Elavhõbe on tuunikaladest visa kaduma | Keskkond

Tere tulemast Eestisse! Elavhõbe saastab meie veekogusid ning mõjutab tuunikalade ja teiste kalade populatsioone. Keskkonnasõbralikkus on meie riigis äärmiselt oluline teema ning elavhõbeda reostus mere- ja järvevees on tõsine mureküsimus. Meil on vaja leida lahendusi sellele probleemile, et kaitsta meie loodust ja tagada tervislik keskkond nii inimestele kui ka loomadele. Oluline on teadvustada elavhõbeda mõju ning leida viise selle vähendamiseks. Alustame koos selle olulise teemaga tegelemist ja loome puhtama tuleviku meie järgnevatele põlvkondadele.

Tuunikala on üks maailma enim söödud toidukalu. Tuunikala sisaldab palju valku, aga tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi on, et ses ookeanikalas leidub ka päris palju elavhõbedat.

Nüüd tõdeb rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Anaïs Médieuga Prantsusmaalt Bresti Ülikoolist ajakirjas Environmental Science & Technology Letters, et metüülelavhõbeda sisaldus maailma tuunikalades on püsinud muutumatuna juba 1971. aastast peale.

Tase püsib paigal hoolimata pikaaegsetest püüetest elavhõbeda keskkonda sattumist vähendada. Elavhõbe saabub tuunikaladesse nende saakloomadest – väiksematest kaladest ja koorikloomadest. Metüülelavhõbe on väga mürgine aine, mis kahjustab eriti just närvisüsteemi.

Médieu ja ta kolleegid tuhnisid viimase viie aastakümne jooksul tuunikalade elavhõbedasisalduse kohta talletatud andmetes, aga püüdsid ka mudeldada mitmesuguste keskkonnakaitsemeetmete võimalikku mõju tuunikalaelavhõbedale tulevikus.

Uuritud andmestik hõlmas ligi kolme tuhandet tuunilihaproovi, mis pärinesid aastail 1971 kuni 2022 Atlandi, India ja Vaiksest ookeanist püütud kaladelt.

Erilise tähelepanu all olid just soojade merede tuuniliigid nagu triiptuun, suursilm-tuun ja kulduim-tuun, mis moodustavad 94 protsenti globaalsest tuunisaagist. Need kalad ei tee suuri rändeid, mistõttu iseloomustab nende elavhõbedasisaldus hästi just kodukoha vesi.

Andmestiku korrastamise ja ühtlustamise järel tuligi ilmsiks, et vaadeldud aastail ei ole tuunikalades elavhõbedat märkimisväärselt ei juurde tulnud ega vähemaks jäänud. Erandiks on sisalduse kasv Vaikse ookeani loodeosa tuunides 1990. aastate teises pooles.

Tulemus on mõnevõrra ootamatu, sest viimastel aastakümnetel on atmosfääri elavhõbedasaaste kogu maailmas kahanenud.

Médieu ja kaasautorid oletavad, et põhjuseks võib olla ookeanide põhjakihtidesse kogunenud elavhõbedasaaste tõusmine pindmisematesse vetesse, kus tuunid toituvad.

Seda oletust arvesse võtvad mudelid näitavad, et ka kõige radikaalsemate edasiste elavhõbedasaaste piiramise meetmete korral ei hakka ookeanivete saastatus ja tuunikalade elavhõbedasisaldus kahanema enne 10–25 aastat. Leebemate meetmete puhul venib ootusaeg aga veelgi pikemaks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.

Kokkuvõttes võib öelda, et elavhõbeda leidumine tuunikalades on tõsine keskkonnaprobleem, mis vajab kiiret lahendust. Selle mürkaine kogunemine kaladesse mõjutab otseselt ka inimeste tervist, kes tarbivad neid kalu. Seetõttu on oluline võtta meetmeid elavhõbedasaaste vähendamiseks veekogudes ning teha jõupingutusi parema järelevalve ja regulatsioonide kehtestamiseks kalatööstuses. Lisaks peaksid tarbijad olema teadlikud elavhõbedasaaste ohtudest ning valima oma toidulaualt teadlikult, et kaitsta nii enda kui ka keskkonna tervist.