Carolina Pihelgas: vaatlen oma raamatutes, mida vägivald inimestega teeb | ID

Tere tulemast! Carolina Pihelgas on Eesti kirjanik, kes on pühendunud inimkonna keerukatele teemadele, eriti vägivallale. Tema raamatud vaatlevad sügavuti, kuidas vägivald mõjutab inimesi ja nende identiteeti. Pihelgas on tuntud oma terava pilgu ja ausate kirjelduste poolest, mis teevad tema teostest kaasahaaravaid ning mõtlemapanevaid lugemiselamusi. Tema kirjutised on avatud dialoogiks ühiskonna probleemide üle ning pakuvad lugejatele uusi perspektiive. Tutvumine Pihelgase loominguga pakub kindlasti avastamisrõõmu ja sügavaid mõtteid.

Sa elad tänases kultuuripealinnas Tartus ja olid aastal 2020 ka Tartu linnakirjanik. Mis sind selle linnaga kunagi sidus ja mis sind siin hoidnud on?

Ma läksin – või õigemini tulin – Tartusse ülikooli ja jäin siis siia. Üsna tavaline lugu vist. Tegelikult sain juba esimest korda Tartusse sattudes aru, et see on minu linn. Ja nii ongi: tunnen siin ennast koduselt ja hästi.

Mulle meeldib Tartu väiksus ja see, et igale poole jõuab kiiresti, kesklinnas on lihtne liigelda jala või rattaga. Ülikool on oluline, sest see ei lase Tartul sumbuda, noori inimesi tuleb peale ja kogu aeg toimub midagi. Ülikool koondab loomulikult ka õppejõude ja teadlasi. Siin on linna väiksuse kohta päris vilgas kultuurielu. Ja Tartu on roheline, märksa rohelisem kui Tallinn.

Kas Tartus on ka mingi Tartu-spetsiifiline kirjanduselu?

Ma arvan, et see ei ole nii spetsiifiline, et on Tartu kirjanduselu ja Tallinna kirjanduselu. Ei tahakski Tallinna ja Tartut mingil moel vastandada. Eesti on niikuinii väga väike. Üritusi toimub nii siin kui seal ja vahepeal ka kuskil keskel. Näiteks veebruari alguses olin Albus, Tammsaare kodukandis, kus toimus kirjanduse pidunädal, mõelda vaid, pisike koht ja terve nädal kirjandusüritusi! Tartu on muidugi kõigele lisaks ka UNESCO kirjanduslinn ja see on kindlasti elavdanud kultuurielu. Aga jah, ilmselt mulle lihtsalt meeldib siin inimlikult.

Sinu endine töökoht, ajakiri Värske Rõhk asub koos oma toimetusega Tartus ja su praegune töökoht Loomingu kriitikatoimetajana Tallinnas. Ma saan aru, et kirjandusajakirjade toimetajad töötavadki rohkem kodukontoris. Kas seltskondliku koosolemise formaadi puudumine toimetuse sünergiale halvasti ei mõju?

Suur osa kirjandusajakirjade toimetajaid töötab vist kodukontoris, ma arvan, et ka Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu, Keel ja Kirjandus… Värske Rõhu toimetus asub tõepoolest Tartus ja koosneb põhiliselt tartlastest, aga ka toona pidime kokkusaamisi ikka eraldi kokku leppima. Pärast koroonat on kodus töötamine veelgi tavalisem ja eks sel ole nii häid kui ka kehvemaid külgi. Samas teksti kallal töötamine ongi selline rahulik omaette nokitsemine, pidev suhtlemine ei laseks keskenduda. Aga meil on kolleegidega pikad telefonikõned, vahel ka videokõned ja loomulikult pole ka näost näkku koosolekud kusagile kadunud. Tartus on Kultuurilehel ka pisike kontoriruum, kus näeb kolleege teistest ajakirjadest.

Guugeldades tuli välja, et sinust kirjutati mõnda aega tagasi kui Värske Rõhu põlvkonna kirjanikust. Kas sa praegu tunned, et oled Värske Rõhu kirjanike põlvkonnast välja kasvanud Loomingu põlvkonda?

Sellist asja nagu Värske Rõhu põlvkond ei ole päriselt olemas, viimase kaheksateist aasta jooksul on seal olnud juba päris palju erinevaid “põlvkondi”. Minu ajakirjanduslik debüüt oli tõepoolest aastal 2006, kui Rõhk oli veel päris uus ajakiri ja siis ikka otsiti seda uut noorte põlvkonda. Paistab, et see soov pole päriselt lahtunud.

Värske Rõhk on platvorm, kus noor kirjanik saab esimese avaldamiskogemuse. See on ülioluline, et antakse tagasisidet, on võimalus areneda, saada (toimetamis)kogemus, muutuda enesekindlamaks. Mingi hetk, kui pisut vanemaks saadakse, siis võib tõepoolest edasi liikuda Loomingusse ja Vikerkaarde, rääkimata raamatute avaldamisest, aga need asjad ei käi alati mingis kindlas järjekorras.

Pigem on ehk kirjanikud jagunenud mingil määral Vikerkaare ja Loomingu vahel, kuigi on ka neid, kes avaldavad mõlemas ajakirjas, ma ise kaasa arvatud.

Sinu uue lühiromaani “Lõikejoon” minategelane tegeleb samuti tekstidega ja ütleb seal, et tekstitööd saab ta ju teha igal pool: tekstitöö tegemise võimalikkus annab talle teatud vabaduse. Kuidas sinul on?

Selleks, et toimetada või tõlkida on mul tõepoolest vaja ainult arvutit ja natuke rahulikumat kohta. Ka kirjutamiseks on see üldiselt täiesti piisav, vähemalt juhul kui tekst juba jookseb. Nii et jah, selles on mingi vabadus. Aga alati on muid elulisi asju, mis hoiavad ühe või teise paiga juures kinni. Olgu selleks sõbrad, kassid, taimed, lasteaiakoht või kodu ise. Nooremana rändasin päris palju ringi, praegu meeldib küll vahepeal ära käia, aga kodu on ka armas.

“Lõikejoon” on väga hästi vastu võetud. Mina olen lugenud selle kohta väga palju kiidusõnu. Kas sa võiksid rääkida, et millal sa seda raamatut kirjutasid ja mis selle sündimise tõukejõuks oli?

See raamat on põhiosas kirjutatud 2023. aasta suvel. Alustasin kevadel ja lõpetasin sügisel, põhiline kirjutamiseaeg jäi suvesse. Nii et see kattus aastaaja mõttes lühiromaani tegevusajaga. “Lõikejoon” jätkab mõningaid liine, mis olid ka minu eelmises romaanis “Vaadates ööd”. Mõlemas raamatus on küsimus sellest, mida vägivald meiega teeb. Seekord tahtsin proovida kirjutada lühemat vormi, mis annabki hääle põhiliselt ainult ühele tegelasele, koosneb ühe naise sisekõnest. Samuti tahtsin kirjeldada protsessi, mis toimub siis, kui pikaaegsest traumaatilisest kogemusest hakatakse välja tulema, “Lõikejoones” on selleks emotsionaalselt vägivaldne ja ebavõrdne suhe. Raamatus toimub kõik muidugi väga lühikese aja jooksul, päriselt võtab tervenemine loomulikult oluliselt kauem.

Raamatu tegevus toimub tulevikus – Nursipalu lahinguvälja laiendus on tehtud, kuid sellele laiendusele tuleb omakorda laiendus, mis sunnib ka vaimselt vägivaldsest suhtest sinna põgenenud minategelase Liine sugulasi majast loobuma. Ehk siis sõjaväli oma kaotuste ja võitudega jätkab pidevat laienemist. Mida sa selle metafooriga öelda tahtsid?

Üks keskseid metafoore raamatus on sõda: sõda inimese sees ja temast väljaspool. Küsimused sellest, mis on tõeline ja mis mitte. Peategelane Liine on pagenud suhtest, kus oli palju manipuleerimist ning ta hakkab tasapisi lahti harutama, et mis ikkagi päriselt toimus ja kes ta on. Sest ta ei saa ega taha enam uskuda mehe juttu, kelle sõnul on ta mitte miski. Ainus koht, kuhu tal tol hetkel minna on, on otse polügooni kõrval asuv maamaja. Harjutusväljakul toimuv sõja imiteerimine ei ole küll päris sõda, aga see mõjub somaatiliselt kurnavalt.

Raamatus tuleb hetk, kus Liine jõuab arusaamisele, et sõda ei olegi kunagi lakanud, sest ühiskonnas on naise keha pidev sõjatanner. Vägivaldses suhtes on oluline võimuküsimus – kuidas teist allutada. Aga seesama allutamine ja alistamine toimub igapäevaselt ka ühiskondlikus plaanis. Vaatan õudusega, kuidas naised mitmel pool maailmas kaotavad õigusi oma keha üle otsustada. Eestiski on suuri probleeme seadusandlusega, mis peaksid kaitsema näiteks vägistamise ohvreid ehk siis kuritegusid, kus kannatanud on peamiselt naised, aga ei tee seda. Kuidas avalik diskussioon keskendub sellele, mida teeb valesti ohver, mitte sellele, mida teevad ründajad, vägivallatsejad. 

Nursipalu kandiga on tegelikult isiklik seos ka, sest mul on seal maakoht, mis jääb laiendusele väga lähedale. See raamat oli kindlasti ka viis, kuidas kirjutada läbi neid hirme ja ebakindlust, mis kaasnevad sõjaväelise tegevuse laiendamisega Võrumaal. Laiendusi on toimunud seal aastate jooksul muidugi juba varemgi.

Kohalikele – ja tegelikult kõigile eestlastele – öeldakse, et harjutusväljakute rajamise eesmärk talude ja metsade asemele on see, et tulevikus vägivalda ära hoida ja tõrjuda. Kas romaani Liinet see selgitus lohutab?

Loomulikult, jaa. Selles mõttes, et Liine ei ole tegelikult harjutusväljaku laiendamise vastu. Sest sõda toimub päriselt ja väga lähedal, see on reaalne oht. Aga sellest paigast ilmajäämine on talle isiklik kaotus. See on psühholoogiliselt keeruline, et kuidas leida lepitust, kui pean loobuma millestki, mis on mulle isiklikult väga kallis, aga mis samas on laiemaks hüvanguks vajalik.

Näpuotsaga on raamatus välja toodud ka seda, et viis, kuidas Nursipalu laiendamise protsess käis – ja eks seda ole ka muidu palju kritiseeritud – oli ebainimlik. See tuli täielikult võimupositsioonilt: meil on nüüd selline otsus, leppige sellega, muid alternatiive ei ole, aastaga teeme ära. See protsess käib ikka veel. Ja ebakindlus pole kuhugi kadunud: kui minu maja on lähitulevikus kolmest küljest ümbritsetud harjutusväljakuga, mille kõige lähem piir jääb umbes viiesaja meetri kaugusele, siis kas mul on üldse võimalik edaspidi oma maakodus olla?

Kas seda raamatut kirjutades suhtlesid ka kohalikega ja said nendega sellest teemast rääkida?

Mul on üks hea naaber, kellega olen seda teemat palju arutanud ja kes luges ka käsikirja. Aga kuivõrd see harjutusvälja teema raamatus on nö väljastpoolt tulnud inimese vaatepunkt, mitte põliselaniku oma, siis põhines see ikkagi peamiselt minu enda kogemusel, lisaks mingil määral ka ajakirjanduses avaldatud intervjuudel.

Aga nüüd, kui raamat on valmis kirjutatud ja trükitud ja müügil – kas said selle lepituse, mida sa ootasid?

Kirjutamine on kindlasti viis, kuidas mingisuguseid teemasid läbi töötada. Aga vastus on korraga “jah” ja “ei”. Kirjutamine aitas sõnastada hirme ja asju läbi mõtestada, aga lõpuks ei tea ju ikkagi, mis sellest kõigest saab.

Romaani minategelasest ma ei saanudki aru, kas ta põgeneb vägivalla eest või ta võitleb vägivalla vastu. Kuidas sa ise näed seda tegelast?

Mõlemad vaatepunktid on võimalikud. Ühest küljest näeb ta ise raamatu alguses suhtest lahkumist kui põgenemist, osalt ka seepärast, et see on olnud üks tema toimetulekumehhanisme. Raamatu käigus on Liinel põgenemisfantaasiaid korduvalt, kui hakkab raske, siis tekib tal soov sellest olukorrast eemalduda. Teisalt, vägivaldsest suhtest ei olegi muudmoodi võimalik pääseda kui lahkudes, sest manipuleerija huvides on hoida partnerist kümne küünega kinni, justkui oleks tegu omandiga. Ja kogu see töö, mida Liine endaga teeb, see ei ole probleemi eest põgenemine, vastupidi, ta hakkab võib-olla esimest korda oma elus asjadele julgelt otsa vaatama.

Kui rääkida võimalikust maja – pelgupaiga – kaotamisest, siis tundus minategelase reaktsioon ikkagi väga leebe. Aga kas sa võiksid lugejale öelda, mis Liinest edasi sai, kas see lugu on õnneliku lõpuga või ei ole?

Eks see jääbki lahtiseks, mis Liinest edasi saab. Kõik on võimalik. Ta võib vabalt sattuda uuesti sarnasesse suhtedünaamikasse, ta võib kibestuda ja otsustada jääda üksikuks, võib emantsipeeruda, võib terapeudi juurde minna ja oma probleemidega edasi tegeleda. Mulle isiklikult ei meeldi lõpud, mis annavad selge ja kindla lõpplahenduse. Peamine on siiski see, et alati on võimalus muutuda. Ja mis see õnnelik lõpp üldse on, kus ta elab? Surm on vist ainus lõplik asi, sest elus käivad asjad ikka üles ja alla, pidevalt on tõusud ja mõõnad. Kui on väga halb, siis saab minna ainult paremaks. Kui läheb imeliselt hästi, siis mingi hetk hakkavad asjad sitemini minema. Pärast printsi valgel hobusel ja Disney muinasjutupulmi tuleb näkane argipäev.

Ka minu eelmises romaanis “Vaadates ööd” olid tegelaste lood ilma kindla lõputa, ja mõned lugejad lausa kurtsid selle pärast. Et mis siis ikkagi lõpuks sai.

Samas on sul selles osas vist õigus, et Liine on pigem leebe loomuga, empaatiline ja tundlik. Eks seepärast ta ka sellisesse suhtesse sattus ja seal nii kaua püsis. Ja viimaks leidub asju, mille vastu ongi väga raske võidelda – kui maja võõrandatakse, siis kas tal oleks mõtet sõrgu vastu ajada? See oleks eos kaotatud võitlus. Ja kuidas ta seda üldse teha saakski, maja ei kuulu isegi talle.

Samas on Liine vihane mitmete muude asjade peale, näiteks ühiskondlike võimusuhete peale, selle peale, kuidas teda on maast-madalast õpetatud taluma agressiooni tüdrukute ja naiste vastu, õpetatud alistuma. Selle taustal on jällegi huvitav, et leidub ka lugejaid, kes imestavad, et miks see naine nii kuri on. Sest naised ei tohi ju vihased olla.

Mu küsimus tõukus ka sellest, et Nursipalu inimesed, kellega olen näinud intervjuusid uudistes, on selle otsuse üle olnud ikka väga meeleheitel ja valmis võitlema. Erinevalt siis sinu raamatu Liinest, kes on leidnud teise tee. 

Siin on ikkagi see aspekt, et lugu toimub tulevikus, kui suurem laiendus on juba ära tehtud, ses mõttes ei ole siin eriti enam millegi vastu võidelda. Kõik on juba ära toimunud, meeleheitepisarad kuivanud, telekaamerad ammu lahkunud, elukeskkond jäädavalt muutunud. Tolleks hetkeks, mida raamatus kirjeldatakse, on see võitlus laiendusega kestnud juba aastaid. Selle ajaga harjutakse paratamatult ära ja vaikselt ka lepitakse, emotsioon ei jää igavesti kestma. Lõputult ei jõua võidelda. Teine asi on see, et Liinel ei ela seal püsivalt. Tal on selle paigaga mälestusi ja seoseid, aga see ei ole põlistalu, kus ta oleks kogu oma elu elanud. Ja kolmandaks – ta on ka üsna noor inimene, kellel on lihtsam edasi liikuda.

Sa oled luuletaja ja üldiselt usutakse, et luules on luulemina ja autor lähedased. Kas ka sinu proosateksti mina on sulle lähedane?

Taolist lähedust või kaugust otsida ei tundu mulle üleliia mõistlik. Tekst on tekst ja peaks toimima ka ilma autori isikuta. Otse loomulikult kasutan ma oma teostes isiklikke kogemusi. 

Nii proosaraamatutes kui ka luules olen ikka püüdnud tegeleda selliste teemadega, mis on mulle olulised. Proosas võib narratiiv vahel ekslikult jätta väga isikliku mulje, eriti kui jutustatakse esimeses isikus. Aga ega ka luule pole alati tingimata puhas autori hääl, luuletusteski võivad kõneleda hoopis teistsugused tegelased. Ja teisalt: kõik need tekstid olen mina ise.

Ma küsiksin siis pigem nii, et kui palju sa lased oma elul ennast inspireerida?

Kõige igavam kirjanduses on konstrueeritud lugu, kus väljamõeldist on tugevalt tajuda ja mis pole usutav.  Samas, kui kirjutasin “Vaadates ööd”, siis töötasin läbi suure hulga mälestusi ja elulugusid ning mõistsin, et elu on vahel nii palju pöörasem kui ilukirjandus – mõni reaalselt juhtunud sündmus võiks romaanis mõjuda ülepakutuna. 

Loomulikult et kirjutan asjadest, mida olen ise kogenud, aga mitte üksnes. Ilukirjanduse võlu ongi ju tegelaste ja maailmade loomine. Oluline on, et kirjutatu oleks põhjalikult läbi tunnetatud. Minu raamatutes saaks kindlasti panna sõrme siia või sinna peale ja öelda, et see siin on autobiograafiline. Aga jällegi – isegi kui kirjutada autobiograafiat, muutub see kirjapanemise hetkel siiski ilukirjanduseks, üheks vaatepunktiks, üheks võimalikuks viisiks teatud kogemusest kõneleda.

Kas kirjapandu läbitunnetamine annab seda kirjeldavale sõnale täpsuse või mingi õige saundi või kõla?

See annab sügavuse. Et kirjanik ei kriibiks ainult pealispinda, vaid püüaks jõuda kirjeldatava kogemuse põhja. Täpsust ja õiget kõla annab see kindlasti ka, aga eeskätt sügavust.

Kas sa ise lugejana tunnetad ära kirjandusteoses selle, mis on kirjutatud õige sügavusega?

Ma ei ole kindel, kas selline asi nagu õige sügavus on olemas, pealegi võivad lugejad otsida kirjandusest täiesti erinevaid asju, otsida võib ju ka kerget meelelahutust. Aga ma usun küll, et ebasiira teksti tunneb ära. Tihti on taolised raamatud lihtsalt igavad. Nad ei pruugi isegi halvad olla, vastupidi, võivad olla täitsa hästi kirjutatud, aga jätavad külmaks. 

Teisalt, iga teksti ja autori jaoks on kuskil keegi. Kui mind mõni tekst ei kõneta, siis ei ole see tingimata hinnang raamatule. Võimalik, et ei ole lihtsalt õige hetk  lugemiseks. Sellegipoolest on ka teoseid, mis ei muutu kunagi heaks, mis lihtsalt ongi kehvad.

Su mõlema romaani teema – eriti raamatus “Vaadates ööd” – on juurte ja suguvõsa otsingud. “Vaadates ööd” lähed sa juurte radadel ka ajas ja geograafias kaugetele radadele. Kui palju ja kui pikalt sa romaani kirjutades eeltööd tegid? 

“Vaadates ööd” kirjutamine võttis oluliselt kauem aega kui “Lõikejoone” kirjutamine, eks see on ka palju mahukam teos. Kirjutasin seda kokku kolm aastat. Üks põhjus on see, et kirjutan ju muu töö kõrvalt. Teisalt oli raamatuga tõesti päris palju eeltööd vaja teha ja teistesse ajastutesse sisse elamine võtab kõvasti aega. Aga nendesse paikadesse on võimalik sisse pääseda. Ja siin ongi just tunnetus minu jaoks võtmesõna: need ruumid ja ajad on kadunud, aga ma võin nendeni jõuda vaimus. 

20. sajandi kohta on palju allikaid, mälestusi ja käsitlusi, aga ka päris vahetuid kirjalikke tekste, nagu päevikud. Eks sedasi, teiste tekstide najal, ma romaani tegevuspaikadesse ja aegadesse üritasingi pääseda. Osalt kasutasin siiski ka suulisi mälestusi.

Kas see nõudis julgust minna tagasi aega, mida inimesed võivad veel mäletada?

Loomulikult. Eks ma teadsin juba enne romaani ilmumist, et kindlasti leidub mõni inimene, kes ütleb, et ei-ei, asjad olid hoopis nii ja mitte naa, sest minu kogemus oli teistsugune. Nagu oleks ühes ajastus võimalik ainult ühte sorti kogemus. Või siis leitakse mõni ebatäpsus. Jah, ikka tuleb ette, ka parimatel. Sellega tuleb leppida, samamoodi nagu peab leppima sellega, et raamatusse võib hoolimata parimatest püüdlustest jääda mõni näpuviga. Aga kirjutamise mõttes on taoline ajas rändamine ikkagi tohutult põnev, kuigi eks see ole ka päris paras enese proovilepanek.

Ma sain “Vaadates ööd” lugedes aru, et selles romaanis lahendatigi ära üks seni hämaruses olnud perekonnalugu. Mida selliste suguvõsas sisalduvate lünkade täitmine võiks aga inimesele anda päriselus? 

Oma päritoluga tegelemine võib mingis eluetapis olla oluline, sest varem või hiljem tekib vajadus rohkem teada selle kohta, kust ma tulen, millised on minu juured, mida need minust kõnelevad. Eriti kui suguvõsas on olnud traumaatilisi sündmusi, ja neid on 20. sajandil olnud jalaga segada. See aitab ka paremini aru saada oma vanematest-vanavanematest ja nende valikutest ning selgemini näha näiteks uskumusi, mida nad on edasi andnud.

Muide, tore, et sa arvad, et see perekonnalugu romaanis lahenes, sest mingis mõttes jäi sinna sisse ikkagi päris palju lünki.

Et sulle endale tundus, et see lugu ei lahenenud ära ja sulle kirjanikuna jäid mingisugused otsad lahti?

Jah, seal jäi teadlikult hulk otsi lahtiseks. Põhiline küsimus, mis seal tekib ja mis jääb raamatu lõpu ja alguse vahele, on see, et kuidas kujuneb ebakindlast noorest naisest, kes on oma kasuema kindlas haardes, dissotsiatiivne ema. Ema, kes ei suuda ei oma laste ega enda eest seista, kes on nurka surutud, alla andnud. Sellest võiks kunagi eraldi raamatu kirjutada.

Romaan ei peaks olema mõistatuste lahendamine, aga lüngad on siiski põnevad, sest need käivitavad fantaasia. Puust ja punaseks on kunstis igav.

Kas ka tavalisele inimesele võiks piisata sellest, et ta oma perekonna või suguvõsa minevikulüngad täidab fantaasiaga? Nii saaks ju kujutleda endale ka mineviku, mis tundub kõige parem ja kõige vastuvõetavam?

Vahel võib tõesti perekonnaloos olla palju valgeid laike, mida ka parima soovi korral pole võimalik täita. Ja siis saab loomulikult juurelda, fantaseerida. “Vaadates ööd” esimese osa minategelane käib nii ametiasutustes kui ka arhiivides otsimas materjali oma vanaema kohta, kes andis oma lapse ehk siis tema ema pärast sündi ära. Ta saab teada, et ema on sündinud töökoloonias ja viimaks leiab ta ka üles oma vanaema nime. Aga see on ka kõik. Tema jaoks jäävadki otsad lahti.

Fantaseerida võib muidugi, aga samas jääb ju alati teadmine, et see on väljamõeldis, soovmõtlemine. Mõnikord tuleb leppida sellega, et kõike ei saa teada. Aga nii palju kui võimalik, siis ikka rääkige oma vanemate ja vanavanematega, küsige neilt küsimusi, kuulake ära nende lood. 

Kas sind on kuidagi häirival moel ka sinu romaanide minategelastega seostatud? Kuidas sa suhtud, kui keegi mõne väga otsese paralleeli tõmbab?

Seni vist päris üks-ühele paralleele tõmmatud ei ole. Aga see on lugeja oma valik. Ma ei näe, et peaksin autorina ütlema, kuidas minu raamatuid lugeda.

Räägi, miks sa üldse kirjutama hakkasid?

Lapsena lugesin palju, lausa neelasin raamatuid. Ja mingi hetk tekkis arusaam või tundmus, et teksti kaudu on võimalik kuskile pääseda. Mõnda teistsugusesse maailma, see tähendab argireaalsusest täiesti välja, jah, seda niikuinii. Aga et võib ka pääseda hoopis päris sügavale iseenda sisse. See, et mõni tekst võib rääkida minu kõige salajasematest tundmustest, oli varateismelisena võimas kogemus. Ja hiljem mõistsin, et võin tekstipeegli kaudu näha iseend kuidagi selgemalt. 

Mulle meeldisid lapsena sõnad, keeled, raamatud. Kõige esimene soov oli tegelikult tõlkijaks saada, mõtlesin, et siis saaks ju kogu aeg raamatuid lugeda. Kirjanikuks saamisest ma lapsena unistada ei julgenud.

Aga kas sa oled teinud kui muid töid – selliseid töid, mis ei ole kirjutamisega seotud?

Nüüd on minust saanud jah selline etableerunud kirjandusinimene, aga olen kunagi teinud päris palju igasugu töid. Minu esimene töökoht oli viieteistaastaselt saiapoes. Kuue-seitsmeteistaastaselt hakkasin end ise üleval pidama, töötasin nõudepesija, ettekandja ja baaridaamina, olen olnud lapsehoidja, koristaja, laotööline, töötanud kõnekeskuses jne. 

Kui mind ülikooli ajal Värskesse Rõhku tööle kutsuti, siis oli see unistuse täitumine: sain hakata tegelema millegagi, mis mulle päriselt meeldib. Kuigi esialgu oli ajakirja tegemine õhinapõhine, raha oli ülivähe, palk sümboolne, vahel ei teadnud isegi seda, kas järgmist numbrit ikka saab välja anda. Mäletan, et esimesed aastad peatoimetajana töötasin miinimumpalga eest, toimetasin üle poole ajakirja sisust, lisaks tegin raamatupidamist, kirjutasin projekte ja otsisin tellijaid. Aga asjad on edasi liikunud. Ja kohe kindlasti on see privileeg, et mul on võimalus töötada igapäevaselt tekstidega ja sellest ka enam-vähem ära elada.

Kas need esimesed tööd aitasid või hoopis pidurdasid sind kui kirjanikku?

Igasugune elukogemus on kasuks. Ma isegi ei tea, kuidas see noores eas töötamine oleks saanud midagi pidurdada. Kuidagi pidi ju miskit hamba alla saama. Natuke teine asi on see, kui oled loomingulises tippvormis, aga oled nii hõivatud ellujäämisega, sest sul pole töökohta või töö on selline, mis ei jäta mingisugust võhma kirjutamiseks. Raha ja vaba aeg on paraku pöördvõrdelises seoses, on kas üht või teist. Eks ma kirjutan ka praegu palgatöö kõrvalt – loominguline töö on mul eluaeg niimoodi käinud.

Päris palju räägitakse praegu sellest, et kunstnikest naistel on oma loomingut ja pereelu raske ühildada. Kuidas sina tunned, kas sinu perekond segab sind või innustab sind?

Ma ei ütleks, et perekond segab, sest lähedased inimesed on ja jäävad alati olulisemaks kui kirjandus. Aga see on muidugi täiesti tõsi, et naistel on palju raskem, sest neile jääb sageli suur osa hooletööst, mis on nähtamatu ja tasustamata. Ma tunnen tihti nagu mul oleks justkui kolm täistöökohta: palgatöö, loominguline töö ning kodune majapidamine. Last kasvatan ma üksinda ja mulle on oluline tema jaoks olemas olla. Järgmine prioriteet on see, et arvustuste rubriik Loomingus oleks sisukalt täidetud. Ja viimasena tuleb paraku looming väikse tähega. Vaba aega mul just eriti palju ei ole.

Nii et jah, ma ei salga, et kohati on hästi keeruline. Tasuta koduabilisest ei ütleks ära. Aga teisest küljest, eks kõik need asjad, mis võtavad energiat, annavad seda tagasi ka. Nii nagu ma ei kujutaks ette elu ilma oma väikese pereta, ei kujuta ma päriselt ette, et pühenduksin ainult kirjutamisele. Võib-olla tekiks isegi probleem, et millest kirjutada, ja milleks. Praegu mul seda küsimust ei ole, on ainult suur tahtmine leida mõni rahulikum hetk, et kirjutada.

Nii et sa ei kadesta neid kirjanikke, kelle lastega tegelevad teised inimesed, kes saavad istuda ainult oma töölaua taga ja kirjutada, ja ei pea üldse mingit muud tööd tegema?

Natuke kadestan ikka, sest kadestada saabki ainult seda, mida sul ei ole. Kuigi ma ei tea, kui palju selliseid kirjanikke Eestis üldse on, mõned kirjanikupalgalised ehk. Üldiselt rabatakse ikka mitmel rindel korraga. Samas, äkki kunagi tulevikus tekib selline võimalus, see võiks vahelduseks päris tore olla. 

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Kokkuvõttes võib öelda, et Carolina Pihelgas on pühendunud ja kirglik autor, kes uurib oma raamatutes vägivalla mõju inimestele. Tema tööd pakuvad sügavamat arusaamist sellest, kuidas vägivald võib mõjutada inimese vaimset seisundit ja elukvaliteeti. Pihelgase raamatud on olulised kultuurilised teosed, mis aitavad teadvustada ühiskonnas valitsevaid probleeme ning julgustavad inimesi rääkima ja tegelema vägivalla vastu võitlemisega. Tema uurimistöö on oluline samm selleks, et luua teadlikumat ja turvalisemat ühiskonda, kus vägivallal pole kohta.