Eik: vanaisa Ülo Vinter oli minu lapsepõlve atmosfäär | Muusika

Tere tulemast Eestisse! “Eik: vanaisa Ülo Vinter oli minu lapsepõlve atmosfäär | Muusika” on südamlik lugu, mis viib teid tagasi Eesti lapsepõlve atmosfääri. See jutustab loo legendaarsest Eesti muusikust ja laulukirjutajast Ülo Vinterist ning tema pojapoja lapsepõlvest, kus muusika mängis olulist rolli. See pakub ainulaadset pilguheit Eesti kultuurilukku ja rikastab teie kogemust siin viibides. Tule avastama Eesti muusikamaastikku ja sukeldu selle sügavustesse koos “Eik: vanaisa Ülo Vinter oli minu lapsepõlve atmosfäär | Muusika” loo kaudu.

“Peamine info mu vanaisa kohta on tulnud mu ema kaudu. Ja kuigi ma sündisin mõned nädalad pärast vanaisa surma, siis on vanaisa minu jaoks olnud lapsepõlve atmosfäär, kust kõik algas ja kus ma hakkasin mõtlema selle peale, et sõnade kirjutamine ja muusika on äge asi,” ütles helilooja Ülo Vinteri tütrepoeg Eik Erik Sikk alias Eik. “Kõik muusikalid ja telelavastused ja nende muusika. Lapsena mul kogu aeg telekas käis ja siis “Jääaja” ning “Röövlirahnu Martini” kõrvale käisid “Kessu ja Tripp” ja “Väike nõid””.

Eik meenutas, et kõik oli selleks hetkeks, kui tema vanaisaga seotud paikadesse, suvekoju Käsmu, jõudis, juba muutunud. “Midagi ei olnudki alles jäänud,” ütles Eik. “Oli muusika, ja ma teadsin, et mõned inimesed teavad, et ma olen tema lapselaps, aga ma olin kuidagi distantseerinud ennast sellest kõigest. Mul ongi tunne, et ma ei ole ise väga palju uurinud. Mul on tunne, et kui ma lähen liiga palju tema elusse sisse, siis ma hakkan otsima mingeid sarnasusi. Mingisuguseid äratundmisi ja ma hakkan oma elu võib olla teistmoodi elama. Siis ongi rõõm, et teised avastavad rohkem ning toovad selle ringiga minuni.”

7. klassis hakkas muusikat tegema

Ülo Vinter on enda kohta öelnud, et matemaatikas ja keemias oli ta nii tume, et on päris ime, kuidas ta lõpueksamid tehtud sai. “Koolis olin ma tuupur,” ütles Eik enda kohta. “Istusin alati esimesse pinki ja üritasin aru saada, kuigi mul pea üldse ei võtnud. Igasuguste abiõpetajatega sain kuidagi kolmede ja neljadega läbi. Reaalained olid minu jaoks ka suur stressiallikas, kui ma koolis käisin.”

Mart Saare juures õppis Ülo Vinter harmooniat. “Muusikateooria on minu jaoks hästi kauge,” kommenteeris Eik. “Kui hakkasin 7. klassis muusikat tegema, siis teised olid kümme aastat juba ees ära pannud ja mingisuguseid pille mänginud. Ma sain nendega sõpradeks ja pakkusin, et minu poolt on sõnad ja teie teete muusika ja siis koos usaldame oma maitset ning teeme selle pealt uusi lugusid.”

Päris vanaisalt rutiinse ja askeetliku elu nautimise võime

Ülo Vinter õppis kompositsiooni Villem Kapi juures. “Arvan, et sõnade komponeerimine tuli suuresti sellest, et ma õppisin ise laulusõnade pealt ja selle pealt, et lugesin üsna varases eas Eesti luuletajate luuletusi,” meenutas Eik. “Heiti Talvikut, Artur Alliksaart, just klassikuid, ja mulle meeldis, kuidas nad sõnadega mängisid. Nägin kogu aeg, kuidas mu ema istub kööginurgas arvuti taga ja kirjutab midagi. Päevikut või ajakirjanduslikku lugu või mingit postitust. Istusin kodus ja mõtlesin, et kelleks mina tahan saada, kas loodusuurijaks või kirjanikuks ja hakkasingi väikeseid ilukirjanduslikke tekste kirjutama, kuni jõudsin luuleni.”

Linnapoiss Ülo Vinter on öelnud, et Käsmu rannarahvas õpetas teda loodust märkama ning sellest aru saama. “Mina olen ka linnapoiss, aga autodega sõitmist ma kardan, polegi kunagi tahtnud õppida. See on mind loodusest ka natuke distantseerinud. Transport on alati takistuseks olnud. Aga mulle väga meeldib loodus ja mu loomingus on loodus alati miski, mille poole ma pürgin, aga ei jõua sinna, sest mingi piir on ees, mul peab alati keegi kambas olema.”

Eiki sõnul on ta ka oma vanaisa kohta kuulnud, et tal oli tugev rutiin sees ja välismaale ta ei kippunud. “Isegi siis, kui võimalus tekkis. Elu lõpu poole ärkas ta üles, tegi rannas jalutuskäigu, ostis poest jäätise, komponeeris, naine tegi lõunasöögi, siis komponeeris veel. Ja nii iga päev. Rutiinse ja askeetliku elu nautimine on võib olla see, mis ma vanaisalt olen pärinud,” mõtiskles Eik.

Koolikaaslased ei uskunud, et Ülo Vinter on tema vanaisa

Ülo Vinter on öelnud, et ta ei taha hästi tunnistada sellist sõna nagu inspiratsioon. Tema sõnul oli olemas lihtsalt idee või mõte, mida tuleb hakata realiseerima. “Ma olen sellega väga nõus,” ütles Eik. “Kui lõpetasin Balti Filmi- ja Meediakooli, siis oli mul suur unelm, et mul tuleb nüüd suur inspiratsioonipuhang, sest mul pole ühtegi muud kohustust. Aga reaalsus oli see, nagu Peeter Volkonski on öelnud, vaadates riiulis raamatute selgasid ja mõeldes, et mis head sõnad kõik on nendesse raamatutesse kirjutatud, aga ei võta ühtegi kätte, ainult vaatab. Mina istusin ka päevad läbi tugitoolis ja mõtlesin ilusatest sõnadest ja ideedest, aga inspiratsiooni ei tulnudki. Siis sain aru, et tegelikult tuleb lihtsalt maha istuda ja ennast kätte võtta.”

Eiki meenutas, et tundis algkoolis suurt uhkust, kui muusikatunnis pidi laulma vanaisa loodud “Väikese nõia” laulu, mis oli kõikides koolilaulikutes sees. “Ja alati pidin ma siis tervele klassile ütlema, et see on mu vanaisa laul,” ütles Eik. “Pärast algkooli ma aga enam ei öelnud, sest mulle tundus, et mind ei usutud. Isegi paljud mu sõbrad kuulevad sellest alles nüüd, kui 100. sünniaastapäevaga seoses temast rohkem räägitakse.”

Enn Vetemaa pärijad ei lubanud laulu originaalsõnu kasutada

Eik tahtis 100. sünniaastapäevaks teha vanaisale tänukummarduse uue versiooniga loost “Majake mere ääres”, kuid kahjuks ei saanud kokkuleppele laulu sõnade autori Enn Vetemaa pärijatega, kes ei lubanud laulu sõnu kasutada, kui algusest lõpuni ei ole samad sõnad, kui originaalis. “Nemad sõnu muuta ja juurde panna ei lubanud,” ütles Eik.

“Ülo rääkis alati, et tema suurim unistus on, et tema muusika elaks edasi,” ütles Eik, kes on oma vanaisa loomingu pärija. “Eestis on nii vähe inimesi ja muusikuid, kes tahaksid teha uustöötlusi. Ma usun sellesse, et tehakse head asja. Ja isegi kui mulle võib olla näiteks Grete Paia muusika ei meeldi, siis tema “Majake mere ääres” versioon on ikkagi uus meeldetuletus, et see laul eksisteerib. Robert Linna versioon sellest samamoodi. Võib olla see ei meeldi kõigile, aga tehku seda, mina igal juhul kätt ette ei pane.”

Vanaisa Ülo Vinter ja tema loodud muusika olid minu lapsepõlve oluliseks osaks ning kujundasid minu maailmapilti ja elamusi. Tema looming on jätnud sügava jälje mitte ainult minu, vaid ka kogu Eesti muusikakultuuri ajalukku. Tema muusika vaimustas ja inspireeris mind ning on jätnud unustamatu mälestuse. Eik on suurepärane näide sellest, kuidas Ülo Vinteri muusika elab edasi ka tänapäeval ning jätkab oma mõju avaldamist järgnevatele põlvkondadele. Tema panus Eesti muusikamaastikule on hindamatu ning tema pärand elab kindlasti veel kaua edasi.