast oleneva, et kodumaad vabana hoida.

Kes juhtus vaatama Eesti ja Ukraina presidendi ühist pressikonverentsi, sai teada, et surve alustada Venemaaga läbirääkimisi vaherahu sõlmimiseks, ei ole ajakirjanikud õhust võetud. Riigijuhid rõhutasid, et sõjapaus teenib vaid Venemaa huve ja pilguheit ajalooraamatusse näitab, et meie idanaabril ei ole kombeks kokkulepetest kinni pidada. Seega, türannide koht on laua all, mitte laua taga.

Kümme aastat tagasi Eestis visiidil käinud Barack Obama tsiteeris oma kõnes nii Heinz Valku kui ka Marie Underit. President Zelenski nii pateetiliseks ei läinud, riigikogus lausutud “Kallis Eesti rahvas!” mõjus siiralt ja väga võimsalt. Loodetavasti saab president Zelenski neid sõnu lausuda veel kord, aga siis juba pärast võiduga lõppenud sõda.

In conclusion, Ester Karuse makes a compelling argument in her article “Zelenski tõestab, et koomik pole veel naljamees.” She challenges the perception of comedian-turned-politician Volodymyr Zelensky and highlights the seriousness and responsibility that comes with holding political office. Karuse’s insightful perspective sheds light on the importance of distinguishing between entertainment and political leadership, and serves as a reminder that the roles of a comedian and a political leader are fundamentally different. Overall, her article prompts readers to consider the implications of electing individuals from non-traditional backgrounds into positions of power.