Anne-Lii Päiv: Vene Teater on Eesti kultuuripildi lahutamatu osa | Teater

Tere tulemast Eestisse! Anne-Lii Päiv on üks olulisemaid figuure Eesti teatrimaastikul ning tema panus Vene Teatri arengusse on olnud märkimisväärne. Vene Teater on kujunenud lahutamatuks osaks Eesti kultuuripildist ning see on mõjutanud paljude inimeste elu ja mõtteviisi läbi aastate. Anne-Lii Päiv on aidanud kaasa sellele, et Vene Teater on astunud sammu kaasaegsema suuna poole, tuues lavale mitmekülgseid ja mõtlemapanevaid etendusi. Tema kirg teatri vastu ning pühendumus selle arengule teeb temast kõneka isiku Eesti teatrimaastikul.

Veebruarist alustas Vene teatri juhina tööd Anne-Lii Päiv, kes seni oli samas teatris ametis juhiabi ja arendusjuhina. Enne Vene teatrisse tööle asumist oli ta festivali “Kuldne mask Eestis” korraldajate seas. Uue teatrijuhiga sõlmiti kolmeaastane tööleping. Mullu novembris välja kuulutatud konkursile oli laekunud 13 avaldust, praegust teatrijuhti Svetlana Jantšekit kandideerinute hulgas ei olnud.

Teatrijuhiks kandideerides tuli ilmselt üht-teist lubada, mida kavatsete uues ametis ette võtta. Millised olid teie valimislubadused?

Tähtsaim lubadus oli viia ellu plaanid, mis said juba eelmise teatrijuhi ajal kokku lepitud. Ja hoida saavutatud taset, sest Vene teatri tulemused on praegu head, külastajaid käib kenasti ja piletitulu on soliidne. Samuti on minu ülesanne hoida kollektiivis head töist õhkkonda.

Svetlana Jantšek täitis alguses nii teatrijuhi kui ka loomingulise juhi kohustusi, loominguline juht Dmitri Petrenko asus ametisse alles mullu sügisel. Minu olukord on sellevõrra lihtsam, et loomingulise juhi ülesanded – töö trupi koostamisel, repertuaari kokkupanek jms – on eeskätt Petrenko kanda ja minda saan keskenduda teatrijuhi kohustustele.

Kas teil on kavas teha midagi teistmoodi kui senine teatrijuht Svetlana Jantšek? Millised muudatused endaga kaasa toote?

Eelkõige on minu töövaldkond teatri administratsiooni juhtimine. Üks selle töö vahendeid on teatri uue arengukava koostamine, mis peaks olema senisest lühem ja sellevõrra konkreetsem. Uut arengukava saab aga koostada vaid koostöös olemasoleva meeskonnaga. Samuti tegelen teatri struktuuriga, osakondade omavahelise tööga, üritan muuta seda veel sujuvamaks, ehkki ka praegu pole midagi ette heita – vastutavates ametites on professionaalid, kes teevad oma tööd hästi.

Millised olid teatrijuhiks kandideerimisel teie tugevad ja nõrgad küljed?

Tugev külg on küllap oskus ja kogemus töötada inimestega. Minu alluvuses on töötanud nii 50 kui ka 500 inimest ja kõik on sujunud laitmatult. Nõrk külg on võib-olla see, et oma senises töös pole ma nii palju suhelnud lavastajatega, aga sellega saan hakkama.

Kuidas suhtute Vene teatri nõukogust erimeelsuste tõttu lahkunud Jaak Alliku seisukohta, et uus teatrijuht oleks tulnud valida väljastpoolt teatrit?

See on Jaak Alliku arvamus ja ma suhtun sellesse lugupidamisega. Alliku seisukoht oli, et Vene teatris valitsevale õhkkonnale, mis tema arvates pole praegu hea, oleks tulnud kasuks, kui uus juht oleks võetud mitte küll päris tänavalt, aga ikkagi väljastpoolt Vene teatrit. Mina töötan selles teatris juba kaks aastat ja julgen kinnitada vastupidist, et õhkkond on meil hea. Kui teatri etteotsa tuleks täiesti võõras inimene, siis see pidurdaks tööd.

Mis on Vene teatri kõige tähtsamad eesmärgid ja ülesanded, mille nimel tegutsete? Miks on Vene teatrit Eestis vaja?

Vene teater on tõmbekeskus, kuhu tulevad eri rahvustest inimesed. Enamik neist kõneleb vene keelt, aga kaugeltki kõik ei ole venelased. Neil on võimalus jälgida vene keeles heal tasemel teatrit. Ent Vene teater ei ole ainult lavastused, vaid ka meistriklassid, ekskursioonid, noorte õppestuudio jm. Samuti annavad Vene teatris külalisetendusi ja kontserte muud asutused: oleme teinud koostööd näiteks festivaliga “Jazzkaar” ja tantsuteatriga Fine 5. Nii et Vene teater on eri rahvusest inimeste kokkusaamispaik.

Milline on ja peaks olema Vene teatri asend Eesti kultuuri- ja teatripildis?

Vene teater on Eesti kultuuripildi lahutamatu osa. Kuivõrd praegu käib eestikeelsele õppele üleminek, siis on tarvis tutvustada venekeelsetele lastele juba varakult eesti kultuuri. Sellised lavastused nagu “Kunksmoor” või “Lähme laulupeole” aitavad seda teha, samuti on plaanis tuua edaspidi mängukavva ka mõned kahes keeles lavastused.

Missugune on Vene teatri finantsseis?

Vene teatril on tõsised rahalised kohustused, mis on seotud ammu-ammu enne meid võetud laenuga, aga üldiselt võttes on teatri finantstulemused küllaltki head. Aastane müügitulu on ligikaudu 1 200 000 eurot – nii suur pole see kunagi varem veel olnud. Suuresti tänu teatri müügi- ja turundusosakonna heale tööle, kuid kindlasti ei õnnestuks neil pileteid nii hästi müüa, kui lavastused oleksid kehvad – kogu teater pingutab ühiselt, et tulemused oleksid head.

Milline on Vene teatri näitetrupi optimaalne suurus?

Vene teatri näitetrupp on suur, ikkagi 35 inimest, vahest võiks olla vähem. Aga eelmisel aastal tuli meile tööle kaheksa noort näitlejat: osa Ukrainast, kes olid põgenenud siia sõja eest, osa on pärit Eestist, ent õppinud Moskvas ja pöördusid sõja alguses koju tagasi. Uus energia, mis peaks teatrile hästi mõjuma.

Hiljuti puhkes seoses Vene teatriga skandaal, kui üks näitleja lahkus ise trupist ja üks koondati. Mis oli nende lahkhelide sisu? Kas lahkujaid on veel?

Need vastuolud on ajakirjandus suureks puhunud. Ilja Nartov võttis ise tähtajatu puhkuse, ta tahab lihtsalt puhata, aga meil on temaga väga hea suhe, ta on alati tagasi oodatud. Viktor Marvini koondamist ma ei saa praegu kommenteerida, sest asja arutatakse töövaidluskomisjonis ja see istung on kinnine. Igas kollektiivis tuleb ette niisuguseid konflikte ja ma arvan, et teatrijuhil peab olema õigus võtta vastu selliseid otsuseid. Aga rohkem lahkujaid praegu ei ole.

Kui palju plaanite sekkuda teatri loomingulise juhi Dmitri Petrenko tegemistesse, näiteks repertuaari koostamisse?

Sekkun rahaliselt, hoian asjad eelarve piires korras: kui ta peaks tulema liiga lennukate plaanidega, siis pean käe ette panema ja ütlema, et selleks meil raha pole. Repertuaari koostamisel on lisaks loomingulisele juhile osaline ka teatri loomenõukogu, aga ma leian, et loomingulisel juhil peavad olema vabad käed. Tema plaanide elluviimise finantsiline pool on aga teatrijuhi töö.

Vene teatrilt oodatakse, et repertuaariga näitaksite oma suhtumist praegusesse Ukraina sõtta. On küll paar lavastust, “Keisri hull”, “Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus” ja “Mann ist Mann”, kus seda selgelt tehakse, aga kas selles osas on veel plaane?

Plaane on, aga praegu ei saa ma saladuseloori kergitada. Nii palju võin öelda, et ees ootab koostöö Euroopas sunnitud paguluses elava tuntud vene näitekirjaniku, lavastaja ja filmirežissööri Ivan Võrõpajeviga: mais ja septembris tulevad tema loengud ja meistriklassid lavastajatele ja näitlejatele ning järgmisel aastal lavastab ta Vene teatris.

In conclusion, Anne-Lii Päiv’s insights into the significance of the Vene Teater in Estonian cultural landscape serve as a reminder of the rich diversity and historical influences within Estonian theater. The Vene Teater has contributed to the vibrant and dynamic cultural scene in Estonia, reflecting the country’s complex history and multicultural identity. Päiv’s perspective sheds light on the importance of acknowledging and honoring the contributions of the Vene Teater in shaping the cultural identity of Estonia. This understanding is crucial in fostering a more inclusive and comprehensive appreciation of Estonian theater and its place within the broader cultural landscape.