Andro Mänd: ilusamat linnapilti takistavad ametnikud ja regulatsioonid | Arhitektuur

2180674h595et24

Tere tulemast Eestisse! Andro Mänd, tuntud arhitekt ja urbanist, võtab meid kaasa oma põnevale teekonnale läbi linnaarhitektuuri keerukuste ning väljakutsete. Tema sõnul on ilusaimat linnapilti sageli takistamas keerulised ametlikud regulatsioonid ning bürokraatia. Tema kirg ja pühendumine muuta linnaruumi funktsionaalsemaks ja esteetilisemaks on inspireeriv ning intrigeeriv. Mändi loengud ja lood on kahtlemata silmaringi avardavad ning pakuvad uusi perspektiive linnaplaneerimise valdkonnas. Tutvustame teile tema lummavat maailma ning põnevat visiooni linnakeskkonna arendamisel. Lase end lummat valida end tema ideede keerisesse!

Eesti Arhitektide Liidu president Andro Mänd sõnas “Vikerhommikus”, et linnaruumi melu toomiseks, võiks kehtestada vähem piirangud ja olla valmis rohkem eksperimenteerima.

Männi sõnul ollakse ühiskonnana ära unustanud õuesolemise harjumus. “Mida me teeme seal väljas? Me oleme kuidagi ära kaotanud igasugused erinevad funktsioonid. Kalamajas on positiivne näide – Gustav Adolfi kool avas oma õuel uisuplatsi, mis on avatud ka kogukonna inimestele. Selliseid algatusi võiks olla rohkem, et inimestel oleks põhjust kauem väljas viibida, et see ei oleks koridor,” sõnas Mänd.

Lihtsaid ja kiireid edendusi on suuremasse linnapilti Männi sõnul keeruline tuua. “Linnaplaneerimine on paraku selline asi, et siin lihtsaid vahendeid ei ole ja häda on selles, et ta on väga pikaajaline protsess ka, et edu saavutada. Võib-olla sellised asumikesksed, näiteks jõuluturukused, kõik ei pea olema Raekoja platsil. Ei pea olema palju, paar putkat, kust saad hõõgveini, võib-olla on ka uisuplats ja asjad, et kohalikud inimesed tuleks kokku ja ei oleks nii väga turistidele suunatud. Seda võiks tõesti kaaluda ja mõelda.”

Tallinnas ja ka mujal Eesti linnades on Männi sõnul loodud linnastruktuur, kus esimene korrus on surnud front. “Tavaliselt on hästi kõrge sokkel, üleval kuskil on aknad ja kuskil on üksik uks, kust sa sisened,” tõi Mänd välja, viidates sellele, et tänavaruum ja esimese korruse ruum ei saa omavahel kokku. “Lähete Kopenhaagenisse, Amsterdami, kõnnite, sul on need väikeärid, kõik on seal reas. Esiteks see loob turvalisust, sest sul on kogu aeg kellegi pilk tänava peal, ta loob mitmekesisust ja värvi. Meil on korterid planeeritud esimestele korrustele, paraku need võiksid olla äripinnad.”

Loe rohkem:  Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Arhitektuuriaasta 2023 | Arhitektuur

“Meie mägede häda on selles, et seal polegi korralikke asumikeskuseid, kus olekski need samad kohvikud, baarid, väikeärid. Me oleme nad lasknud kõik sinna suurtesse plekk-kuutidesse jälle koonduda. See ei ole see, mis kutsuks, et ma nüüd õhtul lähen lastega jalutan, lähen välja sinna. See on väga suur kasutamata ressurss, mis meie mägedel on. Praegu me loome sinna täpselt selle sama kortermajade tüpoloogia, mis seal oli enne, et me ei too vaheldust sisse ja läbi selle ongi väga keeruline valgust ja asja sinna sisse tuua.”

Selleks, et linna rohkem melu tuua, tuleks Männi arvates vähem piiranguid kehtestada. “Tallinnas on tänaval toimuv väga reglementeeritud. Kui sa tahad tänaval oma kohviku ette panna paar lauda, sa pead hakkama kooskõlastama. Samuti tänavakunst, see on kõigi Eesti linnade probleem, et tänavakunsti on ülivähe ja kui midagi tehakse, siis midagi väga konservatiivset tavaliselt.”

“On hirm eksperimenteerida, kohe lendavad sulle peale linnajuristid, kes hakkavad leidma põhjuseid, miks midagi ei saa teha, selle asemel, et mõelda, kuidas seda saaks teha. See on selline alatine võitlus,” sõnas Mänd.

Männi sõnul ei lähe tavaline tallinlane üldjuhul ka Vanalinna niisama aega veetma. “Ma julgustaks linna vaatama oma pindu selle pilguga, et ega ka Telliskivi edulugu oli ju see, et alguses läksid sinna kunstnikud, kellel oli vaja odavat pinda, siis hakkasid sinna tulema kohvikud järgi ja praegu on kogu Telliskivi ala muutunud väga aktiivseks tsooniks. Selleks, et seda mitmekesisust luua, tuleks seal samamoodi anda linna omandis olevad äripinnad kunstnikele ateljeedeks, las nad möllavad natuke ja muudavad seda Vanalinna kuvandit ka eestlaste seas,” pakkus Mänd välja.

Loe rohkem:  Marika Lõoke: minu jaoks on kõige põhilisem see, et majad püsiksid ajad | Arhitektuur

Linnaarhitekti vajab Tallinn Männi arvates kindlasti. “See on arusaamatu, kuidas me saame olla ainuke linn, kel pole linnaarhitekti. Kes see vastutab selle olukorra eest, mis meil linnas on? Ma usun, et Keskerakond on ka edaspidi Tallinnas võimul, aga meil tulevad koalitsioonivalitsused Tallinnasse, hakkab juhtuma nagu riigis. Riigis pole minu teada ükski koalitsioon olnud tervet nelja aastat, mis tähendab, et sul hakkavad inimesed kogu aeg vahetuma. Kes seda pikka pilti jälgib, sest linnaplaneerimine on 20–30 aasta protsess, me näeme neid tulemusi väga pika aja pärast. On vaja kedagi, kes jälgib suurt pilti ja see inimene peab olema ka otsuste juures,” kinnitas Mänd.

In conclusion, Andro Mänd’s arguments regarding the hindering role of officials and regulations on the beauty of urban landscapes in Estonia are thought-provoking. His insights into the challenges faced by architects and urban planners shed light on the need for a more flexible and inclusive approach to urban development. Mänd’s call for a more collaborative and creative process is timely, and it is crucial for policymakers to consider his perspectives in their decision-making. Ultimately, Mänd’s ideas could lead to a more vibrant and aesthetically pleasing urban environment in Estonia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga