Eesti ööliblikafaunaga liitus luha-pisivaksik | Loodus

Tere tulemast Eesti looduse imelisse maailma! Hiljuti on meie ööliblikafauna rikkust täiendanud haruldane ja huvitav liik – luha-pisivaksik. See õrn ja kaunis liblikas on tõeline aare meie looduses ning tema liitumine meie elurikkusega on oluline samm meie keskkonna säilitamiseks. Loodame, et luha-pisivaksiku lisa toob meile palju rõõmu ja avastamisrõõmu ning innustab meid kõiki hoidma ja austama Eesti loodust. Tutvuge lähemalt selle imelise olendiga ajakirjas “Loodus”!

Möödunud aastal lendas Pärnumaal asuvasse seirepüünisesse esimest korda luha-pisivaksik (Eupithecia addictata). Hiljutine kinnitus võimaldab nüüd viimaks öelda, et tegu oli tõepoolest Eesti jaoks uue liigiga.

Isane luha-pisivaksik lendas Pärnumaal Nigula seirepüünisesse eelmise aasta juuli alguses keskkonnagentuuri igasuvise ööliblikate seire ajal. Kuu teises pooles leiti samast paigast ka üks emasloom. Kuna pisivaksikute liigini määramine on sageli keeruline, tuli määrangu kinnitamisega aga oodata. Liigi tuvastamiseks kasutati nii morfoloogilisi tunnuseid kui ka DNA järjestamist.

Luha-pisivaksik on lõunapoolse levikuga liik, kes kirjeldati esimest korda 1908. aastal Kaug-Idas. Euroopast avastati liik 1990. aastatel. Vaksiku levila on siinmail väga katkendlik – kitsas areaal ulatub Itaalia kirdetipust üle Austria, Slovakkia ja Ungari Ida-Ukrainani. Isoleeritud asurkonnad esinevad ka Balkani poolsaarel, kus luha-pisivaksik elab merepinnast 800–1200 meetri kõrgusel metsavööndis, ja Kesk-Venemaal.

Läti ainuke isend leiti 2015. aastal riigi kaguosast. Leedus tehti luha-pisivaksiku esinemine esmakordselt kindlaks mõned aastad hiljem, kuid korduvad taasleiud järgnevatel aastatel viitavad, et liik esineb seal püsivalt. Varasemalt kaardistatud liigi leviku põhjal on Nigula looduskaitseala seega luha-pisivaksiku areaalis põhjapoolseim leiukoht.

Luha-pisivaksik on seotud ängelheintega, millest röövikud eranditult toituvad. Selle järgi on valitud ka liigi eestikeelne nimi. Luhtadel kasvab ängelheinu kohati palju ja ka Kesk-Euroopas seostatakse seda liblikat ennekõike niiskete niitudega jõeorgudes.

Keskkonnaagentuuri seirepartneri entomoloog Erki Õunapi sõnul on lõunapoolse levikuga liikide lisandumine Eesti faunale põnev, aga harv sündmus. “Pikkade aegridade puhul on huvitav jälgida, kuidas mõned seireprogrammi alguses harva esinenud liigid on tänaseks saanud täiesti tavaliseks,” lisab Õunap. Võib-olla saame 20 aasta pärast öelda sama ka luha-pisivaksiku kohta.

Eestis on ööliblikate riiklikku seiret läbi viidud juba alates 2003. aastast ning enam kui 1,4 miljonist püütud ööliblikast on liigini määramata jäänud 401 isendit. Taoline andmerida võimaldab öelda, et esmakordselt avastatud liik on tõepoolest alles hiljuti oma levilat laiendanud, mitte juba kaua samas paigas elanud ja tuvastamata jäänud.

Ööliblikate seirega kogutud andmed on varemgi näidanud, kuidas kliimamuutused kohalikku faunat ja selle koosseisu mõjutavad. Ööliblikate jaoks pole seejuures oluline mitte ainult keskmise temperatuuri muutus, vaid ka järglaskonna arenemiseks sobiva ajavahemiku pikenemine. Nõnda näeb järjest enamatel liikidel suve teisel poolel täiendavat põlvkonda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti ööliblikafauna on rikkalik ja mitmekesine ning uute liikide avastamine on põnev ja oluline teaduslik saavutus. Luha-pisivaksiku liitumine Eesti ööliblikate hulka on näide sellest, kuidas loodus võib alati üllatada ja avastada meile uusi ja huvitavaid liike. See avastus näitab ka seda, kui oluline on keskkonna säilitamine ja kaitse, et säilitada meie looduslikku mitmekesisust ja ökosüsteemide terviklikkust.