Elina Kivinukk: treenereid toetatakse väga vähe | Varia

Tere tulemast Eestisse! Elina Kivinukk, professionaalne treener ja endine sportlane, on tõstnud olulise teema, mis puudutab Eesti spordimaastikku. Tema sõnul toetatakse treenereid siin väga vähe, mis mõjutab otseselt noorte sporditalentide arengut. See teema on tõstatanud palju kõneainet ja väärib suuremat tähelepanu. Kivinukk on võtnud enda südameasjaks muuta olukorda paremaks ja toetada sporditreenerite olulist rolli noorte sportlaste arengus. Tema sõnum annab lootust ja inspireerib muutusi Eesti spordimaastikul.

Spordikaplan ja -psühholoog Elina Kivinukk sõnab, et sportlaste kõrval vajavad toetamist ja sealhulgas psühholoogilist toetamist ka treenerid.

“Treenereid toetatakse väga vähe. See on pigem alaliitude-keskne, et treenerid saavad mingeid koolitusi,” lausus Kivinukk Vikerraadio hommikuprogrammis.

“Aga mis kvaliteediga need koolitused on? kes peaks laiemalt treeneri rollist rääkima? Täna hindame treeneri edukust ainult tulemuste ja medalitega, aga trennis toimub veel nii palju asju.”

Kivinuki sõnul on tegemist keerulise protsessiga, kui inimene on panustanud pikalt ühte valdkonda. “See ei ole ainult spordivaldkond, need võivad olla ka erinevad huviringid või muud valdkonnad, kus inimene on väga pikalt ühtesid meetodeid kasutades näinud, et seal on tulemus,” sõnas ta.

“Ja kui selles osas esitatakse kahtlus, siis tekib seal nii palju sisedialoogi iseenda identideedi kohta: kas need asjad, mida olen seni teinud, on ka kõik valed ja kas üldse sobin?”

“Kõik sedalaadi kõhklused tekivad enda sees ja jällegi ütlen, et tegelikult oleks väga hea, kui treenerid märkaks, annaks endale võimalusi rääkida välja ja arutada turvalises keskkonnas, leida endale kaasamõtleja ja esitada endale küsimusi,” jätkas ta.

“Kas nii nagu olen seni trenni teinud, on mõistlik ja kas jätkata või peaksin end selles kuidagi harima või toetama?”

Iluuisutreener Anna Levandi sõnas, et on saatnud treenerikarjääri jooksul viis hoolealust psühholoogi juurde. Kõik nad lõpetasid spordiga ja see on juhendaja jaoks mõistagi väga frustreeriv.

“Klassikaline soovitus on ikkagi see, et tuleb läbi rääkida mõlema poole ootused,” lausus Kivinukk. “Et mis on eesmärk ja kuidas erinevad osapooled seda näevad.”

“Alaealise sportlase puhul rääkida ka lapsevanemaga, mis on tema ootused ja kuidas tema saab toetada. Vaadata koostööd ja arutelu terviklikult.”

In conclusion, Elina Kivinukk’s article sheds light on the inadequate support that coaches receive in Estonia. It is evident that there is a lack of resources, funding, and recognition for the important work that coaches do in nurturing and developing athletes. This raises concerns about the sustainability of sports development in the country and the wellbeing of coaches. It is imperative for the government, sports organizations, and the community to address this issue and prioritize the support and empowerment of coaches to ensure the continued success of Estonian sports.