Elisabet Reinsalu: mind huvitab, miks mõni inimene muutub paheliseks | Teater

Tere tulemast! Have you ever wondered what makes a person turn wicked? In the world of theater, this question is explored by Estonian playwright Elisabet Reinsalu. Her work delves into the complexity of human nature, tackling the inner workings of the human mind and the motivations behind immoral behavior. Through her thought-provoking plays, Reinsalu challenges the audience to confront their own understanding of morality and the factors that drive individuals to act in a wicked manner. Join us in exploring the intriguing and thought-provoking world of Elisabet Reinsalu’s theater.

Hiljuti Velda Otsuse hõbepeekri pälvinud Tallinna Linnateatri näitleja Elisabet Reinsalu ütles “OP-ile” antud intervjuus, et talle on kolleegidelt tulev tähelepanu ja kiitus äärmiselt olulised. Näitleja sõnul on tal nii tele- kui teatritöös olnud õnne ning ta on saanud mängida väga häid rolle.

“Kahtlemata ikkagi sellised nõudlikumad suuremad rollid on need, mis kasvavad ka südame külge. Näiteks hiljuti lavale jõudnud “Esietenduse” Marleen. See on mulle armas töö, sest et see on suur ja raske töö,” ütles Reinsalu ning lisas, et ka möödunud aastal esietendunud “Suur veeuputus” on üks tema lemmikutest.

“Võib vist öelda, et me kõik olime selle lavastuse loojad, see oli ühislooming ja see protsess oli hästi huvitav, isegi keeruline, aga sellel lavastusel on tohutu mängulust ja rõõm. See on ikkagi kirjeldamatu, kui 600 inimest Salme suures saalis rõkatavad naerda, nii et see lendab nagu pall sulle lavale tagasi. See on ikka uskumatu kogemus,” sõnas näitlejanna, kes on tänulik, et ta sellesse lavastusse kaasati.

“Ma olen kogu aeg arvanud, et ma ei oska üldse komöödiat mängida ja et ma ei oska ka iseendale algusest lõpuni ühtegi rolli valmis kirjutada, aga ei maksa ennast niimoodi raamidesse peksta tegelikult. Lõppkokkuvõttes suudan küll,” kinnitas Reinsalu. 

Reinsalu pälvis hiljuti rändauhinna, Velda Otsuse hõbepeekri, mille andis talle üle eelmine laureaat Laine Mägi. “See on ikkagi suur au minu jaoks ja see auhind on eriti armas, sest see on kolleegide poolt. Olen tohutult tänulik, et kolleegid hindavad ja austavad – see on hästi armas tunne, soojaks tegev tunne.” 

Telerolle ei ole Reinsalul enda sõnul olnud palju, aga need on sattunud olema kõik õnnestunud projektid: “Ohtlik lend”, “Pilvede all” ning “Kartulid ja apelsinid”. Käesolevast aastast näeb Reinsalu ka “Kättemaksukontoris”, kus ta mängib naiste õiguste eest võitlevat Barbarat. Vaatamata sellele, et teletöö on lisakoormus, on näitleja pakkumise üle õnnelik. 

“Mulle näib, et ma olen just sellises staadiumis, kus ma oma vanade kolleegide jaoks olen veel noor, aga noorte inimeste jaoks olen justkui vana. Et ma ei tea, kas seda saab siis nimetada keskeaks, ilmselt saab. Paljud näitlejad ja ka teiste erialade inimesed kurdavad, et tegelikult sellises eluetapis hakkab tööd vähemaks jääma ja see võib tekitada teatud probleeme – enesehinnangu mõttes, sissetulekute mõttes – et kes ma siis lõpuks olen, kui mind enam keegi ei märka, ei näe. Ehk siis, ma arvan, et kui tuleb tööd, siis see on ainult hea.”

Sellega, et teles mängimine toob kaasa palju fänne, on Reinsalu harjunud. “Ükski suvi ei möödu ju tele-eetris ilma “Ohtliku lennuta”, nii et uued põlvkonnad fänne on kogu aeg peale kasvanud. Ma nagu olengi kogu aeg see Rita Leidpalu, sellest ma ei pääse. Ma tean ka lugusid, kus inimesed on öelnud, et nad läksid politseikooli sellepärast, et “Ohtlik lend” jättis neile sügava mulje. Ma ei tunne, et seda laadi tähelepanu oleks mulle kuidagi keeruline või koormav. Siia sobib minu vanaema lause, et elus ei ole oluline mitte see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sa sellesse suhtud,” märkis näitleja.

Reinsalu on ise samuti krimisarjade ning -romaanide vaataja ja lugeja. “Mind on alati huvitanud, miks inimene läheb paheliseks või miks mõni inimene näib, nagu ta oleks kurjusega sündinud. Kuidas see niimoodi läheb – kas see on kaasasündinud või tuleb see keskkonnast?” mõtiskles Reinsalu.

“Need teemad on mind alati huvitanud ja siin on võib-olla sarnasusi näitlejaametiga, et sa pead lahti muukima oma tegelaskuju,” arvas Reinsalu, kes ise seni veel kirjutama pole hakanud, aga ei välista seda. “Ära kunagi ütle kunagi. Ma ju ei tea, võib-olla ma vanaduspensionil olles istun 40 espressotassi laua peal ja kirjutan mingisuguse vahva Miss Marple’i loo.” 

Elisabet Reinsalu pakub publikule sügavat mõtlemisainet oma lavastusega “Miks mõni inimene muutub paheliseks”. Tema uurimus sellest, kuidas inimese käitumine ja iseloom võivad aja jooksul muutuda, paneb meid kõiki mõtlema oma enda valikute ja otsuste üle. Lavastus kõnetab vaatajaid sügavalt ning pakub uusi perspektiive sellele, kuidas meie teod ja otsused võivad meid muuta. Reinsalu töö on mitmekülgne ja inspireeriv ning pakub publikule mõtlemisainet veel pikaks ajaks pärast lavastuse lõppu.