Contra: tasapisi hakkab tunduma, et maailmas on kõik luuletused ära kirjutatud | Kirjandus

Estonia, a land rich in literary tradition, where poetry flows through the blood of its people. Yet, a creeping fear begins to settle in – has every poem already been written? Are we reaching the end of creative expression, where every word has been exhausted? In the world of literature, this notion of Contra challenges us to push the boundaries of our imagination and seek out new ways to breathe life into the written word. Join us on this journey as we explore the endless possibilities of storytelling in a world where the end is nowhere in sight.

Emakeelepäeval kultuurisaates “OP” külas olnud luuletaja Contra rõhutas, et inimesel ei pea olema ainult üks emakeel. Üle 30 luulekogu ning hulgaliselt tõlkeid välja andnud kirjanik tunneb küll aeg-ajalt loomeväsimust, aga uued luuletused kipuvad siiski pähe ja paberile.

“Ma olengi seda võtnud nii, et inimesel ei pea olema ainult üks emakeel. Võro keel on rohkem nagu kõnelemise keel ja eesti keel ongi – nagu see sõna ütleb – kirjakeel. Ja need saavad täiesti kõrvuti eksisteerida,” ütles kirjanik. 

Luuletaja, kelle esimese luuletuse sünd on täpselt dateeritud – 17. november 1989 – on nüüdseks loomise ja tõlkimisega tegelenud 35 aastat. “Tasapisi hakkab mulle juba tunduma, et maailmas on kõik luuletuses ära kirjutatud. Olengi püüdnud luuletusi mitte kirjutada, aga vahel tuleb pool sõna või pool mõtet pähe ja ta hakkab lihtsalt edasi jooksma,” tõdes Contra, kes on omakorda inspireerinud juba noorema põlvkonna luuletajaid. 

Eestikeelsetest lemmiksõnadest rääkides tõi Contra esile sõna kurat. “See on selline sõna, millel on jõud sees – et kui tuju on väga halb, siis see töötab nagu arstirohi,” märkis kirjanik.

Kuigi võib tunduda, et kõik luuletused on juba ära kirjutatud, on siiski oluline meeles pidada, et kirjanduses ja loomes ei ole piire ega lõplikke piiranguid. Uued mõtted, ideed ja perspektiivid sünnivad pidevalt ning loovus on lõputu. Seega võib öelda, et maailmas ei ole kunagi kõik luuletused ära kirjutatud ning alati on võimalus luua midagi ainulaadset ja inspireerivat. Kirjandus jääb alati elavaks ja arenevaks kunstivormiks, mida saab avastada ja nautida ka tulevikus.