Arvustus. Vabariigi aastapäeva kontsert vaatas elu kerge naeratusega | kultuur

2276097h12c5t24

Estonia’s Republic Day concert brought a wave of joy and laughter, as artists graced the stage with their talents and melodies. The atmosphere was filled with a light-hearted spirit, as the audience basked in the celebration of their country’s independence. From traditional folk tunes to modern compositions, the concert showcased the diverse cultural heritage of Estonia. With every note played and every lyric sung, the audience couldn’t help but smile with pride and gratitude for their beloved nation. This concert was more than just a musical event – it was a true reflection of Estonia’s vibrant and thriving cultural identity.

Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus

Kunstiline juht: Jaan-Eik Tulve
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Kristjan Suits
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Produtsent: Priit Mikk
Laval: Anna Mazurtšak, Susanna Paabumets, Marrit Gerretz-Traksmann, Soo-Young Lee, Anna-Liisa Eller, Taavi Kerikmäe, ansambel Vox Clamantis, Tähe-Lee Liiv, Andrew Lawrence-King, Maarja Nuut, tantsuansambel Dali in Bali, Kristjan Kannukene, Rein Rannap.

Jaan-Eik Tulve ja Maria Petersoni vabariigi aastapäeva kontsert “Kust tunnen kodu” oli – nagu nimigi ütleb – ühelt poolt väga kodune, jäädes oma olemuselt kammerlikuks ja vaoshoituks, luues nii küllaltki intiimse ja vaikselt kulgeva muusikalise teekonna. Teiselt poolt jäid tundeliselt kõlama teatav mure ja mõtlikkus meie kodu ja rahva olukorra üle praeguses ebakindlas ajas ning kutsuti teatavele sisekaemuslikule astumisele. Kuid ometi ei olnud see kõik üks suur mure ja häda, ei, pigem vaadati elule peale läbi kerge naeratuse. Selle kõigega suudeti pakkuda mõjusat elamust, kuid ka ühele aastapäeva kontserdile kohaselt mõtlemisainet, mitte ainult silma- ja kõrvailu.

Kui viimastel aastatel on aastapäeva kontserdid olnud pigem lavastusliku iseloomuga, siis sel korral oli rõhk taas sõna “kontsertlavastus” esimesele poolele tagasi toodud. Muusikale anti aega ja ruumi, et elada ja hingata. Samas oli kõik ühtses voolamises, etteasted vaheldusid rahulikult. Keerleva suure ekraanitahuka abil pooleks jagatud lava lõi kontserdile oma kindla rütmi, võib-olla isegi kohati uinutava rütmi.

2276097h12c5t24

Muusikavalik oli kõik üht- või teistpidi Eestiga seotud, isegi barokse alatooniga palad (ühe autoriks 17. sajandil Eestis elanud saksa helilooja David Kellner ja teisel juhul praegu Eestis elav harfivirtuoos Andrew Lawrence-King), mis ühel juhul kanti ette kandle peal. Mingis paralleeluniversumis olekski Euroopa õukondades kõlanud klavessiini asemel ilmselt hoopis kandlemuusika, sest baroki ja kandle kooslus mõju tõepoolest hämmastavalt loomulikuna. Muidugi oli esindatud ka Eesti heliloomingu raudvara Tormise, Pärdi, Kreegi, Eespere ja Ruja näol, sealjuures oli oma koht nii vaimulikul kui ilmalikul muusikal.

Loe rohkem:  Klassikaraadio toob kuulajateni kõik Pärnu muusikafestivali kontserdid | kultuur

Ka žanriliselt oli mitmekesisust, kõlas nii Evelin Seppari mängleva nüüdismuusika teose “Vool” esmaettekanne ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee esituses kui ka Maarja Nuudi folktroonikast läbiimbunud kompositsioonid ja vokaalid. Vox Clamantise akadeemilises stiilis a capella esitused andsid kõigele aga väärika alguse ja lõpu, nagu ühele pidulikule aktusele kohane.

Kontserti läbivaks sümboliks sai kirivöö kui saatuse- ja elulõng, mis meid kõiki omavahel ajas ja ruumis seob ja kokku põimib. Rahvalike mustritega visuaalid saatsid läbi kontserdi laval üles astunud artiste, luues mõttelist sidusust etteastete vahele, nii samuti nagu meid Eestimaal seob ühine ajalugu, kuid ka tulevik. Mööda seda ajajoont käies tuleb aga vahel ette tasakaalukaotusi, ebakindlust tuleva ees, nagu demonstreeris kontserdi avanud köielkõnni number “Teeline”. Sellisest pidevas piiripealses olekus, kriisist kriisi balanseerimist on viimastel aastatel palju ette tulnud, ometi oleme kõigest välja tulnud, tuleb lihtsalt vaikselt edasi liikuda. Elame murrangulisel, nii-öelda piiripealsel ajal, pealekauba veel piiririigis – tasakaal, harmoonia ja sihikindlus on siin tähtsad.

2276112hc3bet24

Tähe-Lee Liiva esituses kõlanud René Eespere “Ritornellit” saatsid aga taustal ilmuvad sõnad, mille tähendust alati esimese hooga alati ei taibanudki, mõned sõnad olid muinasjutulisemad kui teised, kuid kõigis neis väljendus eesti keele mitmekülgsus. Nii nagu voolas Eespere tihe klaveripala, mäsleb ja elab ka eesti keel enda lõputus loominguvabaduses, enda “rotirajalistes” ja “pääsusilmsetes” varjundites.

Kui kammerlik õhkkond ja enam-vähem sama masti energiatasemega lood kippusid ühel hetkel uinutavalt mõjuma, saabus murrangukoht üllatuslikult mitte paugu, vaid vastupidi, täieliku vaikusega, mil lavale ilmus tantsutrupp Dali in Bali, kes esitas oma tantsukava ilma igasuguse muusikalise saateta. Saali täitsid vaid jalgade sahin ja üksikud tantsijate plaksutused. Just seal, kahe muusikapala vahel, liminaalses ruumis, pausis, oli lavastajal ka kõige rohkem ruumi tähendust luua ja laiendada vöö kui meid kõiki siduva elulõnga temaatikat. Vaikus oli sel hetkel vast sama mõjus või isegi mõjusam kui ükskõik milline kärts ja tulevärk või valgus-show. See lõi katkestuse muidu pidevas voolamises olnud kontserdile, ehmatas unelustest ärkvele, tõi reaalsusesse tagasi. Fred Jüssi on rääkinud vaikusest kui Eesti loodusvarast, mida ta ise lausa eksportartiklina on brittidele välja vedanud. Eks kõik tahavad elada vaikuses ja rahus.

Loe rohkem:  Anne Veesaar ja Elina Pähklimägi: lepingud tuleb alati läbi lugeda | Kultuur

2276178h4bb8t24

Ja kui me enamasti tahame tantsida ühte rütmi, siis alati ei tule see paratamatult välja, tekivad lahkarvamused, vastanduvad maailmavaated, me ei ole alati omavahel sünkroonis, plaksutame valel ajal jne. Kuid siis jääbki meid vaatamata kõigele endiselt ühendama see kirivöö, kuhu on sisse kootud meie ajalugu, ühised laulud, keel ja kultuur, armastus, läbi mille taas ühte põimuda.

Rahule ja vaikusele vastukaaluks ilmus järgnevalt aga lavale tormist ja tungist laetud saatana viiuldajana, Paganinina Kristjan Kannukene, kelle etteaste oma kerge kaootilisusega lükkas kontserdi taas hooga käima. Ülimalt hingestatud “Nii vaikseks kõik on jäänud” esitus ühes Rein Rannapiga lõi silmad helkima ja “Mu isamaa on minu arm” vajutas peale viimase pitrsi ning pisarake langeski põsele. Lihtsuses peitub tõepoolest oma võlu, pole midagi öelda.

Midagi revolutsioonilist tänavuse kontserdiga ei tehtud. Alati ei ole ka vaja, vabariigi aastapäeval ei pea tingimata kedagi šokeerima, rõhuma valukohtadele ühiskonnas ja peeglit näkku suruma. Kontsert pakkus võimaluse kuulata kaunist muusikat, olla tänulik oma kultuurile, inimestele, kes seda loovad ning kaduda enda ulmadesse, kuid ka mõelda sellele, et me hoiaks üksteist ja enda kodu, et valitseks tasakaal, harmoonia ning sidusus.

Seega ehk võikski proovida astuda edasi sama rahulikult ja kammerlikult kui tänavune aastapäeva kontsert, sest eks ole ka Eesti maailma mastaabis üks pigem kammerlik kooslus, kus rahvast vähe, aga tunded sama suured kui sümfoonilistel koosseisudel. Oma kambrikese uksed ja aknad tasub aga lahti hoida, muidu läheb toakeses umbseks.

Kokkuvõttes võib öelda, et Vabariigi aastapäeva kontsert oli nauditav ja meeleolukas. Artistid pakkusid publikule mitmekülgseid etteasteid ning õhkkond oli täis rõõmu ja positiivset energiat. Kontserdi ajalooline taust andis sündmusele erilise tähenduse ning tõi esile Eesti kultuuri ja identiteedi olulisust. Publik naeratas elule kerge südamega ning sai unustamatu kultuurielamuse. Kontsert oli suurepärane viis tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva ning tunda uhkust oma kodumaa üle. Eesti kultuur on rikas ja mitmekesine ning seda tasub tähistada ja hoida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga