Arvustus. Lõunatuule hukutav hingus | Film

Tere tulemast Eestisse! “Arvustus. Lõunatuule hukutav hingus” on kaasahaarav ja emotsionaalne film, mis viib vaataja sügavale Eesti karmi looduse südamesse. See lummav lugu räägib külaelanikest, kelle elu pööratakse pea peale tulnukate saabumise tõttu. Film võlub oma kaunite vaadetega ning sügavate emotsioonidega, jättes vaatajale kustumatu mulje. Tutvuge Eesti looduse ja kultuuriga selle erakordse filmi kaudu ning avastage miks see maa nii eriline ja võluv on.

Arko Oki dokumentaalfilm “Jäätee veerel” esilinastus 27. PÖFFil Balti filmide võistluskavas. “Kaheksa aastat filmimist 3,3 kilomeetri pikkusel Noa­rootsi–Haapsalu jääteel annab monumentaalse elamuse pidurdamatust aja möödumisest,” kirjutatakse filmi tutvustuses. Kõlab mastaapselt ning Arko Oki film pretendeeribki filosoofilisusele ja meditatiivsusele. Sellele antakse suund juba avatekstiga Nietzschelt, mis ütleb, et jää meie all muutub järjest õhemaks ja me kõik tunneme lõunatuulte hukutavat hingust. Järgneb tsitaat Pytheaselt, kes kirjeldas Aestit ja tahket merd, mare concretum’it, mida mööda saab kõndida.

Kreeka geograaf ja maadeuurija Pytheas elas 4. sajandil eKr, reisis umbes 325 eKr Põhja-Euroopasse ja jõudis ka Läänemerele. See peaks justkui andma meile teada, et jäätee on väga vana asi. Siis kõndis jää peal inimene üksi, võib-olla liikus seal ka mõni kergem veok. Mõnes kohas võis jäätee olla elulise tähtsusega, nt mõne saare ja mandri vahel. Igatahes on ka praegu veel vanu inimesi, kes mäletavad jääteed mööda käimist, näiteks Pranglil, kus jääteel käidi kas lõbu pärast või Leppneeme poest kaupa toomas. “Soome kelkudega läksime tund aega Leppneeme, käisime  poes ära ja sai toit toodud. Ega saare poodi kaupa ei toodudki, sügisel osteti talvevarud kokku. Ise tegime leiba ja lehmad olid igas peres. Loomadele tõime Leppneeme poest leiba ja siis sai endale ka ostetud asju. Sead olid, ja lehm laudas, liha ja piim omast käest, piimast saab ju pool elamist juba,” kirjeldab vana naine saarerahva eluviisi.

Edasi näidatakse saare ja mandri vahel sõitvat Wrangöt ja kauba laadimist.  “Jäätee? Ei tule. Ei oota, on seda vaja? On küll. Olen küll ise käinud ka. Omal algatusel on tehtud, nii kaua tegime, kui Muuga sadam tuli, siis enam ei saanud käia,” räägib vanamees sadamas. Ja siis Wrangö kohta: “Vilets laev tehti. Natuke tuult on, siis seisab silla ääres. Ilusa ilma laev.”

Haapsalu mehed on mures jää paksuse pärast, mõõdavad ja ootavad, et kas saab jääle või mitte. Siis ilmub Jaanus, ainus mees, kelle nime me filmis teada saame ja seda ka ainult sellepärast, et ta ütleb selle jutu sees ise välja. Tema on jäätee valvur, kellelt küsitakse: “Jaanus, kas tee on lahti või ei ole?”

Järgmiseks satume rahvakogunemisele. Meri on jääs ja lumi maas, aga taevast kallab ladinal vihma. Keegi kuulutab Rannarootsi suvepäevad avatuks. Linnapea süütab lõkke, kraabib pikki tikke üksteise järel, aga vihmaga lõke eriti süttida ei taha. Ranna ääres pöörleb samal ajal  jääkarussell; lapsed kaebavad, et pea käib ringi ja süda läheb pahaks. Toimub kelgutamisvõistlus soome kelkudega. Kaldal põleb lõke, mille linnapea on lõpuks põlema saanud, grillitakse vorsti ja silku. Lapsed on läbimärjad.

Vahepeal näeme jälle Prangli saare mehi, kes sõidavad saare peal soome kelkudega ja kiruvad, et linna ei saa minna, seal on palju pätte ja kaabakaid. Ja et saare peal ehitatakse palju suvilaid ja ehitusmehed varastavad tööriistu. See tundub jäätee seisukohalt küll täiesti tarbetu informatsioon, samas avab saareelanike elu ja meelelaadi.

Lõpuks saab jäätee Haapsalu ja Noarootsi vahel valmis. Näeme märki, mis käsib hoida 250 meetrit pikivahet. Jääteel sõidavad autod valgesse hämarusse. Kaamera liigub Jaanuse putkasse. Jalgratas putka nurga juures — kas Jaanus tuleb läbi lume jalgrattaga? Jaanuse käsi laual kaustiku ja vanaaegse mobiili juures. Suitsupakk natuke eemal. Nurgas muusikakombain. Küllaltki askeetlik sisustus, aga tuba on soe. Jaanus kirjutab kaustikusse autode numbrid, mis jääteele lähevad.

Mingil hetkel on jääl palju autosid, põristatakse mootoreid. Jaanus ütleb, et tema hoiab Pärnu poistele pöialt. Ilmselt siis mingi võistlus või ralli. “Ma olen isegi näinud läti numbriga autosid,” ütleb Jaanus. “Osal on tähed ees ja numbrid taga, üks oli sinise sildiga ka veel.”

Ühegi rallisõitja või jääteele minejaga juttu ei aeta. Jaanus võiks olla filmi peategelane, aga seda ta siiski ei ole. Teame temast liiga vähe, olgugi et ta räägib, et kui ta hakkab kella kuue paiku Pürksist tööle tulema, käib ta enne ühe invaliidist naisterahva juurest läbi. Aitab tal trepi puhtaks pühkida ja lükkab rajad sisse, annab koerale süüa. Siis käib ja aitab veel ühte teist naist ka, mõlemad on Jaanusest vanemad.  Jaanuse põhimõte on, et ligimest tuleb aidata, siis ehk aitab teda ka kunagi keegi, kui tal abi vaja läheb.

Siis tulevad kalasilmakaadrid taevast ja maast ning keegi ütleb Jaanusele, et too elab siin nagu taeva väravas. Sõit jääteel läheb lahti — pikkade minutite kaupa valget udu ja kojameeste kriiksumist, kuni Haapsalu linn paistma hakkab. Veel korratakse üle, et jää meie all on muutunud liiga õhukeseks ja lõunatuulel on hukutav hingus.

Jah, siin me siis oleme, õhukesel jääl, hukutava lõunatuule käes.

Arko Okk on VGIKis õppinud operaator, kelle filmograafia sellel alal on muljetavaldavalt pikk, aga ka tema režissööritööde nimekiri äratab tähelepanu. Pildi poolest on “Jäätee serval” huvitav ja mitmekesine. Näeme rannarahva elu peaaegu et antropoloogilisest vaatenurgast ja sügavmõtteliste tekstide sisse pakituna. Koos hea pildikultuuriga peaks sellest justkui piisama. Aga päriselt ikkagi ei piisa. Ei ole üles leitud sellist lugu ega loodud pinget, mida jäätee juba olemuslikult pakkuda võiks. Kindlasti on jääteel juhtunud närvekõditavaid lugusid.

Vaatajana tunnen end üksijäetuna. Jälgin režissööri pingutusi anda edasi võimsat visuaali, aga kus tegevus parasjagu toimub, kas oleme Pranglil, Noarootsis või veel kusagil mujal ja kes on need inimesed, kes räägivad? Dokumentalistikas tundub teinekord, et mida udusem asi on, seda kunstilisem. Niipea kui autor püüab midagi seletada või elementaarset infot anda, riskib ta sellega, et film kaotab kellegi meelest (nt rahastajad või arvustajad) kunstilisuse ja autorinägemuse. Mõni film tõepoolest ei eelda oma kontseptsioonilt info jagamist, aga jäätee kohta oleks siiski tahtnud rohkem teada saada. Ja veel jäi kummitama küsimus, et kui õhuke see jää siis meie jalge all ikkagi on. Ohutunnet igatahes ei tekkinud. Oleks võinud ju kuulata jää raginat, tunnetada midagi erilist, mis võib-olla varsti kaob. Tänapäeval  pole jäätee midagi eluliselt vajalikku, see on pigem atraktsioon, eriline kogemus, teemapark. Käiakse autodega lihtsalt tuuritamas, lõbusõitu tegemas, libedust proovimas, riski tajumas. Kui jäätee päriselt kaoks, mis siis juhtuks?

Haapsalu-Noarootsi jääteed ei tule, kirjutab ajaleht Lääne Elu. “Sel talvel ilmselt üle Tagalahe jää Noarootsi sõita ei saa, sest jäätee rahastamist ei pea mõistlikuks ei transpordiamet ega ka Haapsalu linn ja Lääne-Nigula vald. Ka aasta tagasi teatas transpordiamet, et selliste emotsiooniprojektide tarbeks nagu jäätee ametil raha ei jätku, kuid siis suutsid transpordiamet, Haapsalu linn ja Lääne-Nigula vald seljad kokku panna ja oma jõududega Haapsalu-Noarootsi jäätee rajada. Tee rajamine läks maksma 16 000 eurot, kuid et ilm pööras sulaks, liikluseks teed ei avatudki.”1

Aga jäätee veerel, lõunatuule hukutavas hinguses elavad endiselt inimesed oma rõõmude ja muredega. Puändiks räägib Jaanus, et kui kevad tuleb, siis läheb ta naistega jõhvikale, sest naistele see väga meeldib. Ja kui naised on rahul, siis on ka Jaanus rahul. Tegelikult võiks filmi teha ka sellest, kuidas Jaanus naistega jõhvikaid korjab.

1 Kaire Reiljan 2023. Haapsalu-Noarootsi jääteed ei tule. — Lääne Elu, 7. XII.

Allikas:
Teater. Muusika. Kino

Lõunatuule hukutav hingus on hingematvalt kaunis ja sügavalt liigutav film, mis räägib loo armastusest, kaotusest ja leinast. Film suudab haarata vaataja täielikult oma tugeva narratiivi ja visuaalse poeesiaga. Näitlejate võrratu esitlus ja imekaunis muusika loovad unustamatu elamuse. Lõunatuule hukutav hingus on kahtlemata üks neist filmidest, mis jääb vaataja südamesse kauaks pärast kino saali lahkumist. Kindlasti tasub seda kunstiteost kõigil filmisõpradel vaadata.