Arvustus. “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel” rõhub esteetilisele kvaliteedile | Kunst

Tartu on tuntud oma rikkaliku kunstiskeene poolest ning 1960. aastate kujutava kunsti näitus “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel” toob esile selle perioodi esteetilise kvaliteedi. Näitus keskendub kunsti esteetilistele aspektidele ning pakub külastajatele võimaluse sukelduda ajastu loomingulisse õhustikku. Tööde hoolikas valik ja kunstnike individuaalsed väljendid moodustavad mitmekülgse ja haarava kunstikogemuse. See näitus avab uksed minevikku, tuues esile kunsti ilu ja mitmekesisust, mis on jätkuvalt oluline ka tänapäeval. See on kunstinäitus, mida ei tohiks mööda lasta ühelgi tõelisel kunstisõbral.

Näitus “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Mai Levin
Kujundaja: Mari Kurismaa
Graafiline disain: Inga Heamägi
Koordinaator: Kristlyn Liier
Avatud: 16.09.2023–25.02.2024

Tartu Kunstimuuseumis toimuv näitus “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel” sai peatselt pärast avamist tähelepanu – Postimees avaldas intervjuu ja kultuurileht Sirp Holger Rajavee artikli “Kuidas kujutada kuuekümnendaid?”. Holger Rajavee keskendus puudujääkidele, öeldes: “Puhtesteetilises üldplaanis on väljapanek laitmatu, kuid puudu jääb ajastu tunnetamisest ja ideoloogia varjude esiletoomisest.” Olen nõus, Mai Levini eesmärk oligi rõhuda esteetilisele kvaliteedile, nagu ta selgitas e-kirjas, kuid lisaks võimalusele nautida kõrgetasemelist kunsti, saame usaldusväärset informatsiooni ühest Tartu kunsti aastakümnest.

Seetõttu ei saa nõus olla Rajavee etteheitega, et väljapaneku ülesehitus peaks olema kronoloogiline, mitte autoripõhine. Mai Levin on väga nutikalt mõlemaga arvestanud – näitus algab kolmandal korrusel vanameistritega, kes õppisid enne  sõda, ja lõpeb Visari-poiste Enn Tegova ning Peeter Urblaga. Autorite teosed ei ole mitte ainult koos, vaid ka järjekorras, alustades kõige varasemast ja lõpetades kõige hilisemaga – näiteks saame teada, kuidas Efraim Allsalu kunst arenes nõukogude võimu poolt soositud karmist stiilist maalilisema käsitluslaadi poole.

Levin kirjutas veel, et ta pidas silmas autori tähtsust Tartu kunstielus, ka see on paigas, näiteks Elmar Kitselt on 13 maali, Aleksander Vardilt kümme suuremaformaadilist, 1961. aastal surnud Ado Vabbelt viis ja noorelt Kaljo Põllult neli teost. Sama väljapeetud on teoste valik – Vabbelt on kaks abstrakti ja kolm olustikupilti, kus ühel püüab naine ettevaatlikult võõra koeraga sõbraks saada ja teisel lohutab mees murelikku sõpra. Vabbe on ju eesti kunstis üks andekamaid kehakeele valdajaid.

Näitusel on väljas Kaljo Polli maalitud parim portree Einar Koppelist, ERM-i kogust on välja toodud Eduard Kutsari parim autoportree, Ellinor Aikilt üliarmas maal jänesega. Näeme, et kümnendi alguses maalis Lola Liivat-Makarova punamustakoloriidilisi abstrakte. Need värvid on sümboolse tähendusega, mille tunnistuseks on ühe maali pealkiri “Protestilaul”. Eriliselt naudin ruumi, kus ühes seinas on Ülo Soosteri väljapanek kala ja sinimustvalges koloriidis kadakatega ja kõrvalseinas Valve Janovi samad teemad Soosteri stiilis.  

Levin on kursis ka tolleaegse Tartu skulptuuriga: Aulin Rimmi, Jaan Seederi, Juhan Paberiti, Urmas Vardja, Roman Timotheusi, Aleksander Elleri ja Elmar Rebase, Ilmar Malini ning Ain Kaalepi portreed on suurepärased. Anton Starkopfi anne avaldus kõige mõjuvamalt ekspressionistlikus stiilis figuuride modelleerimises ja näeme neidki.

Holger Rajavee soov näha ka ametlikku kunsti on arusaadav, kuid selle jaoks oleks pidanud rohkem ruumi olema. Rajavee märkus, et vürtsiks võinuks ehk lisada mõned markantsemad kommentaarid toonastelt külastajatelt, kunstivaldkonna ideoloogidelt vms, on aga eelkõige suunatud muuseumile, kus on olemas arhiiv koosolekute protokollide jm dokumentidega.

Peaks olema endastmõistetav, et muuseum aitab näitust koostada, sest ükski tallinlane ei jõua peale TKM-i, EKM-i ja ERM-i kogude läbi töötada veel erakogusid. Nii ripub Aleksander Suumani parim portree, milleks on Ain Kaalep, jätkuvalt kirjandusmuuseumi koridoris. Miks kunstimuuseum seda osta ei saanud, on ära seletatud Krista Piirimäe raamatus “Kunstielu Emajõe ääres” (lk 34-35).

Väga huvitav on teada saada, kuidas toimus muuseumite ja kunstnike võitlus  tsensuuriga, abstraktsionistide keerulist pääsu püünele saab varsti lugeda Krista Piirimäe koostatud Aleksander Vardi monograafiast.

Mai Levini näitust saadab trükis “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”, kus on Levini teadmata antud talle ka toimetaja roll. See on absurd, tagasiminek 18. sajandisse. Levinit tegi see väga õnnetuks: “Autor ei näe oma vigu.” Suurimaks veaks on see, et pealkiri ei vasta sisule, sest raamat annab ka ülevaate Tartu kunstielust alates 18. sajandist. Kuna seda ei ole siiani tehtud, kuluvad Levini asjalikud leheküljed marjaks ära. Mai Levin koostas nii raamatut kui ka ekspositsiooni üksinda, viimase puhul aitas lõpliku valiku teha kujundaja Mari Kurismaa. Kui me loeme siit ja sealt näituse meeskonna kuutteist nime, siis need on teoste restaureerijad ja ülespanijad. Sügav kummardus imeinimesele Mai Levinile.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel” on tähtis samm eesti kunstiajaloo mõistmise suunas. Näitus rõhub esteetilisele kvaliteedile ja toob esile tolleaegse kunstielu mitmekesisuse ning dünaamilisuse. Kunstnikud nagu Kaljo Põllu, Ellen Ehrenpreis ja teised on jätnud olulise jälje Eesti kunstimaastikule ning nende tööd väärivad kindlasti tähelepanu ja tunnustust. See näitus annab väärtusliku ülevaate tollastest kunstisuundadest ja on oluline osa Eesti kunstipärandi mõistmisel.