Andres Kollist: miks pole Jaana nii loodud kui Mart? | Arvamus

Tervitused Eestile! Kas olete kunagi mõelnud, miks on meie ühiskonnas nii palju eelarvamusi ja ebaõiglust? Andres Kollist uurib oma arvamusloos “Miks pole Jaana nii loodud kui Mart?” just seda teemat. Kollist paneb mõtlema selle üle, miks naistele ja meestele on sageli seatud erinevad ootused ning kuidas see mõjutab meie igapäevaelu. Kui soovite avada arutelu soolise võrdõiguslikkuse teemadel, siis ärge jätke seda lugu lugemata. See on kaasakiskuv arvamuslugu, mis paneb meid mõtisklema meie ühiskonna ebaõigluse üle.

Miks pole Jaana nii loodud kui Mart? Mardid on ausad, neil üllad ideed. Kui midagi lubab, siis seda ka teeb. Mardile kõikjal ikka kindel olla võid. Miks jumal Jaana teisiti lõi? Miks tal mõttelõng nii veidraid radu käib. Miks pole Jaana nii loodud kui Mart? Mardid on õrnad ja jutt on neil tark. Mispärast Jaana ei käitu kui Mart. Mispärast Jaana ei võiks olla pisut rohkem Mardi moodi.

Muidugi. See on Henry Higgins. Äärmuseni enesekeskne, “õigete” hulka mittekuuluvaid tõrjuv foneetik Loewe muusikalist “Minu veetlev leedi”. Lisaks väike mäng nimedega, et teksti eestipärasemaks muuta*.

“Minu veetlev leedi”, see on võrratu muusika, meisterlik süžee, lõbusad sketšid, hoogsalt arenev, kergelt jantlik tegevus ja happy end.

George Bernard Shaw kirjutas oma “Pygmalioni” 1913. aastal. Ta pidas seda ise eeskätt suuresti tolleaegse Inglismaa klassideks jaotumist, ka suhtumist naiste õigustesse kriitiliselt käsitlevaks teoseks. Shaw ise suhtus oma näidendisse ja selle sõnumisse sedavõrd tõsiselt, et kui 1938. aastal “Pygmalionist” film vändati, siis andis ta alles pärast pikka vastu punnimist järele ja leppis filmi õnneliku lõpuga.

Tõsi, stsenaariumi eest sai Shaw Oscari. Kerglase opereti või muusikali tegemisele oli ta aga kategooriliselt vastu: ainult peale minu surma. Oligi nii, Frederick Loewe’ muusikal alustas oma võidukäiku 1958. aastal, kaheksa aastat peale Shaw surma.

Ju sobib tänapäeva kõnepruugis öelda, et Shaw käsitles “Pygmalionis” ühiskonna sidususe probleeme. Eestis on integratsiooni sihtasutus tegutsenud aastaid. See on olnud riiklik poliitika. Eesmärgiks ühiskonna sidusus. Tulge, teeme koos. Kas ainult siis, kui Volodja on väga Jaagu moodi? Juba räägib nagu Jaak, näeb välja nagu Jaak, kõnnib nagu Jaak. Ju ongi pisikene Jüri.

Meil on vaba ja demokraatlik riik. Siin ei ole klasse. Kedagi ei diskrimineerita. Teisiti olla, mõelda ja öelda on lubatud. Aga ikka on häiriv. Natuke. Kui asi tõsiseks läheb, siis ainult tobu usaldab “suure mängu” nendele, mitte päris “õigetele”.

Lase Maša majja vaid ja kõik on läbi sedamaid. Keldrist pööninguni hull, pöörab maja segi sul. Kui lased Maša majja vaid, teeb elu põrguks sedamaid. Mõtled välja plaani hea, ei ta lugu sellest pea. Raiskab sinna oma aja, kuhu üldse poleks vaja.

Paljudes riikides on surmanuhtlus. Venemaal nõutakse selle sisseseadmist. Seni kui surmanuhtlust veel pole, pannakse niisama ülipikalt vangi. Lastakse koos lennuki ja kaaskonnaga alla. Sokutatakse novitšok aluspükstesse või ukselingi külge, pakutakse mingil viisil sutsukese polooniumit.

Meie mõistame riigireeturi üle kohut, paneme pikaks ajaks vangi ja laseme lõpuks jälle vabadusse. Õigusriik. Ukraina sõja kontekstis saadetakse vastikult käituvad Venemaa Föderatsiooni kodanikud Eestist välja või nende üle peetakse kohut ja nad võivad vangi minna.

Riigivastaselt käitunud, Vene agressiooni õigustanud Eesti kodanikku Eestist välja saata ei saa, teda võib oodata vangimaja. Nagu ongi juhtunud. “Halli passiga” inimestega, kes selliselt käituvad, pole teha muud, kui allutada uurimisele, ja kui vaja, siis karistada. Välja saata pole neid kuhugi, nende kodakondsus on ju määratlemata. Kui selline tegelane sõidab ise Eestist ära ja kui meie “kompetentsed organid” just seda aega passivad ja siis, tema Eestist äraolemise hetkel, tema alalise elamisloa tühistavad ja enam koju tagasi ei luba, siis kas see ikka on õigusriigile kohane?

Arusaadavalt puudutab see, kas nii võib või ei või, kõiki Eestis elavaid “hallipassilisi”. Ligikaudu 70 000 inimest ikkagi. Arvatavasti on nii, et kui mina seda siin selliselt küsin, siis on see mulle lubatud. Kui seda teeb mõni hoopis emotsionaalsem ja pealegi Jaana, kes pole veel päris Riina moodi, siis on asi hullemast hull. Eriti veel, kui see Jaana kuulutab, et siin on minu raha, tahan Higginsilt keeletunde ja tahan selles asjas selgust ka. Siiski, ehk võiks Jaana askeldamisi rahulikumalt võtta, juriidiline küsitavus siin ju on. Nagu seda rahulikult võtmist soovitasid ka Jaanus ja Jüri umbes pool aastat tagasi.

Vene kaart on Eesti poliitikas ühel või teisel viisil olnud kogu aeg. Nüüd on see nii, et me pole kellelegi kordagi tema rahvust või päritolu nina peale visanud. Ainult et ilma meieta on nad, mõni küll juba üsna Jaagu moodi, aga ikkagi üks vene kamp. Karta on, et kremlimeelsed ka. Meiega koos oleksid ja olidki kallid võitluskaaslased.

Mr Higgins oli Inglismaa klassiühiskonnas mees, kes oma positsiooni hästi tajus ja selles elas. Peale selle oli ta enesekeskne hellik. Asjatundja, käsuandja.

“Ma olen lihtne mees, kes käib vaid mööda sissekäidud teed. Ma aega kalliks pean, ma tihti – pooled ööd, rühman tööd. Olen väga leebe mees. Vaevalt leida võib mõnd teist, kes meile vähem tüli teeks. Ja kellel inimlikku õrnust voolaks igas soones veel. Ma olen mõistev mees, kel hing kui pehme siid. Ja halba sõna ma iial ei saa huultele võtta – sest, võõras on mulle piin. Tõesti väga leebe mees.

Kuid. Lase Maša majja vaid ja kaob sul leebus sedamaid, mingit õudust teeb ju ta. Lahkelt soovitad siis sa. Ta kuulab vaid, kuid tegema ta hakkab hoopis muud.

Sa lase Jaana majja vaid ja ta sul seljas sedamaid. Lase Maša majja vaid ja jagad temaga sa maid. Kohe endaga ta veab kaasa tuttavate read. Lähevad tantsuõhtud lahti, ei siis elada saa mahti. Võib tuua ta kõik õed ja vennad, su parteist nad teevad mängumaa. Ja tema wagnerlikust maamast su majas käskijanna saab. Sa lase Jaana majja vaid! Sa lase Maša majja vaid!”

Olen tavaline mees, liig üllameelsed aated, jäägu lollidele need.

* Kõik kasutatud nimed on juhuslikud ja mingit seost või nimede kõlalist sarnasust konkreetsete, meie keskel toimetavate isikutega siit otsida pole vaja. 

Andres Kollist’s article on the societal expectations of gender roles in Estonia presents a thought-provoking analysis of the unequal treatment of Jaana and Mart. Kollist’s argument about the inherent societal bias towards male characteristics and the expectation for Jaana to conform to traditional gender roles is a call for greater awareness and change. The article sheds light on the need for societal restructuring to create a more balanced and fair environment for all individuals, regardless of gender. Kollist’s perspective invites introspection and prompts a much-needed conversation about gender equality in Estonia.