Arvi Hamburg: energeetika areng vajab arukaid, mitte ideoloogilisi otsuseid | Arvamus

Estonia’s energy sector is at a critical juncture, with the need for smart, forward-thinking decisions becoming increasingly urgent. Arvi Hamburg, a respected voice in the industry, advocates for a pragmatic approach to energy development that prioritizes practicality over ideology. In his insightful opinion piece, Hamburg argues that the future of Estonia’s energy landscape relies on rational, evidence-based choices rather than dogmatic beliefs. As the country grapples with complex energy challenges, Hamburg’s call for intelligent decision-making serves as a timely reminder of the importance of informed, strategic planning in shaping Estonia’s energy future.

Poliitikud on otsustanud kasvatada taastuvenergia osakaalu kümnelt protsendilt saja protsendini, aga eesmärgi täitmine kujuneb tarbijale kestvalt kalliks. Otsides tarbija hinnataluvusele sobivamat elektritootmise portfelli, tuleb tuuleenergia osas kaaluda maismaatuuleparke, kirjutab Arvi Hamburg.

Eesti majanduse keerulisel seisul on erinevad põhjused, kuid üks neist on energia kõrge hind ja varustuskindluse ebamäärasus. Seejuures ei paku riiklik energeetika arengusuund kindlust, et mure laheneb.

Eestil oli ja on formaalselt praeguseni energeetika arendamiseks plaan kokku lepitud. Selleks on energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030 vaatega 2030+), mille koostamiseks ja aruka tuleviku kujundamiseks kaasati parimad teadmised ning teostati kümneid uuringuid.

Ometi sai analüüsidel põhinev plaan järsu tagasilöögi, kui sündis poliitiline otsus 2030. aastaks katta kogu riigi elektritarve taastuvelektriga. Nüüd üritame sellele üliambitsioonikale väljakutsele leida lahendust, mis maksab palju ja loob ühe energiatootmise ressursi kasutajale soodsamad turutingimused.

Ühelt poolt saame esitada küsimuse: miks üldse raisati maksumaksja raha põhjaliku arengukava koostamisele? Kuid see on juba detail. Olulisem on märgata riske, mis kaasnevad elektrisüsteemi tootmise ja tarbimise ebabilansiga ning ühe elektri tootmisliigi eelistamisega.

Kallis ja ebaefektiivne lahendus

Kvaliteetse, kiire ja odava lahenduse samaaegne loomine pole üldiselt võimalik ning sama kehtib ka energeetikas. Poliitikud on võtnud vastu otsuse kasvatada taastuvenergia osakaalu kümnelt protsendilt saja protsendini. Eesmärgi täitmine kujuneb tarbijale kestvalt kalliks.

Eestis moodustas taastuvelektri osatähtsus tarbimises 2023. aastal 32 protsenti. Oluline osa (46 protsenti) taastuvelektrist toodeti seejuures biomassist, biogaasist ja jäätmetest. Tuuleelektriga on seni kaetud ligi kümme protsenti aastatarbimisest. Seda tagasihoidlikku näitajat plaanitakse eeskätt tuuleparkide arendamisega kümnekordistada.

“Õhuke konkurents surub pakkumiste hinna kõrgeks, suurendades doteerimise vajadust.”

Kiireloomulist ja suuremahulist meretuuleparkide ehitust on Eesti turul valmis tagama üks kuni kolm pakkujat. Õhuke konkurents surub pakkumiste hinna kõrgeks, suurendades doteerimise vajadust.

Kliimaministeerium on prognoosinud vähempakkumisel tõenäolise hinnaks 110 eurot megavatt-tunni eest. See tähendab, et kui tegelik elektrituru hind on alla 110 eurot/kWh, makstakse tootjale fikseeritud hinna ja turuhinna vahe toetusena kinni. Kui turuhind on kõrgem kui 110 eurot/kWh, siis maksab tootja selleks loodud fondi turuhinna ja fikseeritud hinna vahe.

Seega on tootjale tagatud kindla hinnaga turg. Selline lahend pärsib elektrituru toimet, koormab tarbijat ebaproportsionaalselt riskide haldamisel ning loob ebavõrdsed tingimused teistest energiaressurssidest elektritootmiseks.

Kui vähempakkumisel kujunebki elektrihind 110 eurot/kWh ja riik sõlmib kokkuleppe osta meretuuleparkidelt neli TWh/aastas elektrit ning kliimaministeeriumi enda elektrituru prognoositav hind aastal 2030 oleks 66 eurot/MWh, siis peame tootjat doteerima 176 miljoni euroga aastas. Kogu 20-aastase toetusperioodi jooksul ulatuks toetussumma 3,52 miljardi euroni.

Elektrituru hinna alanemisel suureneb toetussumma veelgi. Maismaatuuleparkide toimunud vähempakkumise hinnast lähtudes oleks aastane toetussumma vaid 3,2 miljonit eurot ja 12-aastasel toetusperioodil kokku 38,4 miljonit eurot.

2030. aastal oleks taastuvenergia toetus ainuüksi meretuuleparkidele 10,5 TWh tarbimismahu juures 1,68 senti/kWh praeguse 1,28 senti/kWh asemel.

Kuid hind on vaid üks osa riskidest. Tuulepargis toodetud elekter peab jõudma tarbijani ja olema pidevalt kättesaadav. Eesti elektrisüsteemi praegune tootjasuunaline võimekus on 3 000 MW, sellest tuul ja päike 1 000 MW. Aastaks 2030 peame võrku tugevdama ja viima võimekuse 5 500 MW-ni, sellest tuul ja päike 4500 MW.

Elektri ülekandevõrku on üle 60 aasta ehitatud idas läänesuunalise võimsuse ülekandeks. Kontsentreeritud elektritootmised Liivi lahes, Hiiumaa- ja Saaremaa läänerannikul eeldavad elektrivõrgu vastava võimekuse loomist.

Lisaks eeldab ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi enam tähelepanu ja ressursse elektrisüsteemi bilansi ning varustuskindluse tagamiseks. Selleks peame tagama ja rahastama juhitavad võimsused (baas- ja kiiresti käivituvad tipuvõimsused), salvestusvõimekuse (tunnimahutid-akupangad, päeva kuni nädala mahtuvusega hüdroakumulatsioon ja sesoonne salvestus-energiakandja vesinik), looma tarbimise juhtimise mehhanismi (tipukoormuse alandamise motivatsioonipakett).

Tähelepanuta ei saa jätta strateegilist reservi, kiireid sagedusreserve, sageduse inertsi ja piiriüleseid ühendusi.

Kõige eelnimetatu elluviimise kulu otstarbekust peame analüüsima ja reaalselt arvutama, kas saame endale nii kallist arendust lubada, milliseks kujuneb selle tagajärjel tarbijale lõplik elektrihind ning kui ulatuslikud on keskkonnamõjud, sest iga arendus mõjutab ka keskkonda.

Mis oleks lahendus?

Otsides tarbija hinnataluvusele vähegi sobivamat elektritootmise portfelli, tuleb kaaluda tuuleenergia osas maismaatuuleparke. Praegu on Eesti töötavate maismaatuuleparkide võimsus juba üle 400 MW, aasta lõpuks 700 MW.

Kuni aastani 2029 lisanduvad igal aastal praegu menetluses olevate tuuleparkide võimsused. Menetluste edukal lõpulejõudmisel on 2029. aastal maatuuleparkide võimsus kokku 3 000 MW, eeldatava tootmisvõimekusega 8 TWh aastas. Lisaks aastatel 2019–2023 vähempakkumistega ja eelneva toetusskeemiga seotud elektrienergia hankekogus 1,33 TWh, seega on kogutoodang maismaatuuleparkide poolt juba 9,3 TWh.

Kavandatud kaheksa TWh vähempakkumise mahu juba katavad olemasolevad, menetletavad ja lepingutega tagatud maismaatuuleparkide tootmismahud.

Meretuulepargi toodangu vähempakkumisel eeldatav hind 110 eurot/MWh vajab aga eelkõige ekspertiisi ja mõjuanalüüsi meie tarbijale, seda nii eraisikute kui ka ettevõtete ostujõust lähtudes.

Loodame, et koalitsioonileppes olev lubadus “Langetame 2023. aasta jooksul analüüsipõhised otsused energiasüsteemi järgnevate kümnendite valikutes”, tähtaeg 2023 ikkagi täidetakse ja tehtavad valikud on optimaalsed nii tarbijale kui tootjale.

Maismaatuuleparkide ja meretuuleparkide võrdlus

• Meretuuleparkide väidetav kulu (110 eurot /MWh), maismaaparkidel (20-40) eurot/MWh). Erisus 2,75-5,5 korda meretuule kahjuks.

• Investeerimiskulu meretuuleparkidel 1,8 miljonit eurot€/MW, maatuuleparkidel 1,2 miljonit eurot/MW. Erisus 1,5 korda meretuulepargi kahjuks.

• Tootlikkus meretuulepargil 0,435, maatuulepargil 0,328. Erisus 1,3 korda meretuulepargi kasuks.

Arvi Hamburg on õigesti rõhutanud, et energeetika areng nõuab arukaid otsuseid, mitte ideoloogilisi. Eesti tulevik sõltub meie energiapoliitikast ja kuidas suudame tagada jätkusuutliku energia tootmise ja tarbimise. Peame lähtuma teaduspõhistest argumentidest ning kaaluma erinevaid võimalusi enne otsuste tegemist. Ideoloogilised vaidlused võivad takistada meie energia arengut ning seetõttu on oluline pöörata rohkem tähelepanu praktilistele ja mõistlikele lahendustele. Ainult nii saame tagada puhta ja efektiivse energeetika tuleviku Eestis.