Berk Vaher: ärme vingume end kultuurilt vaeseks | Arvamus

Tere tulemast! Kas olete kunagi mõelnud, kuidas hoida oma kultuuripärandit elus ja arendada seda edasi? Berk Vaher on üks neist, kes on pühendunud sellele, et Eesti kultuur jääks alati rikkaks ja mitmekülgseks. Tema arvamusartiklis kutsub ta meid üles mitte laskma end kultuuriliselt vaeseks pidada ning julgustab meid hoidma oma traditsioone ja identiteeti. Olles ise kultuuri entusiast, jagab Vaher oma sügavaid mõtteid ja innustab meid kõiki panustama meie kultuuripärandi säilimisse ja arengusse. Tutvugem lähemalt tema mõtetega ning laseme end inspireerida!

Tänavune vabariigi aastapäeva kontsert kütab kirgi siiamaani. Vist isegi Ojasoo ja Semper ei suutnud säärast skandaali tekitada. Aga mis hullu siis õigupoolest ikka juhtus, küsib Berk Vaher kultuurikommentaaris.

Ilmaga tegijail ei vedanud, oli teine lõpmata hall ja sombune. Ning kui ka president oli kõnelnud mureliku suuga, siis mõjus Jaan-Eik Tulve ja Maria Petersoni tiimi lavastus ehk tõesti ootamatult range ja nõudlikuna. Esialgu ei olnud minulgi tunnet, et vihmane õhtu oli rõõmsamaks saanud. Ent pühapäev tuli helge ja päikseline ning siis olid ka mälestused eile kogetust märksa eredamad.

Nii tundus juba ehmatava ja liiasena kogu too jätkuv kurtmine “matusemeeleolu” üle. Ent sarnaselt on nuuti saanud ju iga aastapäevakontsert või üldse suurem tseremoonia. Kui on hillitsetud ja tume, siis on “morbiidne ja elitaarne”. Kui on tempot ja värve, siis on “mingi segane sahmimine ja kultuuri labastamine”. Tartu 2024 avaetenduse kohta kostis mõlemat!

Kuulge, Eesti inimesed. Kultuur on kuhugimaani ju ka peegel. Mis ülevoolavat endanäolist rõõmu te peeglist ootate, kui endal on pidevalt mokk viltu? Mis lohutust te loodate, kui omal okkad igas suunas turris?

Peaminister Kaja Kallas tekitas üksjagu paksu verd öeldes, et me vingume end vaeseks. Aga kas tal siis vähemalt kultuuri mõttes polnud õigus? Kui aastast aastasse ühegi suursündmuse lavastus ei kõlba, ei tahagi viimaks keegi neid riske võtta – mida ka üritaks, ikka saab sõimata. Siis oleme tõesti hulga ülendavate elamuste võrra vaesemad.

Ma ei mõtle siin isegi neid, kes digimeedias absoluutselt kõige peale viha pritsivad. No mis nendega ikka peale hakata? Inimajaloo aastatuhandeis on eestlased ju alles hiljaaegu teinud ulmelise sööstu sitalepikust kirjarahvaks. Mõni ime siis, et mõnel kaasteelisel ikka veel püksid rebadel ja pruun rida taga.

Ent üha kurvem on, kui muidu päris tavalised, mõistlikud ja asjalikud inimesed oma argivaevu hakkavad loojate peal välja elama. Ükski lavastaja ega kunstnik pole isiklikult süüdi selles, et sul on väike palk ja laenud kaelas. Küll aga üritab ta omal moel sind olmest välja tõsta, näidata, et midagi on veel. Kui ta pidupäevaks on parimas tahtes loonud ülendavat kogemust, lase end vabaks oma ebamäärastest ootustest, mõtle ja tunneta kaasa sellele, mis on.

Või ehk oleks just kõige ausam järgmise aastapäevakontserdi lavale panna kõik nood kurjustajad ise, nii eraldi kui kurdistava ühendkoorina? Sõnumiga: vaat sellised te olete, sellised me oleme. Kas me seda tahame? Saame siis sellest paremaks või elame paremini?

Ehk on meis siiski alles võimet mõista ja üllatuda, olla avatud oma ja inimkonna kultuurile kogu selle mitmekülgsuses. Just see avatus toob nii pidupäevadesse kui argiellu ka rõõmu juurde. Haritud ja hooliva rahva rõõmu.  

Kokkuvõttes võib öelda, et Berk Vaheri artikkel kutsus üles säilitama Eesti kultuuri rikkust ja mitmekesisust ning mitte lasta sellel vaeseks muutuda. Ta rõhutas, kui oluline on hoida traditsioone ning väärtustada oma pärandit. Vaher tegi selgeks, et kultuur ei ole midagi staatilist, vaid pidevalt muutuv ja arenev nähtus, mille hooleks on meil kõigil hoida. Selleks, et säilitada meie unikaalset kultuuripärandit, tuleb meil olla avatud uutele ideedele, kuid samal ajal ka tugevalt juurdunud oma traditsioonides ja väärtustes.