Ansip: ma olen valmis kandideerima europarlamendi valimistel | Eesti

Tänavu maikuus teatas endine Eesti peaminister Andrus Ansip, et ta on valmis kandideerima Euroopa Parlamendi valimistel. Ansip, kes on ka praegu Euroopa Komisjoni asepresident, on näidanud tugevaid juhiomadusi ja sügavat pühendumist Euroopa Liidule. Tema kandidatuur tõotab tuua Euroopa Parlamendisse Eestile olulise hääle, mis esindab meie riigi huve ja seisukohti Euroopas. Ansip on tuntud oma uuendusmeelsete ideede ja tugeva poliitilise kogemuse poolest ning tema osalus Euroopa Parlamendis võib tähendada olulisi võite Eestile ja kogu Euroopale.

Andrus Ansip ütles intervjuus ERR-ile, et on valmis kandideerima Euroopa Parlamendi valimistel, kuid lõplikku otsust pole ta veel langetanud.

Praegu veel käib see periood, kus Reformierakonna liikmed saavad erakonna sees teatada, kas nad soovivad kandideerida europarlamendi valimistel ehk osaleda sisevalimiste protsessis. Kas teie olete selle otsuse ära teinud, et kas te soovite osaleda europarlamendi valimistel?

Kui minu praegust meelsust küsida, siis vastus on jaatav. Jah, ma olen valmis kandideerima Euroopa Parlamendi valimistel ja mulle saadetud kiri andis ainult indu selleks. Aga lõplikku otsust pole ma langetanud, sest ma olen elus harjunud ikkagi minema sinna, kus ma olen oodatud ja vägisi ma ei ole ennast kuhugi toppinud.

Aga lõpuks selle otsuse ja valiku teevad ju reformierakondlased erakonna sisevalimistel.

Kas olete te rääkinud ka oma toetajate ja ja konkurentidega, et kas teid saadaks sisevalimistel edu, et pääseksite nimekirja?

See on juba valijate kätes ja nende otsustada. Ma ei arva, et see on õige, et valijate eest langetab otsuse ära keegi teine, näiteks erakonna esimees. Ma arvan, et valijad peaks saama ise otsustada.

Juhul kui te nüüd otsustate ikkagi kandideerida, siis kuidas see protsess muidu on käinud, kas peate käima piirkondades oma vaateid tutvustamas?

Kindlasti tähendab see ka oma erakonna liikmetega kohtumisi. Aga kõigepealt peab erakonna liige, kes tahab kandideerida, esitama avalduse, peavad olema lisatud 10 toetaja allkirjad. Tavaliselt neid kogutakse ka rohkem kui 10, aga see eriline näitaja ei ole. Ja järgmisena saabub nädal, mil on sisevalimised, kõik erakonna liikmed saavad elektrooniliselt valimistel kaasa lüüa. Ja kui on selgunud, kes on need üheksa, kes nimekirja pääsevad, siis hakkab nimekirja toimkond tööle. Toimkond võib seal teha mingisuguseid muudatusi, see nimekiri ei tule päriselt selline, nagu valijate hääled on otsustanud, vaid vaadatakse ka, et nimekirjal oleks rohkem atraktiivsust, muudetakse järjestust.

Muudetud järjestusega nimekiri antakse erakonna juhatusele otsustada, juhatus võib omakorda teha muudatusi ja kunagi üldkogu otsustab ja siis on nimekiri tervikuna kinnitatud.

Kas teie jaoks on tähtsust, et kas olla seal nimekirjas esimene või olla tagumises otsas, kuskil keskel – on sellel üldse mingisugust vahet hiljem kandideerimise protsessis?

Põhimõtteliselt on sellel tähtsus olemas, mitmes inimene seal nimekirjas on, sest üldine statistika on selline, et kõige rohkem hääli saab esinumber, kellele tehakse ka kõige tugevam kampaania. Teine ja kolmas number saavad praktiliselt võrdselt hääli ja nimekirja viimane kandidaat.

Aga mida teie näete, et te peate tegema selle jaoks, et nimekirja toimkonna silmis olla sellel positsioonil, et saada nimekirjas ettepoole, sest kandideerida ei ole ju mõtet, kui mitte tahta kõige rohkem hääli saada?

Kui ma nimekirja satun, sinna üheksa hulka, siis minu jaoks see koht nimekirjas ei oma enam erilist tähendust.

Viimasel ajal on ALDE-s antud üsna tugevalt märki, et Kaja Kallase võiks olla ALDE esikandidaat. Mida see tähendaks Kaja Kallasele ja Eestile, kuivõrd oluline oluline pakkumine see on?

See ei ole nüüd kindlasti otsene pakkumine, sest et kandideerimine on avatud kuni 29. veebruarini absoluutselt kõigile. Ja kellelgi pole voli teha mingisugust imelist pakkumist.

Aga peab ütlema, et ega neid tahtjaid ülearu palju ei ole, sest ALDE sees on ka väga palju neid, kes arvavad, et pärast seda, kui Rahvapartei spitzenkandidat Manfred Weber lükati nõukogu poolt tagasi ja temast ei saanud Euroopa Komisjoni presidenti, sai keegi, kes ei olnud üleüldse spitzenkandidat, Ursula von der Leyen, on kogu see spitzenkandidati süsteem lennanud vastu taevast. Kindlasti ei vasta tõele need väited, et kui sa seal esimeseks ei tule, jääd teiseks, siis saad tähtsuselt teise koha. Ülemkogu presidendiks ilma selleta, et sa oleks peaminister olnud, kindlasti ei saa.

Sellele kohale pretendeerivad sotsiaaldemokraadid praegu ja kes lõpuks sinna saab, seda me ei tea. Aga kui spitzenkandidatiks on esitatud Luksemburgi praegune volinik Nicolas Schmit, siis temal pole lootustki saada ülemkogu presidendi Charles Micheli koha peale.

Välispoliitika kõrge esindajaga on nii, et tavaliselt on see tulnud suurest riigist. Kolmel korral, kui see on ametisse nimetatud, pole keegi osanud neid nimesid ära arvata. Nad ei ole kunagi olnud spitzekandidatid. Nad tulevad suurtest riikidest, kus arvatakse, et tõeliselt saavad aru maailma toimimisest need riigid, kellel on saatkonnad üle maailma igal pool laiali ja väiksemad ei teagi suurt midagi.

In conclusion, it is clear that former Estonian prime minister Andrus Ansip is ready to take on the challenge of running for the European Parliament elections. His experience and vision for the future of Estonia and the European Union make him a strong candidate for the position. Ansip’s decision to enter the race will surely garner attention and support from his fellow Estonians as they head to the polls. With his determination and dedication to serving his country, Ansip has the potential to make a significant impact at the European level.