Britta Soll: “Eisensteini” paralleelid tänapäevaga on väga otsesed | Teater

Britta Soll on andekas teatrikriitik, kes on tähelepanu pälvinud oma teravate vaatluste ja sügava analüüsiga teatrimaailmas. Tema viimane arvustus käsitleb Eesti teatri lavastust “Eisensteini”, tuues välja paralleelid selle ja tänapäeva ühiskonna vahel. Soll rõhutab lavastuse ajakohasust ning selle võimet kõnetada publikut läbi aegade. Tema sõnad on mõtlemapanevad ja haaravad, kutsudes vaatajaid mõtestama teatri rolli ja tähendust tänapäeva kontekstis. Britta Soll on kahtlemata üks teravamatest ja sügavamatest häältet Eesti teatrikritikas.

Draamateatris esietendus 8. märtsil Vene režissöör Sergei Eisensteini valikutest rääkiv Julia Augi lavastus “Eisenstein”. Kultuurisaates OP tõdes üks peaosatäitjatest Britta Soll, et kahjuks on 1940ndatel toimuva sündmustiku paralleelid tänapäeva maailmaga vägagi otsesed.

Eisensteini ja tema kaasaegsete moraalseid valikuid näidatakse režissööri jälgima seatud noorte NKVD ohvitseride suhteloo kaudu. Britta Soll kehastab ühte ohvitseridest. “Üks oluline lause, mida Julia kohe lavastusprotsessi alguses ütles, oli see, et selles loos ei ole aeg meist eraldatud. Minu jaoks väga-väga oluline lause ja ma arvan, et täpselt nii see ongi. Lavastus räägib justkui sellest ajast, ka stilistiliselt. Teisest küljest mõjub see väga kaasaegselt, tänapäevaga saab tõmmata väga julgeid ja otseseid paralleele,” ütles Soll ning lisas, et prooviprotsessi käigus rääkis lavastaja Julia Aug neile palju hetkel Venemaal toimuvatest hirmutavatest protsessidest.

Koostöö lavastajaga on Solli sõnul olnud väga huvitav ja rikastav. “Mina olen Juliast vaimustuses, mulle on väga meeldinud koostöö temaga. Esiteks, ta on suurepärane näitleja ja läbi selle oskab ta anda näitlejale väga õigeid ülesandeid. Selliseid ülesandeid, mis mind näitlejana käivitaksid, mida ma mõistan, mida mul on võimalik laval teha. Ta päris tihti mängib ette. Ta on väga tark näitleja ja lavastaja ja see on olnud suur õppimise protsess, mille eest ma olen väga tänulik,” kiitis näitlejanna.

NKVD ohvitseri roll ei tulnud Britta jaoks kergelt. “Loomulikult nõuab see roll mingit teistsugust lähenemist ja ega ma iseennast sellest kõigest välja võtta ei saa. Ma teen seda ikkagi oma orgaanika, oma olemuse pealt. Lähenesin läbi selle, et püüdsin aru saada, miks ta nii käitub. Mis on tema ajendid, kuidas ta mõtleb? Ma tegin päris palju tööd, et aru saada sellest kontekstist, sellest ajast, mida need inimesed mõtlesid, miks nad niimoodi käitusid,” selgitas Soll, kes jõulise rolli paremaks kehastamiseks liitus isegi poksitreeningutega.

“Kuna poksimine on jõuline trenn, siis võib-olla annab see natuke mingit tunnetust juurde. Ja ma olen viimased kaks kuud käinud ainult tumedate pikkade pükste ja ratsasaabastega. See võib tunduda koomiline, aga mind on see aidanud,” rääkis ta.

Teatris aktiivselt kaasa tegeva nelja lapse emana on Britta suurimaks väljakutseks enda jagamine. “Natukene on see tunne, et ma ei jõua kodus piisavalt teha ja siis mulle tundub, et ma ei jõua teatris piisavalt teha. Selline pendeldamine ja fookuse seadmine on keeruline,” tõdes Soll ning tõi oma praegustest lavarollidest esile veel osatäitmisi lavastuses “Võõrad” ja “Luidrik”. Ees ootab osatäitmine suvalavastuses. “Draamateatri suvelavastus tuleb välja Haapsalu lähistel. Mari-Liis Lill ja Priit Põldma toovad lavale Elin Toona raamatu “Pagulusse” põhjal kirjutatud dramatiseeringu.”

Britta Solli arvamus Eisensteini paralleelidest tänapäevaga teatri maailmas on huvitav ja kaasakiskuv. Tema analüüs näitab, kuidas mineviku kunstnikud ja teosed võivad ikka veel pakkuda inspiratsiooni ja mõtteainet tänapäeva loojatele. Solli tõdemus annab mõista, et teater on ajatu kunstivorm, mis suudab kõnetada meid igal ajal ja igas olukorras. Seega on oluline jätkata mineviku teoste uurimist ja nende tähenduse interpreteerimist kaasaegses kontekstis, et rikastada ja arendada teatrikunsti ning meie arusaama sellest.