Erkki Koort: lugeja saab aru, kui kirjanik teksti vägisi kangutab | Kirjandus

“Deep within the ancient forests of Estonia, a master of words weaves a tale that transcends the boundaries of time and space. Meet Erkki Koort, a celebrated author whose words dance upon the page like the Northern Lights, illuminating the human condition. As a reader, you will become acutely aware of the gentle manipulation of language, as Koort expertly crafts a narrative that draws you in, transporting you to a world where the beauty of Estonian culture and heritage converge. Prepare to be enthralled by the lyrical prose and profound insights of this literary virtuoso.”

Erkki Koort: Võib-olla alustame sellest, et räägime natukene taustast. Mina olen tegelikult pikalt julgeolekuvaldkonnas töötanud, üle 25 aasta ja kirjutama sattusin täiesti juhuslikult. Nimelt sündis mul 2015. aastal tütar, ta oli väga rahutu laps, ei maganud öösel hästi ja selleks, et naine üldse magada saaks ja laps ka magada saaks, käisin laps õla peal mööda tuba ringi.

Kui sa kahe-kolme kuuse lapsega mööda tuba öösel ringi käid, siis on raske üleval püsida, kui oled päeval tööd teinud. Siis hakkasin mõtlema ühte lugu ja see lugu jäi iga kord enam-vähem samasse kohta kinni. Siis mõtlesin, et panen selle naljaviluks kirja, sest ise tahaksin ka teada, mis edasi saab. Kui olin 30 lehekülge ära kirjutanud, siis julgesin seda abikaasale näidata. 50 lehekülje peal julgesin ühele sõbrale näidata ja juhtus niimoodi, et siseministeeriumis oli üks ülesanne, mis oli aastaid tegemata, ja ma vedasin kihla, et kui te selle ülesande ära teete, siis mina osalen romaanivõistlusel. Ja siis tagasiteed enam ei olnud.

Hiljem tuli välja, et me osalesime samal romaanivõistlusel. Kumbki meist ei võitnud, aga sina vähemalt said midagi. Kuidas sinust kirjanik sai?

Taavi Kangur: See on võib-olla naljakas, aga sa juba kirjeldasid seda. Eks ma olen kirjutamisele mõelnud juba ammu. Väikse poisina meeldis mulle palju lugeda ja teadsin juba siis, et ma hakkan kirjanikuks. Esimene katse oligi 7–8-aastaselt. Kunagi olid 16-lehelised vihikud ja siis ema-isa läksid vaipa kloppima, mina võtsin kätte ja hakkasin kirjanikuks. Kirjutasin ühe lehekülje valmis ja jätsin projekti 30 aastaks pooleli (naerab).

Alles mul seda kahjuks ei ole, aga taipasin seda ühte lehekülge kirjutades, et millesse ma ennast mässin. Aga lapse kõrval kirjutamisest rääkides, siis mul oli täpselt samamoodi rahutu laps. Mina üritasin teda magama panna, magasin ta kõrval mingisuguses kindlas poosis ja selleks, et mitte ise sinna magama jääda, keerutasin mõtteis mingeid mõtteid, mis muutus süžeeks. Millegipärast sai selle raamatu pealkirjaks hiljem “Kõigile saab kurikaga virutada” (naerab).

Koort: Noh jah. Kui kell kolm või neli öösel oled magamata ja poolsegane, siis tulevad küll sellised mõtted. Ühesõnaga on kirjanikuks saamisele hea eeldus saada laps.

Kangur: Jah. Kõigepealt laps ja siis tuleb kirjutamine iseenesest. See õpetab.

Koort: Aga miks sa krimižanri valisid?

Kangur: See on mu enda jaoks ka huvitav, aga kui hakkan rohkem enda elu peale mõtlema, siis ma olen 1990. aastatel töötanud igal pool põnevates kohtades. Näiteks turvafirmas Akropol, olin kaitseväes, kus saab üsna mõistlikult õppida igasuguseid relvi kasutama. Kusjuures ma olengi kasutanud seda lugu, mis minuga kaitseväes juhtus, pluss siis oma venna lugusid, kes käis nõukogude sõjaväes.

Põhimõtteliselt on mu tekstides õudselt palju enda elu sees. Mõnda asja ma siiski sisse ei kirjuta. Ongi selliseid tobedaid asju, et inimesed loevad ja mõtlevad, et mis ta nüüd välja mõtles. Aga vahel just sellised asjad ongi tõesed. Kõige tobedam asi, mis ma kaitseväes nägin, oli see, kui tulid vahtkonnast ära, siis pidid automaadilt salve alt ära võtma ja tegema kontroll-lasu liivakotti. Ja siis üks noormees võttis salve alt ära ja teine ütles, et tee nüüd kontroll-lask ja pani endale automaadi silma peale.

Kui see klõps käis, siis ma juba sel hetkel 20-aastaselt mõtlesin, et äkki nägin ma nüüd oma elu kõige rumalamat asja.

Koort: Ja selgus, et see ei ole üldse nii.

Kangur: Jah, nad jäid ellu. Panin selle fakti ka raamatusse sisse ja ma ei tea, kuidas see tundub. Kui palju sina oled oma raamatutes, eriti viimases, “Koidik surnud postkastis”, võtnud fakte ja juhtumisi päris elust üle?

Koort: Jah ja ei. Viimane raamat rääkis 1990. aastatest. Kui ma ajaloolisi romaane kirjutasin, siis mitmed inimesed ütlesid mulle, et ma kirjutaksin mingi spioonika. Tunned seda maailma, oled seal olnud ja alguses ma tõrjusin seda öeldes, et ma ei taha veel KAPO peadirektoriga tülli minna. Aga peale seda, kui talle meeldisid minu varasemad raamatud, siis mõtlesin, et okei, võib-olla on hea hetk.

Hakkasin siis kirjutama seda ja tõepoolest on siin sees asjad, mis on päriselt kaitsepolitseis juhtunud. Osad asjad on sellised, mis on mõnes teises asutuses päriselt juhtunud. Mõned asjad on sellised, mida pole kunagi kusagil juhtunud või vähemalt mina ei tea, et oleks.

Kirjutamise käigus hakkas mind tegelikult KAPO minevik kohutavalt segama. Miks ta hakkas segama? Sellepärast, et lähed kergelt kroonikuks. Mul oli mitu korda tunne, et oot-oot, ma ei kirjuta KAPO kroonikat, kirjutan ilukirjandust ja ma ei tohi püüda püsida päris elus. Seda juhtus mitu korda.

Selles raamatus on ka mitu inimest, kes on päriselt elanud või elavad täna. Nii nagu paljude raamatutegelastega on, siis inimesed on enamasti kahjuks sellised, et kõrvalt paistavad nad igavad. Eestlane oskab ennast ju ka hästi varjata. See tähendab, et korraliku tegelase saamiseks tuleb mitu inimest kokku panna. Kuidas sina karaktereid lood?

Kangur: Kõikidel minu tutvusringkonna inimestel on oht tegelaseks saada. Kui rääkida viimasest raamatust, “Tapmise eelõhtu”, siis seal on juttu ühest noortejõugust, kes kogunevad 1990. aastatel aadressil Punane tänav 33. Kui nüüd aus olla, siis ka mina käisin seal samas seltskonnas ja seal oli päris palju inimesi, oma 20. Eks neid tuli ja läks. Ja nad sulasidki osaliselt kokku. Osad mõtlesin juurde ja osasid asju, mis olid liiga koledad, ma ei pannudki sinna sisse.

Aga see raamat on iseenesest peaaegu päris. Noorte elu 90ndate Lasnamäel nägigi umbes selline välja. Üks tegelastest on kirjutatud Jokkeri põhjal. Mitte siis Batmani vaenlase, vaid selle kurjategija, kes just parasjagu vangi läheb. Tema käis ka seal ja see raamat võib-olla vastab küsimusele, et miks ta on praegu seal, kus ta on. Selline pikk käik sinna. Ja miks mina seal ei ole.

Koort: Minu jaoks on üks asi karakteri loomine ja teine asi on talle nime panemine. See on asi, millega ma teinekord kohutavalt vaevlen. Võib tunduda, et tegelastele nime andmine on lihtne, sellepärast et raamatus oled tegelaste jaoks kergelt looja või jumalus. Võid neid õnnetusse paisada, õnnelikeks teha, koguni surmata, aga kui nimi talle ei sobi, siis ta tööle ei hakka. See on asi, mis minu jaoks oli kergelt šokk. Et tegelaskuju võib niimoodi vastu hakata. Kuidas sinul sellega on?

Kangur: Ma arvan sama. Tegelast ei saa suvaliselt nimetada. Ma olen isegi teinud niimoodi, et olen kirjutanud 50 või 100 lehekülge ja pärast nime maha kriipsutanud. Uue nime pannud, sest see nimi lihtsalt ei töötanud. Seal on ju ka kooslus inimestest. Üks asi on see, et see on ajastu küsimus. Nimed peavad sobima ajastuga. Sa ei saa Ken-Martit panna 1990. aastatesse.

Koort: Saab ikka. Ma tunnen ühte Ken-Martit, kes 90ndatel tegutses.

Kangur: Aga teatud nimed on seal nagu võililled keset rohelist muru ja siis tundub, et see sinna üldse ei sobi. Teatud nimed tulevad jälle sisse ja hakkavad kohe rääkima. Näiteks minu raamatus oli prokurör Ahto. Tema nimi kuidagi ise tuli. Ma tahtsin küsida, et kuidas sinul kirjutamiseks ideed tulevad? Need hakkavad ju alati mingisugusest seemnest.

Koort: See on hea küsimus. Kui minagi teaks. Kui mõtlen esimesele raamatule, siis oli mul plaanis kirjutada triloogia hetkel, kui olin loo enda jaoks piisavaks mõelnud. Ma ei tea, kust mul üldse see enesekindlus tekkis, et ma suudan triloogia kirjutada, sest ma ei olnud kunagi ühtegi raamatut kirjutanud. Seda teadsin ka, et kolmas raamat tuleb Vastseliinast. Ja nii juhtus.

Esimese kahe tegevus pidi toimuma Tartus ja seal oli üks endine sõjasulane, kes asus õiglust jalule seadma. Ta pidi minema Tartusse, aga tee Vastseliinast Tartusse läks vanasti läbi Kirumpe linnuse, mis on tänapäeval Võru külje all üks väike kivihunnik, väike müürinurk, aga keskajal oli see üks Eesti suurimaid asulaid, seal elas 600 inimest, suurim ilma ringmüürita asulaid, ja ka palverännu koht. Seda ma sain kahjuks teada pärast raamatu ilmumist.

Ja kui see sõjasulane oli seal Kirumpe kõrtsis juba viibinud, linnuses käinud ja umbes 30 lehekülje jagu seal ringi tatsanud, siis mõtlesin, et aga miks ta ei võiks Kirumpel terve raamatu jagu olla. Ehk kirjandusõpetaja vaatenurgast oleks see teemast mööda olnud, sest teema oli Tartu. Siis mõtlesin, et Tartust on raamatuid küll ja küll ta sinna Tartusse ka jõuab.

Aga muuseas, mis mind Tartu raamatu rohkuse juures tohutult üllatas – Tartu keskajast põhimõtteliselt ei ole raamatuid. On üks tänuväärne koduleht, kus on ära toodud Tartu Eesti kirjanduses ja erinevad ajastud ja minu jaoks oli päris šokeeriv, et on Enn Kippeli “Meelis”, minu raamat, siis Hargla laseb Melchioril natukene Tartus toimetada ja siis on tükk tühja maad kuni sisuliselt 19. sajandini. See oli minu jaoks hästi suur üllatus.

Ja viimase raamatu idee saingi ma sellest, et ma olen ise kunagi KAPO-s töötanud ja tekkis ühiskondlik surve selle raamatu kirjutamiseks. Aga ma nautisin seda. Minul on vähemalt raamatu kirjutamisega nii, et kui ma suudan kirjutada, siis on see tohutu stressimaandaja, kui ei suuda, vaevled selle otsas, siis on see tohutu stressiallikas.

Kangur: Jah. Korraga. See on see armasta-vihka-suhe. Nagu sa juba mainisid, et sulle meeldib vaadata, kuhu see lugu ennast välja keerutab. Minul hakkab ta mingist väikesest seemnest. See võib olla mingi uitmõte või midagi, mida unes näed. Siis see jääb kuidagi vaevlema ja sügelema. Tahaks vaadata, mis edasi saab ja vahel see algne mõte ei jõuagi raamatusse.

Minu raamatu üks algne mõte oli see, kuidas see Ahto sõidab suure džiibiga, paat katusel Aegviidu lasketiiru, aga kokkuvõttes see ei jõudnudki raamatusse, sest mulle tundus parem see lugu saarele paigutada, sest teised inimesed ei saa sinna ligi.

Siis hakkan uurima ja kaevama, et miks see lugu sinna läheb, mida ta seal teha tahab. Ahah, tal on labidas kaasas, midagi kõlises seal autos, palju auke, ta on närvis, kuhu see viib? See on huvitav, et see kirjutamine on justkui nagu lugemine. Saad mingit infot teada, kui kaevad. Kui oled kõik teada saanud, siis tuleb see kurb koht, et see kõik tuleb kirja panna (naerab). Vahel on see väga raske. Vahel on see väga kerge.

Koort: Mis aeg sul tavaliselt kirjutamiseks kõige parem on?

Kangur: Ma olen hästi palju kirjutamisraamatuid lugenud. Ma olen õppinud kirjutaja (naerab). Iseõppinud. Seal soovitati väga praktilisi asju ja niimoodi kirjutasin ma oma esimese raamatu. Seal öeldi, et vali sõnade arv, mida iga päev kirjutad, mis oleks jõukohane. Vali kellaeg, millal seda teed. Mulle sobis laste ja tööde pärast kella üheksast kümne või üheteistkümneni. Kindel koht ka.

Koort: Mis su norm on?

Kangur: Kui ma alustasin, siis oli 500 sõna. Aga nüüd olen tuhande peale kolinud. Kui ma tuhat päevaga täis ei kirjuta, siis tunnen ennast pärast natukene luuserina (naerab). Vahel tuleb ka rohkem, aga vähem püüan mitte lasta. Siis mul on nädala eesmärgiks pandud 6000 sõna. Pühapäeval peab ikka puhkama.

Koort: Tõsi. Kusjuures huvitav on see, et minul on kõik raamatud kirjutatud vahemikus üheksast õhtul kella üheni öösel. Just täpselt samal põhjusel, et lapsed lähevad magama. On vaikne, keegi ei helista sel ajal enam. Umbes pool või kolmveerand tundi kulub tavaliselt päevast välja tulekuks. Siis suudan hakata kirjutama, aga mina ei ole suutnud endale seda normi seada. Ma püüan seda tempot hoida kuskil kolme lehekülje juures, aga see ei õnnestu väga tihti. On ka õhtuid, kus kirjutan kaheksa lehte. Olin väga õnnelik, aga see oli ka üks kord.

Kangur: Aga puht-tehniliselt rääkides, siis mina teen väga põhjalikku eeltööd. Ma olen arvuti-inimene, mulle meeldib asjadele süsteemselt läheneda, ka kultuurile ja kirjandusel. Kui mul on peas lugu enam-vähem valmis mõeldud, siis ma teen lahti sellise programmi nagu yWriter, kus saab ära kirjeldada peatükid ja peatükisisesed stseenid. Iga stseen on umbes 1000 sõna ja niimoodi tuleb peatükk kokku. Kui olen kõik selle ära kirjeldanud, siis võin kirjutada ühe tüki algusest, ühe tüki lõpust, ühe tüki keskelt. Alguses kirjutan paremad palad ja pärast igavamad palad.

Sellel meetodil on plusse ja miinuseid, aga kõige suurem pluss ongi see, et sa ei pea ennast iga õhtu motiveerima kirjutama sealt, kus sul pooleli jäi. See on minu jaoks tohutult raske. Alguses proovisin mitu raamatut nii kirjutada. Aga nad jooksevad mul umbes 40. lehel kokku ja siis selleks, et aru saada, mis lugu oli, pead nädala pärast selle 40 lehekülje uuesti läbi lugema.

Koort: Mina pole seda kunagi teinud.

Kangur: See on puhtalt praktiline. Aga kui mul on skeem lihtsas programmis lahti kirjutatud, siis on mul lihtsam kirjutada. Mul on kohe täielik ülevaade olemas, sest kui raamat on 500 lehekülge, siis kõike seda meeles pidada on raske. Ja mulle meeldib ka liine ja süžeesid omavahel segamini ajada. Nagu üks lugeja ütles: “see kirjanik küll jättis lahtised lehed klaverinurgale ja ajas selle paki ümber ja pärast ei viitsinud enam kokku panna” (naerab).

Koort: Päris elus on ju ka lahtised otsad. Kõik otsad ei tule kunagi päriselt kokku. Minul on see, et ma olen pigem spontaanne kirjutaja. Selles suhtes, et ma tavaliselt ei tee ühtegi kavandit. Mõtlen, millest see raamat on, kuhu ta välja jõuab, ühe raamatu puhul olen teinud ka peatükkide loetelu, suutsin seda 90 protsendi ulatuses ka jälgida, aga tavaliselt ma ei lähe tagasi algusesse, kui peale 20–30 lehekülje kirjutamist on pikem paus sisse tulnud. Kuigi võib-olla peaks. Sest see ei tähenda, et mul kõik meeles on, mis seal ees toimus, aga selle ma tavaliselt püüan ajada n-ö teise lugemisega paika.

Selline norm mul on, et kui käsikiri on valmis, siis ma pean kümme lehte teksti õhtu jooksul suutma läbi töötada. Kui kirjutad iga õhtu mõne lehekülje ja vahepeal tulevad ka pausid sisse, siis mul on küll olnud selliseid olukordi, et kuskil kappab rõõmsalt ringi mingi tegelane, kes 20 lehekülge tagasi ära tapeti. Selliseid asju juhtub, aga ma olen püüdnud mõelda enda jaoks kõik valmis mõelda, aga pean ikkagi käed klaverile panema ja alustama. Siis mul tuleb.

Kui sealt kohast, kus sa pooleli jäid, on keeruline jätkata, siis ma lähen paar lehekülge tagasi ja hakkan seda teksti toimetama ja siis tuleb enamasti lendstardist. Aga mitte alati.

Kangur: Kas sul juhtub ka vahel seda, et silud mingeid tükke üle? Siis nad on nii kenad, et tuleb need ära kustutada.

Koort: Juhtub muidugi. Kuigi ma salgan seda.

Kangur: Mul ei jää ka kõik nii, nagu ma alguses paika panen. Tõstan neid kogu aeg ümber, panen juurde ja tavaliselt teen veel kolm või neli läbilugemist. Kui olen selle kõik ära teinud, siis lükkan nad ühte suurde Wordi dokumenti ja hakkan jälle otsast peale lugema. Vahel muudan siis veel igasuguseid asju. Kas sa proovilugejaid muidu kasutad?

Koort: Jah, minu peamine proovilugeja on minu abikaasa ja siis üks hea endine kolleeg, keda saan ka sõbraks nimetada. Olenevalt raamatust on olnud ka teisi inimesi. Näiteks viimase raamatu puhul oli selleks üks tuntud kaitsepolitseinik.

Tegelikult on see hästi oluline, sest see annab vahetut kõrvalpilku. Ma saan aru, et tegelikult panen need inimesed mõnes mõttes surve alla, sest siis nad ei viitsi enam valmis raamatut lugeda, mis on silutud ja toimetatud ja mida on palju mõnusam lugeda. Kes sinu kontroll-lugejad on? Jokker?

Kangur: Mul on neid. Jokkerile oleks võinud saata küll. Ma püüan talle mitte meelde jääda. Aga mul on ka tavaliselt kindlad inimesed. Kui ma kirjutama hakkasin, siis ma ei teadnud, kas ma kirjutada oskan. Seega proovisin hästi lühikest vormi teha.

Probleem oli selles, et ma loen palju ja kirjutasin enda teksti valmis, lugesin läbi ja siis see ei kõlvanud. Hakkasin Eestist abi otsima ja mõtlesin, et keegi peab ju teadma, kuidas see käib. Vaatasin, et kirjanikud väga ise ka ei tea, kuidas see käib. Siis pöördusingi selle ingliskeelse maailma poole, kus on tohutult palju kirjandust sellest, kuidas igasugu asju kirjutatud. On ka palju kirjanikke, kes räägivad, kuidas seda teha.

Sealt edasi jõudsin Eestis sellisesse keskkonda nagu poogen.ee. See oli särtsakas lõbus seltskond, kus oli nii emakeeleõpetajaid, ajakirjanikke, noori, vanemaid, kõik, kes tahtsid kirjutada. Kirjutasid mingi tüki valmis, panid sinna üles ja lasid teistel selle üle kõvasti lõbusalt õelutseda. Sealt sain ma väga tugeva kooli ja ka proovilugejad. Kasutan siiamaani ühte luuletajat, nimi on Laur Pikksaar, ja tema ikka loeb alati läbi. Temaga on mõnus see, et saad valmis ja nii suur on valu, et keegi ütleks midagi. Ütleks kohe. Ta loeb vist 500 raamatut aastas, loeb minu raamatu enam-vähem ühe tunniga läbi ja siis ütleb nii, et sealt see maha, siia see. Aga palju sa kuulad neid proovilugejaid?

Koort: Hah!

Kangur: Just (naerab) – hah.

Koort: Ma ei kuula neid. Head lauljat muusika kunagi ei sega (naerab). Aga ütleme niimoodi, et kui ma olen proovinud kirjeldada, mida naine võis sel hetkel mõelda ja proovilugejast naine ütleb, et naised muide üldse ei mõtle nii, siis ma muidugi kuulan.

Aga pigem on see nii, et minu pea sees on mingisugused spetsialisti teadmised, mis on minu jaoks baastase ja ma ei ole neid välja kirjutanud. Kõrvalseisja, kes ei ole selles maailmas olnud, küsib, et kuule, mis asi see on, ma ei saanud üldse aru. Siis saan aru, et jätsin selle vahe lahti tõlkimata. Sellistel puhkudel ikka kuulan neid. Aga loomulikult ma vaidlen nendega, tahan tõestada, miks mul on õigus ja miks ma ei peaks seda muutma. Võiksin neid ka lihtsalt ignoreerida ja jätta muutmata, aga kuidagi selle sama diskussiooni käigus tuleb välja väga väärtuslik mõte või tagasiside. Mõte, mida see kontroll-lugeja ei väljendanudki. Tegelikult on see ülimalt hea ja ma olen neile väga-väga tänulik.

Kangur: Lugesin Stephen Kingi raamatut “On writing”, see on vist eesti keeles ka ilmunud, ja see on üks kõige suurem tugev inspiratsiooniallikas. Kui ma jooksen kinni, siis ma võtan selle uuesti kätte ja hakkan lugema. Peale selle, et ta oskab suurepäraselt kirjutada, oskab ta ka kirjutamisest suurepäraselt kirjutada. Tema ütleb nii, et anna mitmele proovilugejale, kui nad viitavad mõlemad ühele kohale ja kui mitu inimest viitab samale kohale, siis tuleb see kas kustutada või uuesti kirjutada.

Kas sa oled midagi ära kustutanud? Sul on terve raamat valmis, aga tundub, et seal on üks umbrohi sees ja see on terve peatükk või isegi terve liin ja sa kustutad ta ära.

Koort: Ma armastan enda loomingut nii palju, et minu südametunnistus ei luba midagi sellist (naerab). Ütleme nii esimese raamatu, “Kättemaks Kirumpel” puhul läksin ma sellesse lõksu, et hakkasin alguses midagi heietama. Üks tagasisidestaja ütles, et kui sa kirjutad krimka, siis laip peab olema esimesel leheküljel. Kõik muu tee, kuidas tahad, aga laip peab olema esimesel leheküljel. Äärmisel juhul teisel. Siis ma kustutasin küll ära mingi alguse osa, mida ma väga kõvasti rappisin. 30 leheküljest kustutasin 20 ära ja viis kirjutasin juurde, midagi sellist.

Kangur: Oli valus?

Koort: Muidugi oli valus. Eriti esimese raamatu puhul. Eks ma olen ka targemaks saanud. Loomulikult proovid mitte kirjutada sellist jama, mida ise ka lugeda ei taha, ja tegelikult osasid kohti, mis endale ka pärast jama tunduvad, olen õppinud redigeerima selliselt, et nad vähemalt endale ei tundu enam jama. Kui palju sinul prügikastis lehekülgi on?

Kangur: Oi! Ikka päris palju. Mõtlesin, et annan ühe raamatu välja, mis on nendest tükkidest kokku pannud. Kuna ma olen palju kirjutanud ja kaks viimast raamatut on peaaegu 900 lehekülge lugu ja sealt loost olen ma paarisaja lehe jagu kõrvaltükke ära kustutanud. Varsti võib midagi välja anda.

Aga antakse. Osad kirjanikud annavad välja jutukogusid. Ma olen täiesti veendunud, et kõik need jutud ongi need kustutatud asjad, mis on ära lihvitud ja elama pandud.

Koort: Väga hea pealkiri – “Taavi Kangur: kustutatud jutud”.

Kangur: Jah! Ma kasutan seda.

Koort: Mis sind kirjutamise juures häirib? Mis ei lase sul kirjutada?

Kangur: Lähiajaloole mõeldes, siis sõda häirib küll. Mul on kirjutamisel tavaliselt tsüklid, mis kestavad 20–30 000 sõna. Siis tekib paus. Ja siis jälle 20–30 000 sõna. Olin ühe selle tsükli mõnusas alguses ja siis Vene väed tormasid üle Ukraina piiri ja olin põhimõtteliselt aasta aega täiesti kivistunud. Ma ei suutnud enam üldse kirjutamise peale mõelda. Kogu see asi tundus järsku nii tühine ja tähtsusetu. Suutsin ainult istuda Twitteris ja seda värskendada.

Tagantjärgi mõeldes, siis niimoodi võid oma tervisele mõnusa põntsu panna. Aga mida sa teed?

Koort: Kui kahurid räägivad, siis muusad vaikivad. See on pagana õige. Seda on lihtsalt keeruline kirjeldada.

Minul oli muuseas sama asi. Just oli raamat valmis saanud, ära toimetatud, trükki läinud. Kui see ei oleks selleks ajaks trükis olnud, siis seda ilmselt ei oleks ilmunud. Sest minu küljest oli ka 24. veebruaril 2022 ilukirjandus nagu noaga lahti lõigatud. Fookus oli ainult sõjal. Ma proovisin, muidugi ma proovisin, korduvalt. See oli selline kangutamine, vägisi tegemine. Ka lugeja saab tegelikult aru, kui kirjanik vägisi kangutab.

Sain selle soone peale tagasi enam-vähem juunis 2023. Suutsin kirjutada juba viis lehekülge ühe õhtu jooksul. Jess! Nüüd ma olen ree peal ja siis, palun väga – Prigožin jaanipäeval. Ja mis juhtus? Jälle auk sees. Ja siiamaani on see, et püüad uuesti ja uuesti. Seda tempot meeldivaks ja endiseks ei ole veel saanud sättida.

Kangur: Ma annaks Prigožinile uue võimaluse (naerab).

Koort: Jah, talle on muidugi raske uut võimalust anda. Võib-olla kirjandustegelasena siis.

Kangur: Seda ma ei tee, aga tal oli võimalus jama ära lõpetada, aga jättis selle kasutamata ja lõppes ikka nii nagu pidi. Aga üks piinlik küsimus – kuidas komadega on? Oskad panna komasid?

Koort: Ei oska. Oma arust oskan, aga siuke tunne on, et keeletoimetajale peab pihuga kaasa andma, et pane kuskile veel. Minu meelest on eesti keeles komade panemine paigast ära läinud. Sinna, kuhu kooli ajal tuli koma panna, sinna enam ei ole vaja koma panna. Sinna, kuhu ei taha üldse koma panna, vastupidi kästakse koma panna.

Kangur: See on keeruline.

Koort: Õnneks selle teevad keeletoimetajad ära. Palju sulle toimetaja tagasisidet annab?

Kangur: On erinevaid. Väga huvitav oli näha, et raamatut “Sünk jää, otsatu põhi”, mis sai Postimehe eriauhinna, seda toimetas üks Postimehe toimetaja ja ta tegi seda väga hästi ja hästi massiivselt. Põhimõtteliselt kogu tekst oli punane ja ma pidin neid muudatusi aktsepteerima, aga üks koht oli, mis mulle ei meeldinud ja selle ma muutsin salaja tagasi (naerab). Ma vist tegelikult ütlesin ka, aga ta ignoreeris mind. Eks kirjanikul on alati lõpuks õigus.

Üldiselt ma olen alati toimetajatega nõus, sest sa ju näed kohe seda vahet. Vaatad peale ja näed vahet. Aga “Tapmise eelõhtu” puhul ütles mulle toimetaja, et tema väga muutma ei hakka, sest mul on unikaalne stiil ja ta ei taha seda lõhkuda. Ja seal ei olnudki eriti muudatusi.

Ma peaks neid kahte vist kõrvuti lugema, et teada, kui suure vahe suudab toimetaja sisse teha, aga nad mõlemad meeldivad mulle. Olen toimetajatega alati rahul olnud.

Koort: Mulle endale meenus üks hästi markantne näide esimese raamatu ajast. Seal oli lõik sellest, kuidas pullist härg sai. Ja selle käigus läks loom lõhkuma muidugi ja tampis seal ühe sõjasulase surnuks, kes oli muidugi paha. Toimetaja ütles, et see üldse ei käi niimoodi, nagu siin kirjeldatud on. Tema on seda ise teinud ja nii see ei käi.

Keeletoimetamise puhul olen üldiselt ennast nendest parandustest säästnud. Olen lasknud toimetajal toimetada nii, et ma pärast loen ta küll üle, aga ma olen püüdnud ennast sellest massiivsest tööst hoida, usaldanud keeletoimetajat.

Ühe asjaga panin ma puusse, mida ma ei osanud üldse karta. Keeletoimetajad tegid ümber ka dialoogid, mis oli probleem, sest alus-öeldis-sihitis, aga inimesed üldse nii ei räägi. Selleks, et see erinev hääl jääks kestma, on mul alati käsikirjas kirjas, et dialooge võib muutuda ainult minu nõusolekul. Ma ei osanud seda üldse arvestada.

Kangur: Mul oli vastupidi. Oma esimeses raamatus ei osanud ma dialooge kirjutada. Väga lihtne. Andsin endast parima, aga toimetaja ütles, et su dialoogid on sellised nagu kaks riigikogu liiget räägiksid omavahel peent poliitikat. Ütles, et midagi peab tegema ja siis ta tegi päris palju, aitas mind. Ja siis ma sain sellele pihta.

Koort: Minule andis üks endine minister, ka kirjanik, ühe soovituse. Räägi oma dialoogid kõva häälega läbi ja see on paganama hästi aidanud. Kui sa kirjutad seda mõttes, siis tundub, et kõik on jube loogiline, aga kui sa seda kõva häälega välja ütled, siis saad aru, et see pole mingisugune lause, mida keegi üldse ütleks.

Kangur: Ma kusjuures loen oma raamatud endale kõva häälega ette. Siis ma leian tavaliselt kõik vead üles.

In Estonia, the power of literature lies in its ability to provoke thought and spark understanding. Erkki Koort’s writing style effectively conveys this idea, emphasizing the importance of the reader’s active interpretation. By skillfully controlling the text, Koort pushes readers to engage with the deeper meanings and themes, rather than solely focusing on the surface level. This fusion of literary craftsmanship and intellectual curiosity leaves readers with a profound understanding of human experience, making Koort a master of his craft.