Arro: 1.klassi sisseastumiskatsetel ebaõnnestujad võiks endale õnne soovida | Elu

2148616h7162t24

Tere tulemast Eesti! Arro, 1. klassi sisseastumiskatsetel ebaõnnestujad võiks endale õnne soovida | Elu on sügavalt kaasahaarav teema, mis puudutab paljusid inimesi. Artikkel tõstatab olulise küsimuse, kuidas peaksime suhtuma nendesse, kes ei saavuta soovitud tulemusi. See pakub mõtteainet ja julgustab kaotajaid toetama, mitte hukka mõistma. Artikkel kutsuks kindlasti esile arutelu ja emotsioone, olles oluliseks teemaks Eesti ühiskonnas.

Kes jäid nüüd välja, võiks endale õnne soovida, ütles Grete Arro “Terevisioonis” neile, kes 1. klassi sisseastumiskatsete põhjal koolist välja jäid. Kui teadlased tahaksid täiesti suvaliste testide põhjal väikeseid lapsi uurida ja selle põhjal elumuutvaid järeldusi teha, vajaksid nad Arro sõnul eetikakomisjoni luba, aga koolid sellist luba millegipärast ei vaja.

“1. klassi minekul peaksid kõik lapsed tundma, et neil on selles koolisüsteemis koht, mis neid ootab, mis tahab teada, kuidas last esimesest päevast peale kõige paremini toetada, mis tahab lapsele öelda, et võtame rahulikult, kõik on hästi, me siin alles hakkame kooli mängima, kõik ei pea tulema tohutult kiiresti, selline suhtumine võiks tegelikult olla,” ütles Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

“Siin on väga palju küsimärke,” ütles Arro 1. klassi sisseastumiskatsete vajalikkuse kohta. “Kas on mõtet testida sellises vanuses lapsi? Lühike vastus on, et tõenäoliselt mitte. Küsimus on, et kui me näiteks testime laste kognitiivseid omadusi, sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, täidesaatvaid funktsioone, siis kas meil on arvamus, et neid ei saa arendada? Kas me arvame, et kui me nüüd testime, siis saame midagi põhjapanevat teada selle kohta, kuidas lapsel kogu ülejäänud elus läheb või me pigem teame, et kõik on arendatav?”

Kui koolid testiks selle eesmärgiga, et me saame teada, mis seis on ja kuidas ma saame neid lapsi, kes meile tulevad, aidata, siis see oleks Arro sõnul teine eesmärk. “Praegused koolikatsed ikkagi ütlevad, et kas me laseme selle lapse tuppa või ei lase. Kas me saame päriselt ka selles testimisolukorras teada, millised selle lapse hetkevõimed või potentsiaal on, see on sügavalt kaheldav. Mida ja milliseid omadusi üldse tuleks testida? Intelligentsust, vaimset võimekust, kirjutamist, täidesaatvaid funktsioone, neid kõike saab arendada.”

Loe rohkem:  Eesti lastele pannakse üha enam lühikesi rahvusvahelisi nimesid | Elu

Kui teadlased tahaksid testida väikesi lapsi, uurida neid ning teha võib olla täiesti suvaliste testide põhjal elumuutvaid järeldusi, öeldes neid ka lapsevanematele, siis Arro sõnul vajaksid teadlased selleks eetikakomisjoni luba. “Koolid millegipärast seda luba ei vaja,” lisas ta.

Kui koolikultuur ongi selline võistluslik, et see esimene samm on juba võistluslik ja kui võistluslikkus on koolikultuuri osa ka edaspidi, siis seda me küll teame, et see kindlasti ei mõju hästi laste akadeemilise potentsiaali parimale avaldumisele, ütles Arro. “Nad võivad olla väga võimekad lapsed, aga nad tegelikult oma parimal viisil sellises võistluslikus keskkonnas õppida ei saa ja nende vaimne tervis ei ole sellises keskkonnas maksimaalselt toetatud. Kes jäid nüüd välja, võiks endale õnne soovida,” ütles Arro.

Katsetega koolidel võivad olla väga erinevad koolikultuurid, aga kui kool on sooritusele suunatud, mitte õppija arengust lähtuv, siis lapsed võivad saada küll seal väga kõrgeid tulemusi, aga tegelikult võiksid nad saada veel kõrgemaid tulemusi. “Üldiselt me ju teame et võistluslikud situatsioonid õppimisele kindlasti hästi ei mõju. Võistluslik moment mõjub hästi siis, kui me juba kõike oskame, aga õppimise ajal teeb see kahju.”

In conclusion, Arro’s message about wishing good luck to those who have not passed the entrance exams to the first grade is a reminder of the importance of empathy and kindness. It is important to remember that failure does not define a person’s worth, and everyone deserves encouragement and support, regardless of the outcome. Arro’s words serve as a reminder to show compassion towards others and to spread positivity in our community. It is through understanding and support that we can create a more inclusive and compassionate society.

Loe rohkem:  Sõbrakutse kinnitamisest võõraga algab suhtlus kurjategijaga | Elu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga