Arvustus. Miriko laulumaneeris leiab The Weekndit ja silmavaates tibake Post Malone’i | Uued plaadid

Tere tulemast Eesti muusikamaailma! Eestis on järjekordne muusikaarvustuste maiuspala – Miriko laulumaneeris lahkab The Weekndi ja Post Malone’i uusi albumeid. See põneva stiiliga arvustus annab detailse ülevaate nende artistide uusimatest loomingutest ning pakub värsket perspektiivi nende muusikastiilidele. Kui oled huvitatud rütmist ja viisidest, mis haaravad sind endasse, siis see arvustus on just sinule! Lase end kanda selle muusikalise seikluse keerisesse ja avasta uued plaadid koos Miriko laulumaneeriga.

“A letter to us” on Lääne-Eesti kuti Mike-Richard Kochi ehk Miriko debüüt-EP, mille eesmärk on artisti enda sõnul laiendada eesti popmusa piire, ulatuda kaugemale. Samuti on see lahkuminekualbum, milles need va raskemat sorti tunded (aga ilusad ju ka) on esitatud kerges-konkreetses popmusa kuues, produtsentideks Sander Sadam ja Steven Ilves, kelle käekiri on tuttavlik, aga üsna värske. 

“A letter to us” on nii libeda minekuga, et esmasel kuulamisel sõidab albumitäis lugusid minust kiirrongi kombel mööda. Alla poole tunniga on kõik öeldud ja lauldud. Ometi pole see selle pärast vähem deep. Formaat on formaat. Puhas popp. Samas juhtub albumil päris palju rütmide ja meeleolude vallas. Isegi kitarrisoolosid on kuulda (Carlos Ukareda abiga).

Spoiler alert: vabamat sisekaemusesse kutsuvat hingamist toob näiteks luuletus “kuidas sa ise end tunned”, mille kohati nukralt tõtlik helitaust juhatab sisse järgmise loo “kas leidnud end ma”. Pikad mahedad vokaalinoodid mõjuvad nagu soe hämar tuba, kui püüad magama jääda, aga sõnad ja mõtted ringlevad peas, need kõige õudsemad kas-küsimused ei lase magada.

“kord selline olengi” toob miskipärast mõttesse An-Marleni, kellega Sadam samuti koostööd on teinud. Sõnakasutus? Kõrgemad noodid? Ei saa näppu peale panna. Üldiselt on Miriko laulumaneeris pisut The Weekndit ja silmavaates tibake Post Malone’i.

Võib-olla mõjub värskendavalt ka albumi kakskeelsus. Ülima loomulikkusega lülitub Miriko inglise keelelt emakeelele. Kusagil midagi piinlikku ei ole. Kõik tuleb südamest ja nooruse siirusest. 

Äkki on “sober” ja “shots of beluga tears” suurimad bängerid? Aga miks mitte ka “kas leidnud end ma”. Igal siinsel lool on oma iseloom ja otstarve, need on nagu sõrmed, mis on käe olulised osad. Piire nihutab ehk tibake ja märkamatult.

Kokkuvõttes võib öelda, et Miriko on suutnud luua enda unikaalse laulumaneeri, kus kohtuvad The Weekndi ja Post Malone’i mõjud. Tema uus plaat pakub mitmekülgset muusikalist kogemust, mis kindlasti rikastab Eesti muusikamaastikku. Miriko oskus sulandada erinevaid žanreid ja väljendada oma emotsioone läbi muusika teeb temast tõeliselt märkimisväärse artisti. Tulevikus võib oodata veel põnevaid teoseid ja arengut tema loomingus. Eesti muusikasõpradel tasuks kindlasti tema loominguga tutvust teha.