Eesti tagastab Ukrainale piirikontrollis tabatud kulla-aarde | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Üheks viimaseks uudiseks siinsest riigist on see, et Eesti on otsustanud tagastada Ukrainale piirikontrollis tabatud kulla-aarde. See pole mitte ainult läbimurre kahe riigi vahelises koostöös, vaid näitab ka Eesti pühendumust ausa ja õiglase suhte loomisele teiste riikidega. See samm on oluline mitte ainult poliitiliselt, vaid ka moraalselt. Loodame, et see on alles esimene samm Euroopa riikide vahelise solidaarsuse tugevdamisel ja õigluse edendamisel. Oleme uhked, et saame jagada selliseid positiivseid uudiseid siin Eestis.

Lugu, mida asjaosalised nimetavad erakordseks detektiivilooks, sai alguse juba 2018. aasta detsembri keskel, kui Luhamaa piiripunktis peatati rutiinse kontrolli käigus Venemaalt saabunud veoauto Scania, mille roolis 53-aastane Läti kodanik Ivans.

“Kõigepealt tehti selline lihtsam kontroll /…/, vaadati seal küljekasti rekal ja esimene tähelepanek oligi see, et oli seal seitse kilogrammi liha autojuhil kaasas, aga liha ei tohi eraisik ilma veterinaarkontrolli ja dokumentideta tuua. Nii et see oli esimene punane lipp,” kirjeldas maksu- ja tolliameti arendusspetsialist Elika Brosman.

“Ja siis teostatigi esimene kontroll, esmane vaatlus ja selle vaatluse käigus ametnik avastas kabiinist paberinutsaka sisse pakitud kollase metallist eseme, mis tundus, et on vana ja on kullast ja mille kohta autojuht ei osanud midagi tarka öelda, kust see pärit on,” meenutas Luhamaa tollipunkti juhataja Toomas Huik.

Kui veok suunati põhjalikumaks läbivaatuseks kontrollhalli, hakkas autojuht käituma kummaliselt.

“See autojuht proovis hiilida auto taha ja viia tähelepanu kõrvale, /…/ siis autojuht ise hüppas kanalisse ja mängis, et ta kukkus, hakkas kõva häälega karjuma, et temal juhtus õnnetus. Ta mängis, et /…/ ta kukkus sinna kanalisse. Tegi kõva kisa, et on viga saanud, et inimesed lähevad ja hakkavad siis teda päästma ja võib-olla unustavad ära, et nad hakkasid midagi otsima. Aga seal oli üsna üsna selgelt näha, et see on selline näitemäng, ta väga kaugele sellega ei jõudnud,” rääkis Brosman.

Põhjalikumalt läbi kammides leiti kabiinist kümmekond sarnast nutsakat, mille seest tuli ilmsiks kokku 274 vanaaegset kuld- ja hõbeehet, münte, jooginõu, hobuse peakaunistus ja muid artefakte. Autojuht ei osanud nende päritolu ega omanike kohta midagi öelda. Ta väitis, et pärast Vene tollipunkti kahe riigi vahelises neutraalses tsoonis pöördusid tema poole kaks venekeelset härrasmeest.

“Kes palusid, et ta viiks sellised karbi sees olevad elektroonilised seadmed Riiga ja lubasid selle eest Ivansile meeleheaks ligikaudu 30 euro väärtuses konjaki osta. Ja Ivansi enda versioon ongi selline, et samal ajal, kui nad käisid poes seda konjakit ostmas, siis salaja pandi talle need arheoloogilised esemed ka kabiini. Tema enda versioon on, et tema neid teadlikult sinna ise ei asetanud,” rääkis lõuna ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ingmar Laas.

Muinsuskaitse tuvastas osade leidude päritolu

Toll teatas salapärasest ja ilmselgelt iidsest leiust muinsuskaitseametile. Ameti tellimusel viis ajaloomuuseum läbi ekspertiisi, mis tuvastas, et ainuüksi mündid on üle 2000 aasta vanad ja pärit kunagise Traakia kuninga Lysimachose ajast.

“See vau-efekt oli nüüd küll täiesti, et midagi niisugust ei olnud minu silmad ja ka minu kolleegide silmad enne näinud,” ütles ajaloolane ja numismaatik Ivar Leimus.

“Arheoloogi silmad pigem täituvad pisaratega, sest tegelikult sa saad aru, et tegemist on väga kõrge kultuuriväärtusega materjaliga, mis tähendab, et kuskil on need leiupaigad ära lõhutud ja neid teaduslikult enam uurida ei ole võimalik,” tõdes muinsuskaitseameti arheoloogia nõunik Nele Kangert.

“See on Traakia kuninga Lysimachose münt, kuldmünt stateer. Lysimachos oli tegelikult väga kuulus isik, ta oli Makedoonia Aleksandri üks väejuhte ja kui Aleksander ootamatult suri, siis olid just tema väejuhid, kaasa arvatud seesama Lysimachos, kes jagasid riigi omavahel ära ja hiljem temast Traakia kuningas juba Peloponnesuse poolsaarel. Ja see münt on seal Traakia kuningana tal löödud,” selgitas Leimus.

Kui müntidega sai asi üsna ruttu selgeks, siis ehete ja ripatsite päritolu tuvastamiseks kulus veel hulk aastaid. Muinsuskaitseameti arheoloogia nõunik Nele Kangert ja ajaloomuuseumi teadur Ivar Leimus tuhlasid läbi interneti andmebaase ning foorumeid ja võrdlesid leide oksjonitel müüdud esemetega.

“Esmalt meil peale küsimuste midagi muud ei olnudki, sest kohe oli ka selge see, et konsulteerides esmalt väikese ringi Eesti arheoloogidega, siis meil ei ole sellise materjali eksperti Eestis,” ütles Kangert.

“Absoluutne pimedus. Ja kõige hullemad on need kuldhelmed muidugi, sest tuleb välja, et neid on tehtud üle 2000 aasta kõigil kontinentidel, välja arvatud Antarktika,” sõnas Leimus.

“Kui arheoloogilised leiud on ilma selle leiukonteksti infota, siis tegelikult me võime selle ühe sama viikingiaegse mündi leida nii Jõhvist, Novgorodist kui ka Kiievist. Kui meil seda leiukonteksti infot ei ole, siis me peamegi tuginema ainult senistele uurimistulemustele ja juba kogudes olevale infole,” ütles Kangert.

Esimesed määrangud viitasid, et vähemasti osaliselt on tegu Musta mere rannikualalt pärinevate ligi 2000 aastat vanade antiikesemetega, aga miski ei viidanud, et need oleks kuskilt varastatud. Et täiemahulise sõjani Ukrainas jäi sel hetkel veel kolm aastat, tehti veel koostööd ka idanaabriga ja esimese hooga leiti, et väärisesemed tuleks tagastada riiki, kust nad saabusid.

“See oligi väga keeruline juhtum selles mõttes, et need esemed on ju Musta mere piirkonnast Krimmist pärit ja sel hetkel ei olnud veel sõda kulmineerunud nagu see kaks aastat tagasi juhtus. Nii et loomulikult võeti Venemaa ekspertidega ühendust ja esimene hinnang oligi, et võib-olla tulebki tagasi anda hoopiski Venemaale,” rääkis Brosman.

Lõpuks viisid pildi kokku Ukraina arheoloogid, kes tõestasid, et leiud pärinevad valdavalt Ida- ja Lõuna-Ukraina, sealhulgas okupeeritud Krimmi muististest, mida on ka sõja ajal rüüstatud. On hulganisti tõendeid, et nn mustad arheoloogid on sarnaseid sküüdi ja sarmaadi kuldehteid ka Venemaale viinud.

“Mida ukrainlased välja tõid, et alates 2014. aastast on okupatsioonijõudude heakskiidul Krimmis läbi viidud sadu arheoloogilisi kaevamisi. Nendest leidudest, nendest uuringutulemustest ei ole ukrainlastel ülevaadet, tegelikult neilt on võetud võimalus oma ajaloopärandi üle otsustada,” kommenteeris Kangert.

“See tegelikult on osa hästi suurest probleemist. /…/ Ma arvan, et see ongi teadlikult valitud Venemaa poolt. Üks järjekordne sõjapidamise taktika,” leidis Laas.

Kas esemed pärinevad osaliselt näiteks mõnest väiksemast muuseumist, mida rüüstati, või illegaalsetest väljakaevamisest, pole selge. Küll aga on eksperdid praeguseks kindlaks teinud, et ehkki Eesti piirile jõudnud aardes on nii muistse Olbia kui ka Traakia kuninga münte, siis ajalooliselt kõige väärtuslikumad on umbes 2300 aastat vanad sküütide kuldehted. Selle viiendal kuni kolmandal sajandil enne Kristust elanud tsivilisatsiooni jõukuse allikaks oli orjakaubandus Mustal merel ja tugevad ratsasõdalased stepis.

“Alati on ju ühiskonnas neid, kes piltlikult öeldes käivad kilekotiga ringi, ja on neid, kes sõidavad Lamborghiniga. Ja need mehed sõitsid Lamborghiniga. Ja nad lasid ennast matta niisugustesse tohututesse kurgaanidesse, need on meetreid, teinekord kümneid meetreid kõrged. Ja ilmselt kuskilt niisugusest matusekohast osavkäpad seal kuskil Lõuna-Ukrainas on need siis välja kraapinud,” selgitas Ivar Leimus.

“Tegemist on üsna kirju materjaliga selles osas, et mitme aarde osaga ja mitmest piirkonnast pärit esemetega. See viitab, et tegemist on ilmselt sellise mustal turul tegeva võrgustikuga, et tegemist on sellega, et kuskil on olnud isikud, kes need asjad on välja kaevanud, kuskil on kokkuostja, on olnud see muul, kes on seda üle piiri viinud ja kuskil on see kollektsionäär, kes tegelikult oma kraami kätte ei saanud,” sõnas Kangert.

“Ajalooline väärtus ongi see, et nad ju kajastavad mingeid muistseid kultuure ja me oleme siin, Eestis harjunud, me oleme maailma ääre peal elanud, meil on juba üks Rooma rauaaegne mingisugune sõlg juba tähtis leid. Kusagil maailmas on kultuurid kokku puutunud aastatuhandeid. Seal on nad arenenud, väljaväljakujunenud. Seal on see tõeline maailma rikkus, kultuurne rikkus ja vot seda kultuurset rikkust see lauatäis ju tegelikult kajastabki,” selgitas Leimus.

Autojuht sai trahvi, kuid väidetavad käsuandjad jäid leidmata

Kuivõrd uurijad suutsid rahvusvaheliste kontakide abil lõpuks tuvastada vaid osa Luhamaalt konfiskeeritud aarete turuväärtuse – ja said lõpuks hinnaks 73 000 eurot – usuvad asjatundjad, et varanduse koguväärtus on tegelikult mitu korda suurem.

Eelmise aasta 21. märtsil võttis autojuht Ivans lõpuks salakaubaveo süü omaks ja kohus mõistis talle rahaliseks karistuseks 500 eurot. Tema käsuandjatest pole tegelikult midagi teada ja abiprokurör Ingmar Laas oletab, et Ivans oli üksnes ullike, keda organiseeritud kurjategijad ära kasutasid.

“Need inimesed ikkagi pool aastat hiljem ja ka veel hiljem korduvalt talle helistasid ja küsisid, kuidas nende ehetega läheb. Ma saan aru, et Ivansil oli selline arusaam, et Eesti vabariik neid natukene aega analüüsib, võib-olla isegi antakse need ehted tagasi. Aga selleks hetkeks, kui meie olime kriminaalmenetlusega nii kaugele jõudnud, et Ivansilt seda ise küsida või küsida seda telefoninumbrit või neid inimesi, kes temaga ühendust võtsid, selleks hetkes oli temal ka kontakt kadunud,” selgitas Laas.

Et uurimine ligi viis aastat ilma igasuguse ažiotaažita keris, on seda tähelepanuväärsem, et samal ajal küpses rahvusvaheline skandaal seoses sarnase aardega. Juba 2013. aastal saatsid neli Krimmi muuseumi Hollandisse näitusele kaelaehteid, kiivreid ja veel ligi tuhatkond antiikeset, aga pärast seda, kui Venemaa Krimmi annekteeris, hakkas Moskva seda aaret tagasi nõudma. Pärast aastatepikkust vaidlust otsustas Hollandi kohus eelmise aasta lõpus esemed tagastada Kiievile, mida tervitasid nii rahvusvaheline üldsus kui ka president Volodõmõr Zelenski ja välisminister Dmõtro Kuleba. Ka Eesti järgib nüüd seda eeskuju ning annab aarde Ukrainale tagasi.

“Tegemist on ühe riigi ajaloomäluga ja meie roll on see, et kui need leiud on Ukrainast välja viidud, siis meie need vähesed killud, mis meieni jõuavad, peame sinna tagastama,” ütles Nele Kangert.

In conclusion, Estonia’s decision to return the gold treasure to Ukraine that was seized at the border is a positive step in upholding international laws and fostering good relations between the two countries. The act of returning the valuable artifacts demonstrates Estonia’s commitment to combating illegal activities and promoting ethical practices in its border control operations. This gesture also reflects the willingness of Estonia to stand in solidarity with Ukraine and support the preservation of its cultural heritage. By adhering to the principles of transparency and cooperation, Estonia sets an example for other nations to follow in addressing similar issues related to cross-border smuggling and illegal trade.