Enn Tupp: ajaloolisi fakte kaitseväe juhatajate kolgatateedest | Arvamus

Tere tulemast! Enn Tupp, Eesti kaitseväe endine juhataja, on avaldanud huvitava arvamuse ajalooliste faktide kohta kaitseväe juhatajate kolgatateedest. Tema huvitav ja julge seisukoht pakub põnevat perspektiivi Eesti sõjaväe ajaloole ning annab ülevaate kaitseväe juhtide teest ja nende rollist riigi kaitse tagamises. Tule kuulama, kuidas Tupp analüüsib varasemate juhtide otsuseid ja nende mõju Eesti kaitseväele. See arvamusartikkel ei jäta kedagi ükskõikseks ning pakub kindlasti huvi kõigile ajaloohuvilistele.

Iseseisvuse taastamisest saati on Eesti Kaitseväe juhataja määramised ja vääramised olnud küllaltki mälestusväärsed, et mitte mõnel juhul öelda aplombiga. Passiivsele vaatlejale tundub sel puhul veider, et ikka ei rakendu selged personalipoliitika reeglid, mis välistaksid mulje ehmatusega järjekordsest “tühja tünni” avastusest.

Päris ausalt avalikult ei ole kaitseväe juhataja kõiki valikukriteeriume muidugi võimalik lahti seletada, seepärast tasub pusle kokku seadmiseks meenutada varasemate protseduuride kirevust ja tõdeda, et praeguses maailmapildis ei saa jätkata viimase paarikümne aasta “ajaloo lõpu” egiidi all, progressiivsus eeldaks riigikaitse ja ühiskonna suhete ümbermõtestamist.

Enne ajalookäsitlust pakun mõned omajagu tobedad küsimused, mis võiksid kaitsepoliitikuile huvi pakkuda:

• Kas kaitseväe juhataja on esindusfiguur või juht, ja kui vaid üks neist, siis mis takistab tal olemast nii see kui teine?
• Kas valiku ebakindlus on näiline või on selle põhjus kaitseväe ohvitseride karjääriredeli subjektiivsetes “pulkades” või üld- ja personalipoliitika vastuoksustes?
• Kas demokraatliku tsiviilkontrolli ülepingutatud tondi, mis kogu läinud sajandi lõpukümnendi ja veel oma poolteist tosinat aastat mööda Euroopat ringi kondas ning kollitas, peaks ja saaks nüüd viimaks pidulikult erru saata?

Pilk ajalukku

Sõjaeelses minevikus, mida tänapäevaga on lootusetu võrrelda, püsis Johan Laidoner vahelduva eduga kaitseväe juhi kohal enam kui tosin aastat, aga et see oleks omaette teema, niisiis alustan 1993. kevadest, mil lahendus ei paistnud esialgu üldsegi keeruline.

Tookord peastaabi ülemana ametis olnud ja 1992. aastal kaitseväe koloneli auastme saanud Ants Laaneots olnuks kõige loogilisem isik kaitseväe juhataja kohale, kui kaitseväe taastamist poleks seganud üks pisut pseudoisamaaline “aga” – tuleb eirata “punaseid polkovnikuid”.

Eiramine välistas Laaneotsa kandidatuuri isegi vaatamata tema represseeritu staatusele ning sellele, et talle oli juba mõned korrad oli võimaldatud lühikesi tutvumiskursusi lääne sõjaväekorraldusega.

Niisiis 1993. aasta kevadel, kui aasta tagasi kehtima hakanud põhiseaduse alusel olid kenasti paigas riigikogu ja ka riigikaitse kõrgeima juhina president, puudus ometi üks oluline riigikaitseline subjekt, kaitseväe juhataja, kuna ei leitud sobivat kandidaati. Arvestades, et Hain Rebase näol oli meil paigas Rootsi armeeväljaõppe taustaga kaitseminister, tekkis eeldus leida kandidaat väliseestlaste hulgast.

Nii juhtus, ja tuleb märkida, et väliseestlasest USA kolonel Aleksander Einseln oli tollel ajahetkel president Lennart Meril hea leid ning väljapoole – eriti USA suunal – ideaalne esindusisik.

Ameerika Ühendriikide sõjaväepolitseis ohvitserikarjääri alustanud Einselnil oli korruptsiooni, valetamise ja joomise leppimatu vastasena ning oma autoriteediga teatud mõju ka sisepoliitilistes arengutes, mis summutas nii “punaste polkovnikute” sündroomi kui ka politseiriigi apologeetide ning muude riigikaitse taastamise tarkusest “nakatatud spetsialistide” ambitsioone. Peab siiski lisama, et mitte lõpuni.

Klassikalise jäänukina nõukoguliku “hea ja kurja tundmise aabitsast”, algas 1993. aasta suve teises pooles Pullapää jäägrikriis, mille lahtimõtestamine käis USA karmi reeglipärasusega harjunud tulevasel kindralil üle jõu. Võib oletada, et see kriis oli üks põhjus, miks Einseln kaotas orientatsiooni poliitikute usaldamises ning võimaldas oma lähikonnas võimust võtta libekeelsel isamaalisusel.

Einseln tegi napi kahe ja poole aasta pikkuse teenistusega hiilgekarjääri, tõustes kolonelist täiskindraliks ja nüüd oleks aeg pärast seda selgitavat eeskõnet süveneda mõningaisse tähelepanuväärivamaisse üksikasjadesse.

Üks tema omapärase eredusega otsuseid oli 1. jaanuarist 1995 pärinev käskkiri nr 1, milles Einseln kaitseväe juhatajana kaaperdas presidendi põhiseaduslikud õigused riigikaitse kõrgema juhina, mis tähendas sõjaseisukorra kehtestamist ja sõjategevuse alustamist, kaasates oma käsuliini alla ka politsei ning piirivalve üksused.

Kuivjuriidilises tegelikkuses sekkus kindral sellega poliitikasse. Tõsi, formaalselt oli niisugune käskkiri küll kui ergastav meeldetuletus ohust, sest kuu aega varem oli Venemaa rünnanud Tšetšeeniat, kuid samal ajal oli pisut enam kui kaks kuud tagasi riigikogus vastu võetud nii rahu- kui ka sõjaaja riigikaitse seadused, millest viimatise § 2 sätestas, et enne sedalaadi käskkirja avaldamist, pidi olema kehtestatud sõjaseisukord, mille kehtestamine vajas, kas riigikaitse kõrgeima juhi, presidendi, dekreeti või riigikogu otsust.

Imestades, et president Meri riigikaitse kõrgeima juhina oli selle käskkirja ilmumise puhul vait kui sukk, pidin tookord kindralile tema juriidilist eksimust kannatlikult selgitama ja kui tulemusena kindral mind “kuradi paragrahviväänajaks” tituleeris, mõistsin, et ta oli oma veast aru saanud.

Jätan ruumi kokkuhoiu mõttes selgitamata kindrali ajal äärmiselt segasena toimetanud kaitseväe finantsosakonna apsud, märkides neist vaid kahte. Vähem kui kuuajalise vahega allkirjastas Einseln kaks kirja (dokumenti), millest esimeses paluti vähendada palgafondi, kandes tegevuskuludesse 1,5 miljonit krooni, ning teises kirjas vastupidi, suurendada 1,6 miljoni krooni võrra.

Eelarveseadus ei volita ministrit ega isegi mitte valitsust omatahtsi palgafondi eelarveridu muutma, vaid otsuse saab teha riigikogu. Piltlikult öeldes pistaks riigikogu sellise ministri, kes laseb oma haldusalas eksisteerida niisugusel otsuste vastukäivuse tohuvabohul, korraga pintslisse. Taoline finantskorralduslik primitivism oligi üheks oluliseks tilgaks karikas, mille puhul ministeeriumi juhtkonnal polnud muud väljapääsu kui paluda presidenti Einseln ametist vabastada.

Meri ei teinud esialgu kuulmagi, aga viimaks, kui olime talle esitanud 70-leheküljelise kausta vabastamise põhjuste ja dokumendiviidetega, küsis ta pisut pilkel näoga: “Ja keda lugupeetavad asemele pakuvad!?”

Keda meil pakkuda oli? Peale Laaneotsa jäi ainukesena sõelale tollane kaitseliidu ülem Johannes Kert, kes oli aasta varem Marshalli keskuses Garmisch Partenkirchenis, lõpetanud kõrgemate riigiametnike strateegilise planeerimise kursuse. Ma ei hakka taas eelnevat “värvilist” põhjust korrates lisama, et veel olid küllatki sobivate kandidaatidena näiteks kolonelid Vello Loema, Valeri Saar ja mõned teisedki.

aasta suvel alul olin käinud visiidil Vilniuses ja kohtunud seal USA õhuväekolonel Tiiu Keraga (läks 2002. aastal kindralmajorina erru), kes oli tol ajal diplomaatilises teenistuses. Pärast oma soovi avaldamist ei saanud ma väita, et Kera oleks otseselt vastu olnud, kuid erinevalt Einselnist, kes oli erus, oli Kera tegevteenistuses ning seega ei kujutanud me kogu selle ettevõtmise protseduuride segasust ja mõnetist vastuolulisust ettegi.

Isegi erus olnud Einselni puhul seati pärast tema asumist kaitseväe juhatajaks kahtluse alla tema USA armeepensioni õiguspärasus. Aga tookord Vilniuses palus kolonel Kera, et ma sellest jutuajamisest Einselnile ei räägiks ja ma pidasin sõna.

Niisiis sai Johannes Kert küll paika, kuid sõltumata Garmischi kursusest jäi tal sellel keerulisel ajal kaitseväe juhataja koha täitmiseks ettevalmistusest ning kogemustest vajaka. Ummikust väljapääsuks avanes võimalus suunata Kert Ameerika Ühendriikide armee kolledžisse (Army War College) Pennsylvanias, eesmärgiga läbida kümnekuuline strateegilise juhtimise magistriõpe.

Vahepeal asendasid Kerti ajutised kohusetäitjad, kolonelid Urmas Roosimägi ja Märt Tiru. Mis sai pärast seda kui Kert tagasi jõudis? Kõigepealt said Roosimägi ja Tiru kindraliteks. Kipub pisut irooniliseks, aga vahelepõikena märgin, et mõlemad olid eriti sõjaväeinseneridena seda väärt ja võinuksid edasi juhtida. Samuti olid kaitseväe juhataja staatuse väärilised ka Loema ja Saar, samuti sõjaväeinsenerid. Olgu, põhjusi lahkamata jätkan epopöad.

Väljavõte 28. augusti 2000 Päevalehest: “Täna arutab riigikogu kaitseminister Jüri Luige ettepanekut tagandada Kert. Seda toetab ka president Lennart Meri. Peaminister Mart Laari suhtes pole allikad ühte meelt. Ühed räägivad, et Laar isiklikult Kerdi vabastamist ei toeta. Teised kinnitavad, et Laari arvates tuleks Kert küll kohalt maha võtta, kuid hästi delikaatselt – nii et tüli ei tõuseks.”

Meenub, et eelmainitud augustikuu lõpupäevade kandis juhtusin kaitseministeeriumi liftis kokku ministri Jüri Luigega ning küsisin: “Noh, Jüri, kas nüüd panete viimaks Antsu paika?” Jüri vastus oli: “Oh ei”. Põhjuse võite leida ehk selle loo lõpust üldise kokkuvõtte ridade vahel.

Paika pandi hoopiski Tarmo Kõuts, kes tuli piirivalveameti peadirektori ametipostilt, mis võinuks rõõmustada eelmainitud piirivalve- ja politseiriigi apologeete. Nii palju siis tol hetkel kaitseväe strateegilisest juhtimisest.

“Väljastpoolt kaitseväge tulnul on juhiautoriteedi loomine keeruline ja ta võis vähemalt esialgu end oma uuel positsioonil küllalt ebamugavalt tunda.”

Kõutsi juhtimisstiili ma kommenteerida ega hinnata ei kavatse, sest mul oli au pisut enam kui poolteist aastat tema otsese juhtimise all teenida. Saan lisada, et väljastpoolt kaitseväge tulnul on juhiautoriteedi loomine keeruline ja ta võis vähemalt esialgu end oma uuel positsioonil küllalt ebamugavalt tunda. Olgu kuidas tahes, aga NATO-sse pürgimise finaal jäi tema valitsemisaega ning lisada jääb vaid fakt, et kahe aasta pärast sai Kõuts viitseadmirali auastme.

Viimaks, üheksa aastat hiljem, 5. detsembril 2006 jõudis kaitseväe juhataja ametikohale Ants Laaneots, kes oli algusest peale selle vääriline. Laaneotsa valitsemine kestis kuni 5. detsembrini 2011.

Järgmise mehe, Riho Terrase jõudmine kaitseväe juhatajaks oli juba lähedane tavapärasele ohvitseri karjääriredeli loogikale, sest lisaks kaitseväe rivi- ja diplomaatilisele teenistusele kuulus tema karjääriaja hulka ka hindamatu pooltsiviilne kogemus, töö kaitseministeeriumi kantslerina.

Kokkuvõtteks

Praegu käimas olevat kaitseväe juhataja vahetust on juba mitmekümne tuhande sõna läbi paberil ja virtuaaltekstides kommenteeritud ning et minul puudub kõnealuse täpsustamiseks mistahes kogemus või pädevus, siis püüan kirjutise ilma selleta kokku võtta.

Kõigepealt peaks vürtsitava huumoriga nentima, et meie reservis ja erus olev generaliteet on oma arvukuselt juba päris võimas ning kipub mulle groteskselt meenutama Mihhail Gorbatšovi kindralinspektorite arvu tema keskkomitees enne putši.

Aga nüüd kokkuvõtvalt ja ilma naljata põhjusest. Ma ei pea ennast parandamatuks sõjardiks ning usun, et sellist hinnangut ei anna minu siinsetele järeldustele ka praegune julgeolekuloogika, aga Berliini müüri langemise järel ja esimese lahesõja lõpust kehtima hakanud rahvusvahelise julgeoleku ja kaitsepoliitika alused olid ja on tuleviku suhtes kanapimedad.

Ketserina olen memodes ja esinemistes seda kanapimedust sadu kordi esile toonud ja rõhutanud ning ma pole hüüdja hääl kõrbes, samal seisukohal on meie endi ohvitserid sõltumata nende koolkonnast ja nii on Euroopaski. Kus siis takistus on?

Takistus on pärast Nõukogude ideoloogia krahhi ja oodatud “ajaloo lõppu” kehtima hakanud julgeolekufilosoofias, mis neidsamu “aluseid” toidab.

Nendesamade modernsete julgeoleku ja kaitsepoliitika “alustega” kehtestati kaitsevägede ja ohvitserkonna mõtlemise üle keelureeglid, mida nimetati demokraatlikuks kontrolliks. Viimaste süvendatud filosoofiat toitsid vasakliberaalsed valitsused, kus rohelisteks, aga ka sotsideks moondunud eurokommunistid said ühiskonnas heade onudena kaitsekulutustest vabanenud rahaga võimul püsida. Militaarne mõtlemine muutus tabuks. Kuhu see tendents meid viinud on, seda näeme nüüd Ukrainas.

In conclusion, Enn Tupp’s article on the historical facts of the Estonian defense chiefs provides a valuable insight into the country’s military leadership. His in-depth analysis sheds light on the challenges and triumphs faced by the defense leaders throughout history. By studying the past, Estonia can better understand the complexities of military leadership and apply this knowledge to its current and future defense strategies. Tupp’s work serves as a reminder of the importance of preserving and learning from the past to ensure a strong and effective defense for Estonia.