Berliini filmifestivali päevik | Võitlus Hea ja Kurja vahel | Film

Tere tulemast Berliini filmifestivali päevikusse! See on lugu võitlusest Hea ja Kurja vahel, mis on põimitud läbi säravate filmide, silmapaistvate režissööride ja kirglike näitlejate. Sellel festivalil avaneb maagiline maailm, kus iga hetk pakub emotsionaalset rännakut ja paneb meid mõtlema inimkonna eksistentsi üle. Berliini filmifestival on platvorm, kus kunst, kultuur ja meelelahutus sulavad ühte, et pakkuda vaatajatele unustamatuid kogemusi ja avastusi. Olgu valgus teie saatjaks sellel imelisel teekonnal!

Võrreldes möödunud aastaga on Berliini filmifestivali tänavune võistlusprogrammi kraadi võrra nõrgem ning kuigi festival on juba poole peal, pole veel väga võimsaid favoriite esile kerkinud, tõdes Tõnu Karjatse festivalipäevikus.

Maailm on rahutu ja see peegeldub ka tänavusel Berlinalel. Alates 2020. aastast festivali juhtinud Carlo Chatrianile ja Mariette Rissenbeekile jääb see viimaseks, nagu kirjutab Berliner Zeitung. Tegemist pole aga lihtsalt regulaarse vahetusega, vaid peamiseks põhjuseks olid erimeelsused kultuuriminister Claudia Rothiga festivali eelarve üle. Roth keeldus Chatriani lepingut pikendamast, ehkki oli varem lubanud, et Itaalia filmikriitik saab Berlinale juhina jätkata.

Protesti Chatriani sisulise vallandamise vastu avaldas rida filmimaailma tipptegijaid nagu Tilda Swinton, Margarethe Von Trotta, Kristen Stewart, Ryusuke Hamaguchi, rõhutades Chatriani ja Rissenbeeki oskust juhtida Belrinale ka läbi raskete koroonapandeemia aastate, kusjuures läinud aastal suutsid nad rahva taas kinodesse meelitada. Seda ei teinud mitte ainult punane vaip ja suured staarid nagu John Malkovich või Sean Penn, vaid tugev võistluskava.

Tänavune võistlus on kraadi võrra nõrgem. Kuigi festival on juba poole peal, pole veel esile kerkinud väga võimsaid favoriite. Kiidetud on saksa režissööri Matthias Glasneri kolmetunnist draamat “Suremine” (Sterben), mis võistleb näiteks Mati Diopi dokumentaaliga “Dahomey” Benini kultuuriväärtustest, mis alles nüüd kodumaale tuuakse, ehk siis koloniaalteema, mis on Euroopa suuremates riikides olnud esil juba aastaid. Lääne võla kustutamiseks loodi ju ka Rotterdami filmifestivali peamise panustaja Hubert Balsi Fond, mis on määranud suuresti ka Rotterdami filmifestivali filmivaliku. Berlinale võistluskavas on sel aastal ka Mauritaania päritolu režissööri Abderrahmane Sissako uus film “Must tee”, mis käsitleb koloniaaltemaatikat hoopis poeetilisemalt, läbi segunenud kultuuride ning inimsaatuste tänapäeva ühiskonnas.

Kõvad nimed on Berlinale võistluses Prantsusmaalt – Olivier Assayas, André Téchiné ja Bruno Dumont. Seni on nimetatutest õnnestunud ära näha Bruno Dumonti “Impeerium” (L’Empire). Seda võib iseloomustada kui mängu suurtel teemadel – väikeses kalurikülas toimub ontoloogiline võitlus Hea ja Kurja vahel. Lihtsa inimese sees peituvaid sügavusi valgustanud Dumonti uut filmi võib nimetada bukooliliseks ulmeks, kaluriküla Tähesõdadeks, koos üleelusuuruste kosmoselaevade ja valgussaablitega.

Sisuliselt on aga tegemist armastusfilmiga kaluriküla noorte vahel – Brandon Vlieghe (debüütroll) on noor karismaatiline kalur Jony, kellesse küla noored naised armuvad, pärast ta lapse ema surma autoõnnetuses käivitub võitlus lapse pärast. Asja teeb keeruliseks armukolmnurk, kus Jonyt himustavad kaks piltilusat neidu (Anamaria Vartolomei, Lyna Khoudri – mõlemad juba staažiga näitlejad), ta ise kaldub eelsitama pigem “vaenupoole” esindajat. Käivitubki võitlus Headuse ja Kurjuse Impeeriumi vahel, planeedi ja kogu kõiksuse allutamise nimel. Dumont näitab üsna skemaatiliselt, et must ja valge, kurjus ja headus pole määratlused, mis oleks üheselt mõistetavad, nii näiteks riietuvad Headuse sõdurid musta ja Kurjuse jõud ratsutavad valgetel hobustel, ei puudu ka võimu ja vaimu vastasseisu sümboolika, mida antakse edasi kosmoselaevade disaini kaudu.

“Liivakastisõdade” tulemus on ilmselt üks Dumonti humoorikaim film, kuid see näitab taas režissööri oskust näidata suuri probleeme väikeste inimeste kaudu. See on mäng ulmefilmide žanriga, mida ta ka väga armastab just sellesama võimaluse pärast näidata läbi lihtsa loo keerukaid probleeme. See on ka see, mida filmikunst ja kunst üldse teeb – aitab suhestuda maailmaga, sellest paremini aru saada. Või nagu ütleb Dumont ise: “Kino võimaldab teha reaalseid asju millegi ebareaalsega”.

Samuti võistlusprogrammi kuuluv Itaalia režissööri Piero Messina “Another End” on samamoodi ulmefilm, kuid jääb stsenaariumilt Dumontile alla. Gael Garcia Bernal ja Bérénice Bejo on õde ja vend, õde töötab ettevõttes, mis võimaldab loetud ajaks tagasi tuua surnud pereliikmeid. See käib läbi salvestatud mälestuste ja külaliskehade. Külaliskehaks olemise eest on korralikud summad ja muidugi tuleb ka teenuse enda eest korralik summa välja käia.

See veidi lapsik idee jääbki ühe juhtumi keskseks, kus ei puudu küll oma süžeelised üllatused ja keerdkäigud, kuid kipub meelest kaduma rutem kui nii mõnigi samu teemasid käsitlenud telesaraja “Black Mirror” osa. “Another End” on vormilt küll ulme, kuid räägib taas lihtsast ja elulisest teemast – kaotusest ja oma mälestusest kinni hoidmisest, laiemalt ka kramplikust kinnistumisest kellessegi. Sama teemat on hoopis huvitavamalt lahendanud Alfred Hitchcock oma “Vertigos” (1958).

Berlinale üks omapärasid on ka see, et ajakirjanikel on küll oma seansse, kuid ajakirjanikke on tihtipeale rohkem kui saalid mahutavad ja kehtib reegel “kes ees, see mees”. Nii võibki jääda ilma nii mõnestki seansist, mida soovid vaadata ja pead rahulduma nii-öelda B- või C-valikuga. Nii võib veenduda ka selles, kuidas produtsendid ja levitajad suudavad üles haipida või põhjendamatult kiita filme, mis seda tegelikult ei vääri. Muidugi, see on levitajate ja eelkõige produtsentide töö, kes soovivad oma kulutused tagasi teenida.

Sundance’il kõmu tekitanud David ja Nathan Zelleri “Sasquatch Sunset” kujutab endast groteskset eksperimenti, mis püüab lavastada episoode müütiliste koopaelanike elust. Poolteist tundi on selle jaoks ilmselge liig, inimahvlased näevad välja nagu pikkadesse hallidesse karvadesse kasvanud vanamehed, kes pealegi liiguvad nagu tänapäeva inimesed, kopuleeruvad omavahel, otsivad täisid, häälitsevad ja söövad sõnajalgu. Lühifilmi formaat oleks sellele projektile olnud kompliment.

Alt minna võib ka tõsiste teemadega – Kreeka lavastaja Yorgos Zoisi “Arkaadia” püüab lahendada probleemi, millest filmitegijad vist ka ise õieti aru ei saa. Üle keskea jõudnud naine ja mees uurivad autoõnnetuse põhjuseid, mis viis neilt tuttava mehe. Tasapisi selgub, et mees ei olnudki üksi ja tegemist polnudki autoõnnetusega, samas vaevlevad peategelased ise identsuskriisides, käituvad riskantselt ja arusaamatult. Lugu ei taha hästi joosta, sest lavastaja on valinud inertse seisundifilmi formaadi, sealjuures ei näe ta ka vaeva, et tegelasi kuidagigi sümpaatseks muuta. Võib-olla soovib ta näidata, kui vähe me oma elu kaaslastest teame, aga sellele sõnumile ei pea nii palju aega kulutama.

Tänane ajakirjanike high-light on aga kohtumine Martin Scorsesega, kellele Berlinale annab tänavu elutööpreemia. Ühtlasi on Scorsese toomine Berliini festivali lahkuvate kunstiliste juhtide kingitus Berlinale publikule.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Berliini filmifestivali päevik | Võitlus Hea ja Kurja vahel | Film” on väga huvitav ja mitmekülgne film. See pakub sügavat sissevaadet inimloomusesse ning annab vaatajatele võimaluse kaaluda eetilisi ja moraalseid küsimusi. Filmifestivalil osalemine näitab Eesti filmikunsti kasvavat tähtsust ja mõju globaalsel tasandil. Lisaks annab see võimaluse tutvustada Eesti kultuuri ja loomevaimu laiemale maailmale. Loodetavasti jätkab Eesti filmindus selliste kvaliteetsete filmide tootmist ja jätkab rahvusvahelisel areenil silmapaistmist.