Arp-Mihkel Laht: ministeerium valetab ohtlikke erivahendeid ohutuks | Arvamus

Arp-Mihkel Laht, a prominent Estonian figure, accuses the Ministry of Defense of misleading the public about the safety of “special tools” in its possession. In a scathing opinion piece, Laht raises serious concerns about the potential dangers these tools pose, alleging a cover-up of critical information. This explosive claim, published in [Name of Estonian Publication], has sparked widespread debate and scrutiny, forcing the Ministry to defend its practices and address the public’s growing unease. What are these “special tools”? And what are the true implications of their use?

Hiljuti tulid justiits- ja siseministeerium välja korrakaitseseaduse muutmise kavatsusega, mis võimaldaks laiemat jälgimist, raskendaks meeleavalduse registreerimist ja lubaks elektrišokirelva ja kummikuulide vabamat kasutamist. Analüüs on kõigile lugemiseks valitsuse infosüsteemis. [1]

Analüüs väidab: “Elektrišokirelva kasutamise perioodi jooksul ei ole tuvastatud ühtegi üksnes elektrišokirelva kasutamisest tingitud eluohtliku vigastuse või surma põhjustamist.”

See väide on propagandistlik vale (see tähendab, et kirjutaja teab ja silub oma valet). ERR raporteeris 2019. aasta 24. septembril, et “teisipäeval suri haiglas teadvusele tulemata 68-aastane mees, kelle kinnipidamisel Kehras kasutas politsei elektrišokirelva ja kummikuule”. [2] Vale silumiseks kasutatab kirjutaja sõnapaari “üksnes elektrišokirelvast”. Kes propaganda õpikut kirjutab, võib antud võtte lisada peatükki “kuidas valetada eitatavalt”.

Kui elektrišokirelvast lasta hetkeks ideaalse tervisega inimest, kes lamab murul ja teda tabab elektrood jalga – see on tõenäoliselt ohutu. Kui lasta pikemalt rindkere piirkonda keskmist inimest, kes on veel kurnatud või joobes ja liigub püstijalu kohas, kus on teravaid nurki või kõvasid pindu, on surma risk paraku suurem – Eesti statistika vihjab hetkel, et 1:50. Seetõttu ongi ministeeriumil vaja statistikat eirata.

Eirata ei saa, et Kehras vägivallatsenud meest lasti ka kummikuulidega. Kuni pole teada, kuidas ja kuhu, ei saa hinnata, kas surmale aitas kaasa elektrišokirelv või kummikuulid.

Välismaalt on teada lugusid, kus märulipolitsei tegevuse juures viibinud inimene sai tabamuse kummikuuliga kaela, silma või suhu, või pisargaasi granaadiga pähe (halvimal juhul kui läks oma kodu akent sulgema) ja suri. Kui keegi järgmisena väidaks, et “kummikuulid on ohutud”, siis ausalt paluks tal õun omale pea peale panna.

Ministeeriumi järgmine väide on “Uuringute kohaselt ei ole registreeritud teaduslikult ega meditsiiniliselt tõestatud surmajuhtumeid, mis oleksid põhjustatud elektrišokirelvast saadud elektriimpulsside tagajärjel” on järgmine vale. Nad viitavad allikale, seega võib-olla pole siin tegu propaganda, vaid halva informeeritusega.

Soovitan lugeda meditsiiniajakirja “Circulation” 2014. a artiklit “TASER Electronic Control Devices Can Cause Cardiac Arrest in Humans” (“taserid võivad inimestel põhjustada südame seiskumist”). [3] Artiklis vaatleb arst kaheksat juhtumit, kus valdavalt noortel taserdatud isikutel polnud südamehaigust, aga toimus südame seiskumine. Isikute vanused olid 48, 17, 17, 24, 33, 24, 16 ja 23 aastat. Arst tõdeb, et “kõigil toimus kiire teadvuse kadu pärast X26 noolekeste tabamist rinna eesmisse piirkonda”. Tulemus: üks suudeti elustada, hapniku puudusest tekkinud ajukahjustusega.

Ministeerium manipuleerib avalikkusega, püüdes arutelu tüürida suunale, et kui taserdamisele järgneb surm, on see muul põhjustel. Tihtipeale ongi – halvatud inimene kukub sama elegantselt, nagu pudrunui – aga taser võib ka otsekoheselt tappa – tõenäolisemalt siis, kui seda isiku vastu rindkere piirkonda ja korduvalt kasutatakse.

Teaduslik või meditsiiniline tõestus eeldab katset. Antud juhul selgitaks tõe väga võigas katse – kutsuda osalema juhuvalim 1000 + 1000 inimest, lastest vanuriteni, taserdada ühtesid hoo pealt kõval pinnal, lugeda kokku südameseiskumised ja luumurrud. Teist tuhatkonda laseks keskmise väljaõppega politseinikud kiirustades hoo pealt kummikuulidega. Loeksime kokku tabamused silma ja suhu, rebenenud arterid ja purunenud kilpnäärmed, hingetorud ja söögitorud.

Säärase katse korraldamiseks ei anna teaduskomisjon luba – kui annaks, tuleks asutus viimase kivini lammutada.

Politseinikud taserdavad koolitusel teineteist pehme põrandaga ruumis. Kahtlen siiralt, kas nad teineteist rindkeresse sihivad (politseinik, kes sa seda loed – ära taserda koolitusel kolleegi rindkeresse). Nende seas pole vanureid, nad on läbinud tervisekontrolli, vaevalt nad kurnatuna saabuvad. Elustamisvahendid ja arst on lähedal. Politsei koolitustel kogutud andmed on tänaval kasutud.

Maailmas pole vist ühtki siseministeeriumi, mis ei tahaks politseile lisaõigusi.

Ministeeriumi ülesanne on tagada sisejulgeolek, seal töötab endisi politseinikke – ei pea nuputama, kuhu poole nende maailmapilt kaldub.

Poliitika on tasakaalumäng – kuskil peab olemas vastukaal. Muidu juhtub see, et kabinettide vaikuses sillutatakse teed düstoopiasse. Loodan väga, et vastukaal on olemas ka Eestis.

Muide, millal ja kus toimus Eestis viimane avalik kursus, kus õpetati meeleavaldust õigesti tegema? Kui me seda ei õpeta, vaid pimesi ootame, et midagi keelata tuleb, siis ennustus täitubki – oskamatud inimesed teevad kobarkäkke nii ministeeriumis kui väljakul. Kultuur levib ainult, kui seda levitada.

Õigesti protestides oma õiguste kaitsmine on osa rahva kultuurist, mida peab säilitama ja arendama, isegi kui valdkond mõnele riigiasutusele ebamugav tundub.

Poliitilise kultuuri osa – negatiivne osa, millest tuleks lahti saada – on see, kui ministeerium avalikkusele ja kooskõlastuspartneritele valetab. See õõnestab usaldust, mis taastub aeglaselt – tekib küsimus, et miks ei või järgmine riigiasutus oma tahtmise saamiseks valetada, eriti kui sel tagajärgi pole?

[1] https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/699319ce-7c2a-4bf4-8c6e-86f5002f4f43?activity=1

[1] https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2024/06/KorS-VTK.pdf

[2] https://www.err.ee/983959/kehras-kinnipidamisel-viga-saanud-mees-suri-haiglas

[3]

I Eesti kontekstis, kus kriminaalsus ja turvalisus on olulised küsimused, on Laht’i väited “ohutuks” peetavate erivahendite kohta kahtlustavalt. Tema nähtusest tulenevad küsimused: millised on tegelikud riskid, kes neid riske hindab ja kuidas tagada, et erivahendid kasutatakse ainult õigustatud eesmärkidel?

Laht’i kriitika tuleks võtta tõsiselt ja sellele vastata läbi läbipaistva ja avatud dialoogi.
Võimalik, et Eesti riik peaks reedelma oma reeglid ja juhendid erivahendite kasutamise kohta, et tagada nende ohutu ja vastutustundlik kasutamine.