David Vseviov: raamatud tuleb lahti seletada, mitte ära keelata | Kirjandus

Tere tulemast! Täna räägime David Vseviovist – tuntud Eesti ajaloo ja kultuuri ekspert, kelle arvamus on alati olnud vastuoluline, kuid alati huvitav. Ta võitleb sõna- ja loominguvabaduse eest ning usub, et raamatuid tuleb avada ja diskuteerida, mitte keelata või piirata nende levikut. Tema kirglik suhtumine kirjandusse ja kultuuri on teinud temast tuntud kogu Eestis ning tema arvamustel on suur mõju avalikule arvamusele. Aitame teil avastada David Vseviovit ja tema mõtteid kirjandusest ning kultuurist!

Ajaloolane David Vseviov rõhutas “Ringvaates”, et raamatute keelamise asemel on olulisem need lahti seletada ja konteksti paigutada.

Kolmapäeval linastub Kumus dokumentaalfilm “Raamatud, mida ta ei põletanud”, mis uurib, mida sisaldas Adolf Hitleri hiiglaslik raamatukogu. Hitlerist jäi pärast surma järele 16 000 raamatut. Seda, et ta kõiki neid raamatuid oma elu ajal kasvõi avanud oleks, ajaloolane David Vseviov ei usu.

“Hitler on üldse nii ebahuvitav inimtüüp, et meil ei oleks mõtet temast üldsegi rääkida. Küsimus pole üldse selles, mida tema luges, vaid pigem selles, kuidas ta miljonite inimeste jaoks tõe kuulutajaks muutus,” sõnas ajaloolane.

Jascha Hannoveri ja Claus Bredenbrocki dokumentaal baseerub umbes 1500-l Kongressi raamatukogust välja tulnud raamatul, kuhu Hitler märkmeid on teinud.

“Nendele allakriipsutatud kohtadele toetudes on püütud natukene mõista, kas need raamatud on mänginud mingisugust rolli tema kujunemisel selliseks tüübiks, nagu ta kujunes,” selgitas Vseviov.

Üks raamatutest, millel film pikemalt peatub, on Henrik Ibseni “Peer Gynt”. “See olevat olnud tema jaoks oluline kangelane,” märkis Vseviov ning lisas, et samuti pakkusid Hitlerile huvi Karl May indiaanlastest rääkivad raamatud. “Need indiaanlaste lood mõjutasid teda vast enim justnimelt sel ajajärgul, kui inimene kujuneb. Siis kujutadki ennast ette kangelasena, selle indiaanlaste pealikuna.”

Ajaloolane usub, et raamatute lugemine iseenesest ei määra mitte midagi, kuid annab ettekujutuse sellest, millised huvid inimesel olid. “Tema raamatute puhul on peamiselt näha, et ta otsib kinnitust oma arusaamadele rassidest, saksa rahvast, ajaloost,” märkis ta.

Raamatute keelamise asemel on olulisem need lahti seletada ja konteksti paigutada, märkis Vseviov. “On loendamatu hulk materjali, mida me peaksime oma aja kontekstis käsitlema, nende tähenduse lahti seletama. Nii nagu on tehtud “Mein Kampfiga”, mis on välja antud väga pika kommentaariga,” leiab ta.

Siiski nentis ajaloolane, et huvi, mida Hitleri kui persooni vastu tuntakse, on küllaltki arusaamatu. “Aga samavõrdselt nagu Jumal, huvitab meid saatan. Mingi loogika siin ju on,” tõdes ta ja lisas huvitavam on see, kuidas inimesed Hitlerile järgnesid, temast vaimustusid ja toimuvat läbi ei näinud. “See kordub sajandist sajandisse,” rõhutas Vseviov.

Overall, David Vseviov’s message about the importance of understanding and interpreting books, rather than banning them, is a critical one for Estonia and beyond. By encouraging open discussion and analysis of literature, we can better understand the complexities of the human experience and gain valuable insights into our own society. Vseviov’s perspective serves as a powerful reminder of the potential of literature to challenge, provoke, and ultimately, enlighten. It is essential that we continue to embrace a culture of open-mindedness and critical thinking when it comes to literature, in order to foster a society that values knowledge, empathy, and understanding.