Anne Mere: Eesti Energia suudab ootusi täita vaid suure kontsernina | uudised

Tere tulemast Eestisse! Anne Mere, Eesti Energia juhatuse esimees, on rõhutanud, et nende ettevõte suudab täita klientide ootusi ainult suure kontsernina. Uudis on oluline mitte ainult energia valdkonnas, vaid ka üleüldiselt ettevõtluse seisukohast. Eesti Energia on võtnud enda kanda olulise rolli riigi energiavarustuse kindlustamisel ning sellest tulenevalt on nende edusammud olulised kõigile eestlastele. Anne Mere sõnad viitavad kindlale suunale, mida ettevõte järgib ning nende ambitsioonikus näitab, et Eesti Energia on valmis täitma suuri ootusi nii enda klientide kui ka riigi ees.

Täita riigi ja avalikkuse ootusi nii dividenditulu kui ka varustuskindluse osas suudab Eesti Energia Mere hinnangul vaid suure kontsernina, mitte väikese ettevõttena. Kuigi koalitsioonilepingus on ette nähtud Elektrilevi ja põlevkiviekaevanduste eraldamine Eesti Energiast, siis ettevõtte nõukogu praegu selles suunas ei tegutse, sest kehtiv omaniku ootuste dokument aastast 2022 seda ette ei näe, rääkis Anne Mere Vikerraadio saates “Reedene intervjuu” Arp Müllerile.

Olete Eestis olnud tippjuht üle 20 aasta, vahepeal ka Soomes ning nüüd olete tippjuht Baltikumi-üleselt. Olete juhirolli kandnud peamiselt toiduainetöötuses, nüüd ligi kaks aastat ka nõukogu juhina riigile kuuluvas ja poliitikute mõjutatud Eesti Energias.
Palun kirjeldage, mille poolest erineb juhina suhtlus ettevõtte omanikega ning omanike ootuste täitmine eraettevõttes ja riigile kuuluvas ettevõttes.

Tõesti on mul nüüd kogemus mõlemas vaates – eraettevõttes ja riigile kuuluvas ettevõttes. Suures pildis toimivad ettevõtted olenemata omanikust sarnaselt. Igal ettevõttel on oma eesmärgid, tegevuskavad, kuidas neid eesmärke täita, ettevõttesse panustatakse, arendatakse, investeeritakse, ettevõttes juhitakse inimesi.

Kui rääkida erinevustest, toon välja suuremad:
Esiteks eesmärgid. Kui erakapitalil baseeruva ettevõtte ülim eesmärk on teenida aktsionäridele kasumit, siis riigiettevõtte puhul ei pruugi kasumi teenimine olla esmane. On muud strateegilised kaalutlused ja avalikud huvid – eelkõige, miks riik üldse ettevõtet omab.
Eesti Energia puhul võime rääkida, et me pakume jaotusvõrgu kaudu elektriteenust Eesti tarbijatele, teiseks on riigi strateegiline huvi omada Eesti Energiat on omada elektritootmise reservi. Seega on vahe eesmärkides.

Teiseks operatiivne paindlikkus. Me näeme, et viimastel aastatel on turg muutunud väga volatiivseks, alates covidist, kus tarneahelad sassi läksid. Nüüd järgnes sõda. Eraomanduses olev ettevõte saab otsuseid teha suhteliselt kiiresti, kindlasti tähendab see kooskõlastamist nõukoguga, vähem omanikuga, aga siin on paindlikkust oluliselt rohkem.
Riigiettevõtte puhul võtavad sellised otsused pikema aja ja ootused võivad teinekord sõltuda ka poliitilisest tahtest ja kokkulepetest. Selles mõttes on otsustusahel pikem, aga see on arusaadav – selleks ju riik omabki ettevõtteid, et neid olukordades vastavalt riigi vajadustele ära kasutada.

Võtame konkreetse näite uutest juhitavate elektritootmisvõimsuste rajamisest, sest just juhitavate elektritootmise võimsuste puudujäägile ajal, mil tuul ei puhu ning päike ei paista, on juhtinud tähelepanu nii Riigikontroll kui ka paljud energeetika asjatundjad.
Eesti Energia juhatuse esimees Andrus Durejko rääkis novembrikuus Vikerraadios, et on plaan ehitada Narva külje alla 100 megavatine, uus, gaasil ja vesinikul töötav juhitav elektrijaam ning perspektiiv on rajada kokku 300 megavati ulatuses uusi juhitavaid elektrijaamasid.
Eesti Energia üldkoosolekuna tegutsev rahandusminister viis selle plaani valitsuse istungile ettepanekuga suurendada Eesti Energia aktsiakapitali 114 miljoni võrra selle uue elektrijaama ehitamiseks, aga plaanile tõmbas piduri peale koalitsioonipartner Sotsiaaldemokraatlik Erakond, nimetades Eesti Energia äriplaanis toodud energiahinda – 155 eurot megavatt-tunni kohta –pooltel tundidel aastas ebarealistlikuks.
Milline on teie kui nõukogu esimehe roll selles protsessis selle konkreetse probleemi lahendamisel?

Tegelikult toob Eesti Energia juhatus kõik investeerimisettepanekud ikkagi Eesti Energia nõukogusse, kus need vaadatakse läbi, kuulatakse äriplaani, riske ja tasuvust ning tehakse otsus, kas minna äriplaaniga edasi või mitte.

Nii?

Olen nõus, et Eestile on vaja kiiresti juhitavaid elektritootmisvõimsusi ja meil on pikaajalisemad plaanid, mille realiseerimisega me tegeleme.

Kas te nõukogu esimehena käite ka koos juhatuse esimehe Andrus Durejkoga erakonna juhtide ees kaitsmas Eesti Energia arvutuste õigsust äriplaanis, kui selline vaidlus tekib?

Ma arvan, et vaidluseks on seda palju nimetada, aga Andrus Durejko kaitseb äriplaane ikkagi Eesti Energia nõukogu ees. See, mida ta käib ise rääkimas või käime koos rääkimas kas omanikule, valitsusele, erakondadele või kellele iganes, lähtub sellest, et me harime kõiki energia teemadel ning ma arvan, et see ongi iseenesest õige – selgitustööd energiast ja võimalikest tulevikuvariantidest peabki tegema. Peame üheselt aru saama, mis on Eesti riigile kõige parem.
Anname aru, et energiamaastik on väga keeruline, väga lai, väga muutlik ja lisaks tavasituatsioonile on meil veel tige naaber kõrval, kellega me peame arvestama.

Ma usun, et mida rohkem me räägime erinevatest tootmisvõimsustest, lahendustest, maksumustest, alates päikesepaneelidest ja lõpetades tuumaenergiaga, seda parem, sest seda rohkem tekib kollektiivset teadmust, mille baasil saab Eesti valitsus ja parlament lõpuks otsustada, mis on meie jaoks parim.

Aga peate käima eri erakondade esindajate juures? Ei piisa sellest, et kaitsete oma ideid üldkoosoleku ees?

Erakondadega suhtlus on täiesti normaalne tegevus, et harida kõiki elektriteemadel.

Kuidas käib samasuguse suure, mitmesajamiljonilise investeeringu tegemine eraettevõttes? Minevikust teate, kuidas see käis näiteks Rakvere Lihakombinaadis, emaettevõttes HK Scan või Fazeris, kui on vaja lisaraha täiendava omakapitali sissemaksena?
Mis on sarnane, mis on erinev võrreldes riigile kuuluva Eesti Energiaga?

Kui mõelda, millised variandid siin rahastamiseks on, siis kindlasti jooksvatest äritegevuse rahavoogudest ehk tulust, teiseks võimalus kasutada akumuleerunud kasumit, mis on aastate jooksul tulnud, kolmandaks võtta laenu finantsinstitutsioonidelt või suurendada aktsiakapitali näiteks olemasolevate omanikke puhul sissemaksena või minna börsile ja kaasata täiendavat kapitali turult.

Ma ei näe, et siin oleks riigiettevõttel või eraomandis oleval ettevõttel erinevust.

Kas te mäletate, on HK Scani või Fazeri aktsionärid kunagi telekaamerate ees nõudnud näiteks juhatuse esimehe kavandatud investeeringu ära jätmist või saatnud nõukogu juhile avaliku kirja nõudega jätta juhatuse esimehele lepingus kokku lepitud tulemustasu maksmata? On midagi sellist eraettevõttes juhtunud?

Minu karjääri jooksul ei ole.

Toon veel ühe konkreetse näite, mida avada: Ida-Virumaal põlevkivielektrijaamasid käitav Eesti Energia tütarettevõte Enefit Power on kohtusse kaevanud konkurentsiameti, nõudes universaalteenusele seatud hinna eest kohtu kaudu, kui Äripäeva uskuda, kolm miljonit eurot kahjutasu.
Vaidluse ajalugu ulatub aastasse 2022, kui Eesti Energia palus elektri universaalteenuse tootmishinnaks kehtestada 181 eurot megavatt-tunni kohta, konkurentsiamet kinnitas hinnaks aga 152 eurot.
Konkurentsiameti peadirektori Evelin Pärn-Lee ütles sel nädalal Äripäevale, et on piinlik, et riigile kuuluv ettevõte kaebas riigiasutuse kohtusse, sest ettevõtja nõudis liiga kõrget hinda.
Kas nõustute konkurentsiameti juhiga ses osas, et riigile kuuluv äriühing ei peaks erinevalt eraomanikele kuuluvast äriühingust riigiasutusega kohtuvaidlusesse minema?

Lühike vastus on, et ei ole nõus ja täpsustan nii palju, et Enefit Power on pöördunud kohtu poole kahes vaidlusküsimuses: esimene kohtuasi puudutab konkurentsiameti poolt kehtestatud universaalteenuse ajutist tootmishinda, teine konkurentsiameti poolt ettevõttele määratud järelevalvetasu universaalteenusega seoses.

Ega kohtusse minek ei ole iseenesest olnud kellegi soov ega eesmärk, aga kahjuks pikkadel läbirääkimistel, mida Enefit Power konkurentsiametiga nendel teemadel pidas, ei jõutud ühisele seisukohale. Kuidas siis seda kehtivat õiglust tuleks kohaldada…

Ja kuna sellistel otsustel on ettevõttele pikaajaline majanduslik mõju, siis pidasimegi vajalikuks otsida õigust kohtust.

Lihtsalt meeldetuletuseks, et igal äriühingul, juhatusel ja nõukogul on hoolsuskohustus seista ettevõtte õiguse ja huvide eest, teadupärast toob ju selle mittetegemine äriseadustiku järgi suisa kaasa vastutuse. Nii et jah, paraku ei näinud praegu muud lahendust, kui otsida õigust kohtu kaudu – see on täiesti tavaline äripraktika, mida me näeme tegelikult ju iga päev.

Kui suure kahjumi on Enefit Power tänu konkurentsiameti kinnitatud universaalteenuse hinnale saanud?

Ei hakkaks neid numbreid siin välja ütlema, aga eesmärk on meil endiselt, et iga gruppi kuuluv ettevõte oleks iseenesest tasuv.

Kas Enefit Power on praegu kahjumis?

Peab küsima, mis see täpsem seis on, aga jah, ega siin kerge aeg ei ole. Ütleme nii, et kui energiahinnad on alla läinud, siis Enefit Power ei pääse oma põlevkivijaamadega turule. Aga samal ajal, kui on turul probleeme, nagu kaks nädalat tagasi oli – ilm oli külm ja tootmisvõimekust oli põhja regioonis puudu –,  siis olid katlad jällegi täies hoos.

Omaniku ootuse dokumendis on must-valgelt sõnastatud põhimõte, et Eesti Energia kõik tegevusvaldkonnad peavad olema kontserni siseselt iseseisvalt tasuvad ja kui nüüd riigiasutus on piiranud kontserni ühe osa, Enefit Poweri, energiamüügihindasid nii, et Enefit Power ei ole enam tasuv, siis mina näen siin kognitiivset dissonantsi.

Ootame, mida kohus selle kohta ütleb. Meie loodame ikkagi, et siit tuleb mõistlik otsus ja eks siis vaatame edasi.

Eesti Energia üldkoosoleku rollis olnud eelmine rahandusminister Annely Akkermann ütles valitsuse pressikonverentsil märtsis 2023, et Eesti Energia on küll eraõiguslik aktsiaselts, aga kuna ta kuulub riigile, siis ta on teatud maani riigi struktuuri osa. Ta võrdles Eesti Energiat politseiameti ja kaitseväega. Olgu see toodud näitena poliitikute retoorikast.
Mida te aastaid ettevõtteid juhtinud inimesena tunnete, kui selliseid avaldusi tehakse? Kas teil ei ole selliseid avaldusi kuulates tekkinud mõtet, et ma olen äkki vales kohas, et ma peaksin ju ettevõtet juhtima äriseadustiku järgi, aga poliitik ütleb, et seda peaks juhtima nagu politseiametit?

Eks äriettevõtet peabki juhtima äriseadustiku järgi ja sellest me olemegi lähtunud, lisaks omaniku ootusest, mis on meile kirjalikult vormistatud paar aastat tagasi. Ei ole vaja ülemäära keeruliseks teha seda juhtimist, meil on majasiseselt igatahes väga selge, et ettevõtte järele teostab järelevalvet nõukogu, juhatus juhib operatiivselt ja meie omaniku ootused on vormistatud – selles mõttes on selge pilt.

Aga kui te kuulete poliitikute taolisi avaldusi, siis kuidas te neid võtate?
Kas nii, et see on mäng telekaamera ees, see on show, ja tegelikult käivad asjad teistmoodi?

No eks poliitikud teevad poliitikat ja seda ei oska mina kommenteerida. Me võtame ikkagi ennast nagu energiaturuhiidu, kes tahab kasvada ja tugevamaks saada ning muutuda järjest rohelisemaks.

Tippjuht Erkki Raasuke, tänane Skeletoni juht, kes on omal ajal välja töötanud riigiettevõtete omanikupoliitika alused ning juhtinud tippjuhtide nimetamiskomiteed, on olnud väga kriitiline ses osas, kuidas Eesti valitsus ja ministrid on Eesti Energia suhtes käitunud. Väga huvitav intervjuu ilmus Postimehes, 30. detsembril, kus Raasuke leidis, et on toimunud Eesti Energia kiusamine või vaenamine.
Tsiteerin Raasukest: “Ma sugugi ei arva, et Kallase kriitika on tühine või välja mõeldud, aga lahkarvamuste lahendamiseks on tõhusamaid viise kui õhtustes uudistes sajatamine. Kui minister peab minema üht riigi omanduses olevat ettevõtet korduvalt avalikult sarjama, siis on juhtimisahel katki. Kui minister arvab, et ettevõtet juhivad täielikud põmmpead, siis tehku midagi. Kohtugu nõukoguga, andku oma arvamus ja hinnang, sättigu ringi omaniku ootuste dokument. Nõukogu roll on tõlkida avalik ootus ärikeelde.”
Kuidas teie, Anne Mere, näete, kas Eesti Energia juhtimisahel on katki või oli katki ning kas teie ja Andrus Durejko tööle asumisega on see juhtimisahel korda saanud?

Mina saan rääkida oma pea paariaastase kogemuse baasil – avalik ootus on tõlgitud omanikuootuse dokumenti, mida nõukogu on järginud ja mille baasil on valmistatud Eesti Energia pikaajaline strateegia. Ja nõukogu järgib, et seda strateegiat viiakse ellu.

Mis puudutab juhatusele hinnangute andmist, siis neid me teeme kord aastas, vaatame läbi, kuidas on täidetud omaniku poolt seatud eesmärgid. Lisaks omaniku ootuste eesmärkide täitmisele on veel muid strateegilisi juhtimismõõdikuid, näiteks juhtimiskvaliteedi indeks, tööohutuse tase ja nii edasi. Teeme otsuseid puhtalt faktide baasil ja konsensuslikult. Kinnitan, et Eesti Energiat on selles osas juhitud igati korrektselt.

Kas mõni poliitik, mõne erakonna esindaja on tulnud teie juurde jutuga, mida võiks tõlgendada Eesti Energia kiusamisena, kui lähtuda sellest, kuidas Erkki Raasuke seda olukorda näinud on?
On keegi tulnud jutuga, et kui seda Eesti Energiat ees ei oleks, küll siis oleks elu Eestis parem – siia saaksid konkureerima tulla rahvusvahelised ettevõtted X, Y ja Z ning see oleks meie kõigi ühiseks hüvanguks?

Nagu ma juba ütlesin, on energeetikavaldkond väga lai ja keeruline ning lisaks kliimaküsimusele on viimasel paaril aastal lisandunud varustuskindluse ja hinna temaatika.

Selleks, et leida parim tulevikulahendus, peabki inimestega, erakondadega ja huvigruppidega suhtlema. See on kindlasti riigiettevõtte üks rollidest, mida me üritame parimal võimalikul moel täita, näidata lahendusi ja alternatiive, mis oleksid riigile parimad ja mis sobiksid ka Eesti Energiale.

Mida rohkem me mõistame ettevõttes sees, erakondades ja valitsuses tuleviku energialahenduste valikute paletti, nende rahalist mõju ja kasu ühiskonnale, seda parem see Eestile tulevikule on.

Kas Eesti Energia peaks olema suur ja tugev ettevõte – mina ütleks, et jah, sest et me konkureerime teiste suurte riigiettevõtetega nii Eesti turul kui ka teistel turgudel väljaspool Eestit. Nimetagem siin Fortumit Soomes, Euroopa üht suurimat – Vattenfalli –, mis kuulub riigi Rootsi riigile, Lätist Elektrum ja Leedust Ignitist. Kõik nad on suured ja tugevad ning keegi ei näita märki, et hakkaks kuidagi kuhtuma või tahaks keskenduda ainult mingile ühele väikesele valdkonnale.
Nii et jah, Eesti Energia teenib minu hinnangul võimsa kontsernina paremini Eesti riigi avalikkuse huve, kui ta oleks väike tükk.

Aga võib-olla oleks see ühiskonna huvides, kui Eesti Energia ei tegeleks aktiivselt nendes ärisektorites, kus on huvid ka teiste riikide energeetikaettevõtetel, just nimelt, et soodustada äri- ja investeerimiskeskkonna elavdamist Eestis ning riigiettevõtte Eesti Energia tegutseks ainult nendes valdkondades, kus on turutõrge.
Piltlikult öeldes hoiaks vanu Narva katlaid üleval, mida on külma ilmaga korra aastas vaja käima panna ning ülejäänud energeetikavaldkond võiks olla see, kus Eesti Energia ei tegutse, see jäetakse vabaks erakapitali ettevõtetele. Kuigi jah, nagu te viitasite, on paljud neist ettevõtetest, kes meie turgudel tegutsevad, ikkagi ka riigi osalusega.

Võib nii mõelda, aga Eesti Energia kontsernina on ka liikunud selles suunas. Enefit Green on ju juba börsil, seal on kaasatud teist kapitali.

On ka plaane tuleviku osas – teha rohkem IPO-sid erinevatele tükkidele. Olen sellest mõttes nõus, et riik peaks kaaluma, kui suurt osa isa omada ja kui suurt nii-öelda välja anda.

Kas Eesti Energia võiks olla tulevikus sarnane ettevõte nagu Eesti Raudtee, mis mitte ei tooda riigile dividende, vaid ongi ainult taristuettevõte, mida riik iga-aastaste rahasüstidega üleval hoiab?

Et täita riigi ootusi nii dividenditulu kui ka varustuskindluse osas, siis seda suudab Eesti Energia suure, tugeva ja konkurentsivõimelise kontsernina, kes ei tegutse ainult Eestis, vaid ka väljaspool Eestit, nagu me täna teeme.

Kuidas Eesti Energia nõukogu üldse töötab ja toimetab? Kirjeldage palun mõne lausega, kui tihti te käite koos ja mis nendel koosolekutel toimub?

Meil on nõukogus kokku seitse liiget, väga professionaalsed tegijad. Meil on energeetikaekspert, põlevkivi-keemiaekspert, juhtimiseksperdid ning esindatus rahandusministeeriumist.

Käime koos kord kuus, koosolekutel räägime läbi traditsioonilised ülevaated finantstegevusest ja investeerimisest, kinnitame investeerimisprojekte, arutame ettevõtte tulevikuarengutega seotud teemasid. Vajadusel vaatame auditite raporteid, käime läbi riskikohad. Töö on meil nõukogus väga aktiivne.

Järgmine koosolek on järgmisel nädalal? Kas võite öelda, millised teemad teil laual on?

Eelmise aasta tulemuste ülevaatus, selle aasta finantsprojektsioon.
Kindlasti räägime üle turusituatsiooni, selle, mis toimub hindadega maailmaturul, mis meid mõjutavad, käime üle olulisemad projektid. Laias laastus need ongi peamised teemad.

Milliste omaniku ootuste ja eelduste alusel te nõukogus praegu juhatuse tööd kontrollite ja suunate? Millest te lähtute?

Meie lähtume kinnitatud omaniku ootustest – Eesti Energia eesmärk on kujuneda roheteekonna eestvedajaks, mis oleks kooskõlas nii Eesti kui ka Euroopa kliimaeesmärkidega. Meil on kolm strateegilist suunda, mis aitavad korraga vähendada nii meie klientide kui ka ettevõtte keskkonnajälge.

Üks on kliendile kasulike, keskkonnajalajälge vähendavate terviklikke energialahenduste pakkumine – olla väga kliendiga kaasas, kas siis ettevõtte või erakliendiga.
Teiseks päikeseparkide, maismaa- ja meretuuleparkide rajamine koos salvestussüsteemide arendamisega.
Kolmandaks põlevkivist elektritootmise lõpetamine ja vedelkütuste tootmisest üleminek ringmajandusel põhinevaks keemiatööstuseks.

See on väga ambitsioonikas pikaajaline plaan, samal ajal ka väga põnev plaan. Ma näen, et see on pannud Eesti Energia töötajatel silmad särama ja on suureks tõmbenumbriks uutele, tööjõuturule sisenevatele noortele.

Nende professionaalsus ja innustatus, kes iga päev Eesti Energias väljakutsete, tehnoloogiate ja lahendustega tegelevad, on ikkagi muljetavaldav – see on tiim, mis loob kõige otsesemas mõttes kõrget lisandväärtust kogu ühiskonnale nii praegu kui ka tulevikus.
Ausalt öeldes on mul päris uhke tunne olla väike osa kogu sellest suurest tiimist.

Koalitsioonilepingus ja kehtivas valitsuse tegevusprogrammis on kirjas väga kardinaalsed muudatused, mis Eesti Energiat puudutavad – viiakse lõpuni Elektrilevi eraldamine Eesti Energiast, samuti põlevkivi kaevandamise eraldamine ning luuakse eraldi äriühing, mis tagab põlevkiviressursile võrdse ligipääsu kõigile turuosalistele kulupõhise hinnaga.
Kui te praegu nõukogus otsuseid teete ja tegevjuhtkonda suunate, kas te võtate juba vastu otsuseid, lähtudes koalitsioonilepingus sõnastatust või ootate, millal sõnastatakse need otsused üldkoosoleku poolt omanikuootuse dokumendis?

Koalitsioonileping ja valitsuse tegevusprogramm on dokumendid, millest koalitsioonipartnerid lähtuvad oma töö planeerimisel ja sihtide seadmisel. Hetkel ei ole tulnud ühtegi otsust meile (omaniku ootusesse), mis kohustaks meid oma plaane radikaalselt muutma. Oleme nõukogus teinud erinevaid arvutusi, ka ainuaktsionäriga, ehk oleme teemat arutanud.

On teil nõukogu juhina juba selge, mis saab Eesti Energiast siis, kui lahutada sealt põlevkivi kaevandamine ja Elektrilevi? Kas või see, milline on Eesti Energia kohustuste refinantseerimise skeem ettevõttest osade eraldamise korral.

Me oleme neid numbreid vaadanud, nõukogus koos juhatuse ja omanikuga arutanud, seega oleme teadvustanud, aga praegu selles suunas ei tegutse.

Miks te praegu selles suunas ei tegutse?

Sest meil on praegu kehtivad omaniku ootused, mis seda ette ei näe.

Kas nõukogu meelest oleks võimalik säilitada Eesti Energia kasumliku, tegutseva ja energiaturul eelnevalt kirjeldatud eesmärke täitva ettevõttena, kui sealt lahutada põlevkivi kaevandamine ja Elektrilevi?

Võimalikud on kõik variandid, eks siin peab vaatama numbritele näkku ja mõistma riigi ootusi ja omaniku ootusi. Ma ei oska öelda, mis see lahendus on, kui need otsused tulevad, siis vaatame edasi.

Kui te nõukogu juhina näete, et mõni omaniku otsus võiks kahjustada ettevõtte näiteks investeerimisvõimet või kohustuste tasumise võimet, siis mida te teete – kas lähtute põhimõttest, et kui omanik tahab, võib ta oma varaga mida iganes teha, sest omanikul on legitiimne õigus oma vara väärtust kahjustada, teha oma vara väärtust vähendavaid otsuseid, või püüate omanikku veenda mõnda otsust ümber vaatama?

Loomulikult analüüsib ettevõtte juhatus omaniku iga võimaliku otsuse mõju ettevõttele ning kui sealt tuleb välja halb stsenaarium, siis me peame omanikuga dialoogi ja arutame, kas sellised otsused on mõistlikud. Nii ettevõtte juhatus kui ka nõukogu seisab selle eest, et lähtuvalt ettevõtte seisukohast ei saa me teha majanduslikult kahjulikke otsuseid. Nii et meie roll on ikkagi teadvustada omanikule nende otsuste mõju.

Kas see protsess käib ka praegu?

See käib pidevalt, meil on omanikuga väga konstruktiivne ja tihe koostöö, neid kohtumisi on mitu korda kuus, praegu on väga-väga pragmaatiline infovahetus.

Läinud aastal on olnud väga palju tähelepanu Elektrilevil, sest see puudutab kõiki inimesi, ka neid, kes ei ole Eesti Energia elektriostu kliendid – Elektrilevi traatide kaudu jõuab elektrienergia kõikide inimestele kodudesse, kuigi sageli tormide või lumesaju korral ka ei jõua.
Kuidas te nõukogu esimehena näete Elektrilevi võimaliku eraldamise mõju just tarbijale, kelle ootus on ju, et võrkudesse investeeritaks rohkem, et puud ei kukuks elektrijuhtmete peale.
Kas kontsernist iseseisvana on Elektrilevi võimekus investeerida elektriliinide ilmastikukindlaks ehitamisse tänasega võrreldes sama suur, suurem või väiksem?

Elektrilevi tegutseb valdkonnas, mis on tugevalt reguleeritud ja konkurentsiameti järelevalve all. Võrgu tariifimetoodika tugineb seadusele ja see on sõltumatu ettevõte omanikust. Elektrilevi investeerimisvõimekuse suurim ja olulisim mõjutaja on jaotusvõrgutariif ja selle kujunemise mehhanism, mitte see, kellele ettevõte kuulub.

Kui me tahame sinna väga suurtes mahtudes investeerida ja tõsta võrgukindlust sajale protsendile, siis see on väga kallis ja tõstab võrgu tariifi, sõltumata, kes on selle ettevõtte omanik.

Oleme Eesti Energia grupi osana suurendanud Elektrilevi sõltumatust, seal on sõltumatu nõukogu 2022. aasta kevadest ning alates selle aasta 1. jaanuarist on Enefit Connecti töötegemise meeskond tagasi viidud, et Elektrilevi on nüüd juba seitsmesaja inimesega suurkontsern, kelle üle teeb järelevalvet Elektrilevi nõukogu. Ehk sõltumatus on tagatud ja investeeringud on otseses sõltuvuses võrgutariifidest.

Eesti Energia üldkoosolek Mart Võrklaev on teada andnud, et soov on viia läbi Enefit Greeni täiendav aktsiate börsil emiteerimine ja soov on viia börsile Eesti Energia elektri jaemüügi ja laadimistaristu osa ning osaliselt ka Elektrilevi.
Kas nende sammude mõjud, plussid-miinused, on nõukogus läbi arutatud ja saanud heakskiidu?

Need me oleme läbi arutanud, otseselt otsuseid ei ole teinud. Arutelud jätkuvad nii nõukogus kui ka omanikuga ning vaatame, millega see asi lõpeb.

Aga mida peaks vaagima, mida silmas pidama, mis on plussid-miinused, kui viia Elektrilevi ja samuti jaemüük osaliselt börsile?

Ikkagi kaasata nii-öelda võõrkapitali, olla läbipaistvam, võib-olla läbi selle ka konkurentsivõimelisem, andagi nii Eesti kui ka teistele tarbijatele võimalus olla osa sellest kontsernist.

Kuidas Eesti Energial üldse läheb? Värskeimad avaldatud majandusnäitajad üheksa kuu kohta näitasid küll müügitulu langust 14 protsenti, kuid samas kasvas kulumieelne ärikasum EBITDA 41 protsenti 421 miljonini, sellest puhaskasum on 232 miljonit ehk 71 protsenti võrreldes aastatagusega. Investeeringud kasvasid 92 protsenti 540 miljoni euroni.
Kas nende arvude põhjal võib öelda, et Eesti Energial läheb ülihästi?

Eesti Energial läheb hästi, aga eks need viimased aastad on olnud ka mitmes mõttes ebatavalised. Praegune majandusolukorra üldine jahenemine mõjutab ka meid ja 2024. aastal me tõenäoliselt selliseid numbreid enam ei näe. Vaadates minevikku tundub kõik võib-olla roosiline, aga tegelikult väljakutseid jagub.

Mida selle rahaga teha, mis on puhaskasumi real? Kuidas te seda nõukogus näete – kui palju investeeringuteks, kui palju tulevikupuhvriks, kui palju omanikule dividendideks?

Meil on tegelikult olnud väga ambitsioonikas investeerimisplaan ehk mingit seisvat raha meil kuskil ei ole, oleme hoopis võtnud laenu, sest meie investeeringud 2021. ja 2022. aastal olid suurusjärgus seitsesada miljonit eurot, eelmisel aastal üle poole miljardi euro.
Oleme ikkagi väga jõuliselt kasvatanud taastuvenergia osakaalu tootmises läbi Enefit Greeni ning Elektrilevi on investeerinud varustuskindlusse ja liitumistesse. Ja see teekond muidugi jätkub. Ka keemiatööstuse investeering on väga mahukas.
Nii et me oleme kõik teenitud kasumi, välja arvatud dividendid, reinvesteerinud oma äriarendusse.

Valitsuspoliitikud ei jõudnud kokkuleppele, et eraldada Eesti Energiale uue juhitava võimsuse rajamiseks 114 miljonit eurot. Kas selle rajamine jääb nüüd ära või näete nõukogu liikmena, et Eesti Energia suudaks oma vahenditest või kaasates täiendavat laenu elektrijaama ehituse käima panna?

See on meil plaanis, aga tänaste rahavoogude seisu arvestades lükkub see ca aasta võrra edasi. Selliste hübriidjaamade loomine on meie hinnangul kindlasti Eesti riigile vajalik, et tagada kiiresti reageerivad elektritootmisvõimsused. Me näeme, et see on õige tee.

Rääkides dividendidest – eelmisel aastal läks nõukogu tehtud ettepanek Eesti Energia dividendide maksmisel muutmisele. Nõukogu määras riigile dividendideks 52,2 miljonit, üldkoosolek Annely Akkermann otsustas aga, et see peab olema 68,9 miljonit, kuigi tegevjuhtkond hindas, et see võib seada ohtu ettevõtte investeerimiskategooria krediidireitingu ja investeerimisplaani.
Kuidas tänavu läheb, olete valmis selleks, et see kordub? Et teie esitate ühe dividendimakse ja siis ütleb omanik, et meil on rohkem vaja.

Omanikul on õigus ettevõttest dividendi võtta, ma ei näe siin suurt probleemi. Meil on juhatuse ja üldkoosolekuga väga hea koostöö ja pragmaatilised arutelud.

Olen kuulnud, et praegu käib Eesti Energia strateegia üle vaatamine. Praegune strateegia näeb ette taastuvelektri tootmise mitmekordistamist ning põlevkivist elektritootmisest väljumist aastal 2030. On mul õigus?

Jah.

Millised muutuseid strateegias võib kaasa tuua muutunud geopoliitiline olukord ning energiajulgeoleku tagamise vajadus?
Kas muutunud geopoliitiline olukord ja energiajulgeoleku tagamise vajadus võib panna teid neid tähtaegu üle vaatama?
Kui riigil on huvi ja Eleringil on ka vaja, et juhitavaid võimsuseid oleks strateegilise reservina ka aastal 2030 ja hiljem ning need võiksid olla need põlevkivijaamad, siis ei ole ju võimalik see, et aastal 2030, kui saabub hetk, kui reservi on vaja, siis te ei pane põlevkivi ahju? Kas see strateegia vajaks ümbervaatamist?

See on kindlasti teema, mis vajaks rohkem selgust – millal, kui kaua ja kui suuri võimsusi oleks vaja hoida? Selge on see, et kui Eesti Energia ongi riigi omanduses sellel eesmärgil, et tagada strateegiline võimsusreserv, siis sellel teemal peab rääkima.
Praegu on küsimus, kui suurt võimsust oleks vaja ja kui kaua seda soovitakse hoida. Siin tuleb leida mõistlik lahendus, arvestades meie põlevkivijaamade eluiga. Ja kuidas toimub reservvõimsuste kompensatsioonimehhanism riigi poolt.
Võivad ju olla ka teised turuosalised, kes on sellest huvitatud – siin ootaks selgust.

Mitu korda te olete kahe aasta jooksul jõudnud kahetseda, et nõustusite riigile kuuluva ettevõtte nõukogu juhiks astuma?

Kahetsenud ei ole, mulle meeldivad keerulised teemad ja valdkonnad. Energeetika on väga mitmetahuline ja sügav, aga samal ajal väga kiires arengus ja murrangus, mis on mulle põnev. Hoolimata erinevatest väljakutsetest meeldib mulle, mis ma teen.

Vahetame teemat. Teie kui Fazer Bakery Baltikumi tegevjuht, kas majanduslangus on toiduainetööstust, eriti teie tootmisvaldkondi – pagari- ja magusatööstust – mõjutanud kolmes Balti riigis ühtmoodi või millised on erisused Eestis, Lätis ja Leedus?

Kui pagaritoodetest rääkida, siis jah, turumahud on langenud, mis on mõnevõrra ootuspärane, sest inflatsioon on ikkagi olnud meeletu. Sellel aastal on see stabiliseerunud, aga ega elu pole odavamaks läinud.
Inimesed ostavad ratsionaalsemalt, ostavad odavamaid tooteid, kampaaniahinnas olevaid tooteid. Ma ei saaks öelda, et tarbijate käitumine on kuidagi erinev – suurusjärk viis protsenti mahulangust on kõigil kolmel Balti turul.

Kas toiduainetetööstuse sektori puhul saab kolme Balti riigi puhul välja tuua erisusi näiteks sisendhindade, energiahindade, tööjõu kättesaadavuse või palgataseme osas?

Väga suuri erisusi ei ole. Kui alustada tööjõust, on seis suhteliselt sama. Üks ja sama väljakutse on iga-aastane väga kõrge palgatõus, eelmisel aastal oli see Baltikumis kaksteist protsenti poole aastaga. See seab meile kindlasti väljakutseid tootmise efektiivsuse seisukohast.
Sisendhinnad on enam-vähem samal tasemel. Me teeme Fazer grupina ikkagi hankeid ühiselt, ei vaata turge erinevalt.
Tõsi on, et 2022. aastal, esimesel sõja-aastal toetas Läti valitsus ka rahaliselt energia osas, mis oli ainuke erisus kolme Balti riigi vaates.
Aga jah, ülejäänu on väga sarnane.

Kas majanduse jahenemine ja ostumahu vähenemine paneb piduri ka toiduainete hinnatõusule, sealhulgas leiva- ja saiatoodetele? Kas mõnes tooterühmas on ostujõu kahanemine ja konkurents viinud juba toodete väljamüügihinna alanemiseni?

Toiduainetetööstuses ja toiduaineteturul on väga tihe konkurents, kõigis kolmes Balti riigis on kodumaised suured tootjad, siis on importtoodang, mis tuleb teatud kaubanduskettide kaudu. Ja osakaal on suur.
Et tarbija võib päris kindel olla, et keegi siin rasvaseid kasumeid ei teeni ja hinnavõitlus on lettidel väga äge, vaadatakse ja jälgitakse teineteist natuke nagu kütuseturul. Jutt käib ikka kümnetest sentidest, mille pärast võideldakse.

Küsin teilt kui energiat tarbiva ja energiat ostva ettevõtja ehk Fazeri esindajalt, kas Eesti ja Baltimaad peaksid midagi tegema, ja mida tegema, mis viiks Baltimaade ja Soome energiahinnad aasta keskmises võrdluses samale tasemele?
Kui me kas või eelmist aastat vaatame, siis hinnavahe oli ligi kahekordne – Soomes aasta keskmine 56 eurot megavatt-tunni kohta, Eestis 90, Leedus 94 eurot megavatt-tunni kohta.
Teie tunnete seda ju ettevõttena otseselt, tegutsedes nii Soomes, Eestis, Lätis kui ka Leedus.

Vastab tõele, et energiahinnad on meie oluline komponent kogukuludes ja toiduainetetööstus ongi väga energiamahukas. Ideaalis oleks tõesti kena, kui me oleksime konkurentsivõimelised naaberturgude energiahindadega.
Aga kas ja millal see võiks üldse juhtuda ja kas see on ka teoreetiliselt võimalik, seda ma ei oska öelda. Skandinaavias on väga suur hüdroenergia osakaal, mis aitab hinda allpool hoida.
Ma arvan, et see ei puuduta ainult toiduainetetööstust, vaid Eesti tööstust tervikuna. Et meie konkurentsivõime on selle võrra nõrgem.

Milline mõju sel konkurentsivõimele on?

See tähendab seda, et omahind on kallim ja kui me tahame olla konkurentsivõimelise müügihinnaga ehk müüa oma tooteid, siis me teenime lihtsalt vähem, kasumlikkus on madalam, saame vähem investeerida tulevikku.

Kui ma ei eksi, pani Fazer 2015. aastal Tallinnas oma leibade-saiade masstoote tegemise kinni, sulges leivakombinaadi ja viis selle Lätti. Kas energiahinnad võiksid olla põhjuseks, et ühel aastal otsustate, et viime kombinaadi Lätist ka ära hoopis Soome, sest seal on odavama energiahinnaga parem toota, ning siis toome laevaga leivad Eestisse ja Lätti?

Ma arvan, et energia hind on üks komponent, aga see ei ole kindlasti peamine – kui selliseid suuri otsuseid teha, peab vaatama tervet äriplaani. Tehaste liigutamine sinna-tänna on väga-väga kulukas, siin peab olema selge tagasiteenimise plaan, mis ei saa baseeruda ainult energiahindadel.

Nüüd küsin teilt jälle kui energiatootja esindajalt, Eesti Energia nõukogu juhilt – kui realistlik see ikkagi on, et Soome ja Baltimaade energiahinnad oleksid võrdsel tasemel?
See eesmärk on ju ka seatud energiamajanduse arengukava 2035 esialgses versioonis, mida ministeerium esitles – seal on must-valgel sõnastatud, et eesmärk on, et Eesti aasta keskmine elektrihind ei tohiks olla Soome aasta keskmisest üle kahe euro kõrgem.
Kas Eesti Energia nõukogust vaadates on see teostatav? Kui palju peaks selleks investeerima uutesse elektritootmisvõimsustesse?

Jään selles kontekstis vastuse võlgu, aga fakt on see, et Enefit Green rajab järjest taastuvelektri tootmisvõimsusi juurde ja sellel on kindlasti ka elektrihinnale positiivne mõju. Kindlasti on Eestisse vaja uusi väikese keskkonnamõjuga tootmisvõimsusi juurde ja selle nimel me tegutseme.

Võrreldes Eesti Energia investeerimisvõimekust ja uute tootmisvõimsuste rajamise võimekust, siis kas Baltikumi elektriturg ei ole ikkagi üks suur põhjatu auk – võime küll hambad ristis investeerida, aga me jõua selleni välja, et Eesti ja Soome elektrihinnatase on võrdne, ei erine rohkem kui kaks eurot.

Raske öelda, ma arvan, et need ongi stsenaariumid, mida riik peaks kalkuleerima – millised need variandid on, milline peab olema meie energiatootmise portfell tulevikus, mis oleks kõige tasuvam ja kõige taskukohasem Eesti tarbijatele.

Veel üks kolme Balti riigi ülese kotkapilgu küsimus. Miks on Eestis majanduslangus sügavam kui teistes Balti riikides?

Ma arvan, et oleme väike majandus, oleme sõltuvad teatud ekspordipartneritest, kellel täna ei lähe väga hästi.

Ega Läti ole ju palju suurem.

Jah, aga võib-olla sõltub ka sellest, milline on majanduse spetsiifika ja millistele valdkondadele on rohkem või vähem rõhku pandud.

Kui palju peaks riik sekkuma sellesse, et ettevõttel nagu Fazer või mistahes tootjal oleks parem siin keskkonnas toimetada?

Ma arvan, et eelkõige peaks meil olema stabiilne majanduskeskkond, kus otsused või regulatsioonid ei tuleks üleöö, et need räägitakse eelnevalt läbi sektori esindajatega ja tehakse mõjuanalüüse.
Et kuulataks sektorit, mis puudutab näiteks tööstust.

Mina panustaksin kindlasti ka haridusse. Me oleme väike majandus, meil ei ole mahu eelist, meil ei ole enam odav tööjõud, järelikult saab meil olla ainult tark majandus ning tark majandus vajab tarku inimesi. PISA testides oleme endiselt tipus.
Inglise keeles öeldakse build on strength – et kasvataks ja arendaks seda tugevust edasi, mis meil juba on. Kindlasti tuleks populariseerida loodusteadusi, eriti põhikooli tasemel, et meil tuleks rohkem insenere ja neid, kes tooks majandusse lisandväärtust.

Täna (reedel, 19.01), kui meie intervjuu on eetris, olete te hoopis Leedus. Kui tihti tuleb teil oma juhtimisülesannetega olla mõnes teises riigis?

Viimasel ajal on sattunud kuidagi nii, et praktiliselt iga nädal olen kas Lätis, Leedus või Soomes.

Kas jõuate selle juures õue ka?

Käin jooksmas kolm-neli korda nädalas, muidu ei jaksaks vastu pidada.

Jooksmas isegi hangedega? Ei pane suuski alla.

Jah, sellel aastal on suusatamine tahaplaanile jäänud, kuigi varasematel aastatel olen seda teinud. Mis seal salata, jooksmine on selles mõttes kiire lahendus, et dressid selga ja välja, ei ole pikalt kuhugi sõita ega midagi teha.

Kas joostes mõtlete ka Eesti Energia või Fazeri peale?

Jah, kogu aeg mõtlen ja kuulan ka tarku podcaste, et saada lisamõtteid.

“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Anne Mere’s statement about Eesti Energia’s ability to meet expectations as a large corporation is insightful. It highlights the importance of scale and resources in meeting the demands of the energy industry. Eesti Energia’s role as a big player in the market gives it the capacity to invest in new technologies, innovation, and sustainable practices. This is essential for meeting the energy needs of Estonia and contributing to the country’s development. Mere’s comments serve as a reminder that larger corporations have the potential to drive positive change and make a significant impact on the energy sector.