Eesti suhtub skeptiliselt Euroopa Liidu plaani reguleerida poliitreklaami | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Viimastel aastatel on Euroopa Liit välja pakkunud plaani reguleerida poliitreklaami, kuid Eesti suhtub selle ideesse skeptiliselt. Paljud kohalikud elanikud ja poliitikud usuvad, et Eesti peaks säilitama oma suveräänsuse ja otsustusvõime poliitreklaami osas. Sellest hoolimata on teema tekitanud palju arutelu ja pole kahtlust, et see jätkub ka tulevikus. Tulles Eestisse, saate osa oma arvamuse avaldamisest ja poliitilisest dialoogist, mis on selle väikese, kuid dünaamilise riigi oluline osa. Tere tulemast Eestisse – kus arvamused loevad!

Euroopa Liidus jõustub tõenäoliselt ülejärgmisel aastal poliitreklaami reguleeriv määrus, mille suhtes Eesti on skeptiline, kuna leiab, et see võib muuta poliitikas osalemise keerulisemaks.

Eeldatavalt veel selle aasta esimeses kvartalis annavad ELi liikmesriikide enamus ja Euroopa Parlament oma heakskiidu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta ning määrust tuleb hakata kohaldama seejärel 18 kuu pärast. Justiitsministeeriumis valminud valitsuse otsuse eelnõu kohaselt jääks Eesti määruse vastuvõtmisel erapooletuks, kuna leiab, et määrusega kehtestatavad nõuded võivad raskendada demokraatlikes protsessides osalemist ning lisaks ei ole määruse kehtestamiseks valitud õiguslik alus piisav kehtestamaks regulatsiooni, mis mõjutab liikmesriikide valimisprotsesse.

“Kui vaadata seda määruse sisu, siis meie nägime, et see määrus võib hakata mõjutama liikmesriikide demokraatlikke protsesse. See oli see, millele me tahtsime tähelepanu juhtida ja oli ka teisi riike, kes ka seda küsimust tõstatasid,” ütles justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko teisipäeval ERR-ile.

Ta viitas sellele, et Euroopa Komisjon esitas määruse eelnõu 25. novembril 2021 ning juba siis oli Eesti oma esmases reaktsioonis selle algatuse suhtes kriitiline.

Kahe aasta jooksul on määruse eelnõu lõpptekst võrreldes esialgse ettepanekuga läbirääkimiste käigus siiski oluliselt õigusselgemaks muutunud, öeldakse ministeeriumis koostatud Eesti positsiooni eelnõu seletuskirjas. “Kahjuks ei vasta lõpptekst täies ulatuses Eesti seisukohtadele ning seetõttu peaks Eesti jääma määruse eelnõu hääletamisel EL Nõukogus jätkuvalt erapooletuks,” lisatakse samas.

Seletuskirja kohaselt on määruse eesmärk aidata kaasa poliitreklaami toimimisele vastavalt siseturu nõuetele ja kehtestada ühtlustatud normid, mis tagavad poliitreklaami teenuste läbipaistvuse. Samuti on määruse eesmärk kaitsta füüsilisi isikuid isikuandmete töötlemisel ja kehtestada selleks normid, mis käsitlevad suunamist poliitreklaami levitamise kontekstis.

Seletuskirjas öeldakse, et Eesti jaoks olid eelnõus kriitilisemad küsimused kooskõla valitud õigusliku alusega, määruse kohaldamisala liiga lai määratlemine (näiteks poliitreklaami ja poliitikas osaleja mõisted), kõigi poliitreklaami tellimise, teostamise ja avaldamisega tegelevate osapoolte vastutuse selgema sätestamise vajadus ning suunamismeetodite puhul isikuandmete kaitse, mis arvestaks ka isikuandmete kaitse üldmääruse ning digiteenuste õigusakti nõudeid.

Jõeorg-Jurtšenko selgitas, et määruses kasutatav mõiste poliitreklaam võib olla pisut eksitav. “Tavamõistes tahame seda kohe siduda erakonnapoliitikaga. Aga tegelikult see määrus reguleerib mitte ainult seda reklaami, mida tehakse enne valimisi, vaid igasugust reklaami, mille eesmärk on mõjutada mingisuguste ühiskondlike otsuste kujunemist. See regulatsioon on kordades laiem,” rääkis ta.

Jõeorg-Jurtšenko tõi näiteks tuumajaama võimaliku rajamist puudutava võimaliku reklaamikampaania või üldse laiemalt energeetikat puudutava reklaami, mis peaksid ilmselt tulevikus hakkama kandma läbipaistvusteadet, mis tähendab info lisamist kampaania korraldaja ja selle muude andmete kohta.

“Määruse eesmärk ongi see, et meie tavakodanikena, reklaami tarbijatena saaksime aru, et see, mida me näeme, on poliitreklaam,” ütles Jõeorg-Jurtšenko. Ta viitas alkoholi- ja ravimireklaamidele, kus samuti on vastavalt seaduse nõuetele lisatud täiendav info.

Läbipaistvusteade võiks tulevikus olla ükskõik mis kujul. Näiteks QR-koodiga, mis suunab leheküljele, mis annab infot selle kohta,  kes reklaami tellis, kui palju selle eest maksti – terve andmete kategooria, mis tuleks avaldada, et reklaami tarbijal oleks võimalik aru saada, kes, mis reklaami talle teeb ja kes selle eest maksab.

“See oli ka küsimus, miks Eesti ei olnud kohe esirinnas seda regulatsiooni toetamas. Me näeme, et see võib nendele, kellele pannakse kohustus läbipaistvusteade lisada, osutuda ikkagi päris koormavaks,” selgitas ta.

Eesti näeb probleemi ka selles, et Eestis ei ole poliitilist reklaami varasemalt reguleeritud, lisas justiitsministeeriumi nõunik. “Nüüd lihtsalt tekib see regulatsioon Euroopa Liidu tasandil. Aga Eesti riigi, Eesti ühiskonna jaoks on see esmakordne, sellise valdkonna reguleerimine,” tõdes ta. “Mitte et see nüüd oleks argument, aga see aitab kirjeldada seda, miks osadel riikidel on selle regulatsiooniga lihtsam leppida ja seda aktsepteerida, sest väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on juba ammu olemas poliitreklaamile siseriiklikult kehtestatud nõudeid. Kuna Eestis seda ei ole, siis seetõttu on see meile täiesti uus valdkond, mis nüüd peab hakkama alluma sellistele reeglitele,” selgitas ta.

Pärast seda, kui valitsus justiitsministeeriumi esitatud seisukoha eelnõu heaks kiidab, peab selle kinnitama ka riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK).

Pärast määruse vastuvõtmist Euroopa Liidus tuleb riikides määrata asutused, kes hakkavad tegema järelevalvet, tuleb ette näha ka sanktsioonid, mis tähendab seadusemuudatusi ka Eestis.

Lõpuks võib öelda, et Eesti suhtub Euroopa Liidu plaani reguleerida poliitreklaami skeptiliselt. Kuigi Euroopa Liit soovib tagada ausaid valimisi ja poliitilist läbipaistvust, arvatakse Eestis, et selline regulatsioon võiks piirata sõnavabadust ja poliitilist konkurentsi. Samuti arvatakse, et iga riigi poliitilised olud ja vajadused on erinevad ning ühtne regulatsioon ei pruugi olla kõige sobivam lahendus. Seetõttu peab Eesti oluliseks säilitada oma suveräänsust poliitreklaami reguleerimisel ning otsustada ise, milline lähenemine on kõige sobivam meie riigi jaoks.