Arvustus. “Põgenemine. Surm Echternachis” ehk kultuspoliitiku järjekordne tulemine | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime uuest kultuspoliitiku teosest, millel on pealkiri “Põgenemine. Surm Echternachis”. See raamat on juba tekitanud palju kõneainet ja sellel on suur potentsiaal saada kultusteoseks. Autori järjekordne tulemine on toonud kaasa palju elevust nii kirjandusmaailmas kui ka lugejate seas. Raamat on täis põnevust, mõistatusi ja keerulisi teemasid, mis pakuvad lugejatele palju mõtteainet. Kui olete huvitatud kvaliteetsest kirjandusest, siis ärge jätke seda raamatut lugemata!

Echternach on väike maaliline Luksemburgi linnake Saksamaa piiri ääres. Elanikke vaevalt 6000. 2. augustil 1937 suri seal üks eestlane, 36-aastane Artur Sirk, keda linnas omal ajal keegi ei tundnud ega praegugi seal ükski elav hing ei tea.

Kui aga Eestis korraldataks konkurss kultuspoliitiku auhinnale, siis vististi oleks just Artur Sirk kõige kindlam pretendent. Kõik tingimused on täidetud: noore rahvamehe ülikiire tõus Eesti poliitiliste liidrite hulka või isegi populaarseimaks riigimeheks aastatel 1931-1933, ülekohtune poliitikast kõrvaldamine ja arreteerimine 12. märtsil 1934, põgenemine vanglast, emigratsioon ja surm 2. augustil 1937. Kellele nii kauge minevik seoseid ei tekita, kujutagu ette praegust Mart Laari kuvandit, kui ta oleks 1993. aastal Edgar Savisaare kehtestatud autoritaarrežiimi poolt kinnimajja suletud ja mõni aasta hiljem välismaale põgenenuna kahtlastel asjaoludel hukkunud (palun Savisaare sõpradelt-sugulastelt ja Mart Laarilt selle maitsetu paralleeli eest vabandust!).

Artur Sirk naaseb seekord Tarmo Pikneri raamatus ja nii kirjandusliku kui ajaloolise kujuna. Pikner on loo skeleti faktidest kokku monteerinud ning luudevahelise ruumi täitnud oma kujutlusvõime viljadega. Midagi taolist, nagu on teinud Vladimir Rezun (Viktor Suvorov), Einar Sanden ja Mika Waltari oma raamatutes. Kujutlusvõime on kõigi nende autorite tugev külg ja Pikneri puhul lisandub veel ka osav sõnamäng, mis aga siiski sisu ees valitsema ei kipu ja asjaks iseeneses ei muutu.

Raamat kujutab perioodi, mil Eestis valitses Pätsi klikiaeg, praegusele pealiskaudsele klikiajastule sobivas vormis. Klikiaeg klikiajastu inimestele, kui autori stiili kohmakalt järgida püüda. Huvitav kirjanduslik võte on Sirgule loodud alter ego, mille lahtimuukimine annab ühtlasi võtme ka Artur Sirgu surma versiooni veenvaks mõtestamiseks.

Jutustus Artur Sirgu põgenemisest Eestist, emigratsioonist Soomes ning uuest sunnitud põgenemisest ning elust nüüd juba Rootsis, Inglismaal, Hollandis, Belgias ja Luksemburgis tugineb Sirgu napile säilinud kirjavahetusele ja Eesti võimude jälitusdokumentidele. Sirk võeti Eesti võimude nõudel Hollandis vahi alla juhtumisi Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1936 ning võime ette kujutada sellesama riigi eest võideldes Vabadusristi pälvinud Artur Sirgu tundeid. Rotterdami ringkonnakohus leidis siiski peagi, et talle esitatud süüdistused on poliitilist laadi ning Eestile teda välja ei antud. See oli küll Sirgu väike viimane võit, mis teda aga ei päästnud. Kas iseenda või oma vaenlaste käest, ei hakka ette ütlema.

Pikneri raamatu kaante vahel on aga teine raamat veel. Nimelt nende allikate kirjeldus ja analüüs, mille põhjal jutustus kokku on pandud. Ühtegi teist sarnast lähenemist mulle küll teada pole. Kaks ühes, et mõnus lugeda oleks ja ka ajaloolased nurisema ei peaks.

Teine raamat on ajaloolasele ehk tähtsamgi. Pikner on buldogina erinevatesse hüpoteesidesse klammerdudes kõik võimalikud teeotsad seni teadmata allikaid otsides lõpuni käinud. Aga loomulikult kasutanud kõiki varasemaid käsitlusi, mälestusi, Eesti, Soome ja Luksemburgi arhiivimaterjale. Lisaks vaadelnud sündmuspaika kohapeal, Echternachis. Tulemuseks on hulgaliselt uusi detaile, sh neid, mis varasema teadmise ümber lükkavad. Ka see võõrastemaja, Hotel Wengler, täieliku nimega Cafe-Restaurant Wengler-Moes, mille aknast Sirk alla hüppas, kukkus või lükati, ei ole von Rundstedti 1944.-1945. aasta Ardennide vastupealetungi käigus täielikult hävinud, nagu viimased 60 aastat on arvatud. Praegu asub seal asutus nimega Hotel Le Pavillon Restaurant.

Lõplikult tõestamata on katse Eesti võimude poolt Sirku Rotterdamis rünnata. Nagu Pikner loogiliselt sündmusi ritta seades arvab – selleks, et teda seejärel vägivaldselt Eestisse tuua. Rünnaku katse tõestuseks on ainult Sirgu enda kiri, aga Sirk võis aga toona juba tonte sealgi näha, kus neid tegelikult ei olnud. Ka Siseministeeriumi Politseivalitsuse direktor Friedrich Kuusekännu väidetav vihje Ilmar Raamotile, et Sirk tuuakse Inglismaalt Hullist Eestisse, mille Raamot oma iseenesest vägagi tõsiselvõetavates memuaarides ära toob, ja mida Pikner Eesti võimude kavatsuste tõestuseks loeb, võib kuuluda siiski ülemõtlemise või tagantjärgi endale sisendatud mälestuskildude hulka, missuguseid ajaloolased hulgikaupa kohtavad. Aga võib ka mitte või isegi pigem mitte. Igatahes logistiliselt võinuks see operatsioon olla läbiviidav, sest toona tugevasti valvatud riigipiire ületada poleks olnud vaja, piisanuks ta toimetamisest Hulli või Rotterdami sadamas ootavale Eesti laevale näiteks talutamist vajava joobnud meremehena.

Luksemburgi arhiivist leitud Sirgu asjade nimekirjas olnud paberiaugustaja pakub lisatõendit sellele, et Sirk oli kirjutanud mälestusi, aga mälestuste puudumine temast järelejäänud asjade hulgast annab omakorda tuge hüpoteesile, et ta lahkumine elavate seast polnud vabatahtlik. Kuigi see Euroopas ringihulkuv üksik hunt polnud 1937. aastal enam autoritaarkorrale ohtlik, sest Pätsi režiim oli juurdunud ning vabadussõjalaste maine ülekohtuselt, aga see-eest põhjalikult määritud. Nii põhjalikult, et jätkub siiamaani. Sirgu võitluskaaslased – Vabadussõja vaprad ohvitserid – voltisid aga tol 1937. aastal Patarei vangla töökojas papist paberossikarpe.

Küll aga võisid Konstantin Päts, Johan Laidoner, August Rei ja Sirgu teised verivaenlased vägagi karta, et tema mälestusteraamat hakkab Eestis levima. Küllap oleks see teos ajaloopommiks praegugi ning kui Sirgu mälestused oleksid siis või ka hiljem trükivalgust näinud, meil tõenäoliselt näiteks Estonia kõrval asuvat Pätsi pead ei oleks.

Abile elust lahkumisel viitab ka isikudokumentide puudumine Sirgu asjade hulgast. Pikner tõestab üsna veenvalt, et tema Nanseni passi kaotamist ei saa küll sel puhul muidu ülimalt pealiskaudselt juurdlust läbi viinud Luksemburgi politsei süüks panna – passi ei saanud olla juba enne, kui politseimehed kohale jõudsid. Missugune on aga autori versioon Sirgu hukkumisest, jäägu siinkohal lugemishuvi säilitamiseks avaldamata. Tõsiselt arvestatav on see igatahes.

See on müstilise kultuspoliitiku järjekordne, aga siiski arvatavalt mitte viimane tulemine. Teos on nii loetavuselt kui uurimusena vääriline partner Kalle Muuli raamatule Artur Sirgust, ehkki rohkem fokusseeritud ja hoopis teisiti üles ehitatud. Mõlemate autoriteks ei ole professionaalid, vaid üliandekad amatöörid. Tugevad raamatud, ent mingis mõttes on tegemist ikkagi justkui ümber palava pudru keerutamisega.

Nimelt puudub meil ikka veel korralik, kõigile kättesaadavatele allikatele tuginev põhjalik teadusmonograafia, mis oleks otse ja ainult keskendunud 1934. aasta 12. märtsi riigipöördele ja vabadussõjalastele. Allikamassiiv selleks on olemas, ehkki ülimahukas ja nõudlikku allikakriitilist meelt eeldav. Nimelt autoritaarežiimi politsei ja kohtu uurimis- ja juurdlusmaterjal vabadussõjalaste üle. On alust loota, et need dokumendid teenivad tänapäeval ajalooteadust paremini, kui ta omal ajal teenisid õiglust.  

Kokkuvõttes võib öelda, et “Põgenemine. Surm Echternachis” on tugev ja sügav kirjandusteos, mis tõukab lugejat mõtlema poliitika, võimu ja inimsuhete üle. Autor suudab kujutada kultuspoliitiku tegelaskuju mitmekihiliselt ja intrigeerivalt ning tema sõnum jääb kahtlemata kauaks meelde. Raamat pakub lugejatele võimalust süveneda Eesti poliitilisse ja ühiskondlikku ellu ning tõstatada olulisi küsimusi. “Põgenemine. Surm Echternachis” on kindlasti teos, mida tasub lugeda kõigil, kellele huvipakkuvad Eesti kaasaegne kirjandus ja poliitika.