Andre Koit: krooniline stress võib viia vähi tekkeni | Arvamus

Tervist, kallis Eesti rahvas! Täna me tahame rääkida tõsistest tervisemuredest, mis on seotud kroonilise stressiga. Andre Koit on öelnud, et see võib viia vähi tekkeni. See väide on äärmiselt murettekitav ja vajab meie tähelepanu. Stress on meie igapäevaelu lahutamatu osa, kuid selle pikaajaline mõju tervisele võib olla laastav. Me peame õppima, kuidas hallata stressi ja leida tasakaal meie vaimse ja füüsilise tervise vahel. Andre Koit pakub meile hoiatavaid sõnu, mis peaksid meid kõiki mõtlema panema. Loodame, et see arvamusartikkel aitab avada dialoogi ja teadlikkust selle olulise teema ümber.

Vähki seostatakse suuresti geneetikaga ning uuringud on näidanud, et kroonilise stressi toimel vereringesse sattunud stressihormoonid soodustavad rakkudes geneetiliste vigade tekkimist, kirjutab vähiuuringute teadur Andre Koit.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul oleks tervelt 30–50 protsenti vähkkasvajatest võimalik ennetada, parandades teatud igapäevaseid käitumisvalikuid, näiteks loobudes suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest, korrigeerides toitumist, vältides ülekaalu või suurendades füüsilist aktiivsust.

Sealjuures on üha rohkem indikatsioone, et sama võib kehtida ka kroonilise stressi puhul. Teadusmaailmas on juba alates 1970. aastatest võimalik leida uuringuid, mis viitavad kroonilise stressi negatiivsele mõjule vähi tekkes ja arengus.

Stress on teatavasti seotud närvisüsteemi tööga. Väga lihtsustatult võib öelda, et keha mõjutavad kaks paralleelset süsteemi: üks, mis paneb kogu keha ressursse kaasates kiiresti reageerima ja tegutsema, ning teine, mis suudab ärevaks köetud reaktsioonid taas maha rahustada.

Kui inimene satub silmitsi stressirohke olukorraga, aktiveerub neist esimene ja inimene asub situatsiooniga tegelema. Kui lahendus on leitud järgneb rahunemine ja tasakaal taastub. Kroonilise stressi tingimustes rahunemist aga ei järgne ning kehasse jäävad nii stressihormoonid kui ka kestev valmidus “põgeneda või võidelda”.

Krooniline stress põhjustab sealjuures rakutasemel terve rea probleeme. Vähki seostatakse suuresti geneetikaga ning uuringud on näidanud, et kroonilise stressi toimel vereringesse sattunud stressihormoonid soodustavad rakkudes geneetiliste vigade tekkimist. Enamasti suudavad raku kaitsemehhanismid tekkinud vead kiiresti kõrvaldada, kuid kroonilise stressi tingimustes on need parandusreaktsioonid takistatud.

“Krooniline stress takistab stressihormoonide tõttu immuunsüsteemi tööd ning suureneb tõenäosus, et haigus võib arenema hakata.”

Kui raku enda kaitsemehhanismid on alt vedanud ja rakk on muutunud pahaloomuliseks, on inimkehal järgmiseks kaitseliiniks immuunsüsteem. Tervetel inimestel suudab immuunsüsteem taolised rakud ruttu tuvastada ning hävitada ja vähk jääb olemata. Krooniline stress seevastu takistab stressihormoonide tõttu immuunsüsteemi tööd ning suureneb tõenäosus, et haigus võib arenema hakata.

Stressihormoonid toetavad vähirakkude arengut

Kroonilist stressi käsitlevad teadusuuringud väga mitmete vähivormide korral. Näiteks rinnavähi ja kroonilise stressi seoseid täheldati esmalt suuremate inimgruppide jälgimisuuringutes, kus analüüsiti, kas inimestel, kellel esineb kroonilist stressi, on tagantjärele vaadates suurem tõenäosus rinnavähki haigestuda. Uuringud tõepoolest kinnitasid seda seost.

Seejärel jätkati täpsemaid uuringud. Näiteks aastal 2005 võeti Kuopio ülikoolis vaatluse alla naised, kes olid saadetud haiglasse rinnast biopsia võtmiseks. Uurijad määrasid osalejate varasema kokkupuute kroonilise stressiga enne biopsia tegemist, et kõik oleksid võrdses teadmatuses oma tulemuse osas.

Nagu ka mitmetes teistes uuringutes, näitasid tulemused hiljem, et rinnabiopsia järel vähidiagnoosi saanud naistel esines eelneva kümne aasta jooksul märgatavalt rohkem väga rasket või rasket stressi võrreldes naistega, kelle rinnabiopsia tulemused olid korras.

Analoogseid uuringuid leiab ka juba hulga varasemast ajast. Nende uuringute sõnakasutus on esmapilgul küll võõras, kuid samas käsitleb sarnast konteksti. Näiteks 1975. aastast võib leida Londoni King’s College teadlaste töö, kus võeti vaatluse alla rinnabiopsiale suunatud naiste “psühholoogilised eripärad”.

Tulemused viitasid, et biopsia järgselt vähidiagnoosi saanud naistele oli võrreldes vähidiagnoosi mittesaanutega käitumuslikult omane “ebanormaalne emotsioonide avaldumine”, mis väljendus noorematel patsientidel “tugevalt allasurutud vihana” või vanematel patsientidel “muude allasurutud emotsioonidega”.

Laboritingimustes on kasutatud ka otsesemaid meetodeid, kus katseklaasidesse lisati tavaliste tervete rakkude juurde stressihormoonide segusid ning uuriti nende mõju rakkude jagunemisele. Ajalooliselt on katseklaasitulemusi küll olnud väga keeruline inimeste kehades toimuvale üle viia, kuid ka siin viitasid tulemused, et stressihormoonidel on normaalsetele rakkudele vähi arengut toetav toime.

Tõendusmaterjali hulk kroonilise stressi ja vähi tekke vahel on ajas olnud kasvav ning seda erinevate vähiliikide puhul. Nüüdseks on teada, et stressihormoonide negatiivne mõju ei oma rolli üksnes vähi tekkel, vaid krooniline stress võib soodustada nii vähi kasvamist, metastaseerumist kui ka takistada ravi toimimist. Lõplike järelduste tegemiseks on vajalik uuringutega jätkata ning seda teadusgrupid üle maailma ka teevad.

Kuidas kroonilist stressi kontrolli alla saada?

Stress on loomulik elu osa, kuid paraku võib seda ellu sattuda liialt suures koguses. WHO on stressiga toimetulekuks andnud terve rea soovitusi ning kokku pannud ka vastava praktilise juhendi. USA ja kogu maailma üks juhtivaid vähikeskuseid MD Anderson soovitab kroonilise stressi korral otsida abi psühholoogidelt või psühhiaatritelt ning tuua argipäeva sisse isegi jooga või meditatsioonipraktikad.

Mõned kuud tagasi USA psühholoogide hulgas tehtud küsitluse tulemused näitasid aga, et enam kui pool neist ei võta ülekoormuse tõttu vastu uusi patsiente ning neil, kes veel võtavad, on ooteajad vähemalt kolm kuud.

Sama tendentsi võib märgata ka meil Eestis. Psühholoogide ja psühhiaatrite ootejärjekorrad on pikad ning inimesed otsivad oma koormavate mõtete ja tunnetega toime tulekuks üha enam abi mujalt. See seletab ilmselt ka fakti, miks oli mullu ühe suure raamatupoe enimmüüdud raamatute edetabeli kolmandal kohal teos pealkirjaga “Teadvuse praktiline kasutamine”, mille kirjelduses lubab autor õpetada vabanema just häirivatest emotsioonidest.

Teadustöö, mis uurib seoseid stressi ja vähi tekke vahel, on saamas sisse järjest suuremat hoogu ja tulemused võtavad paraku veel aega. Samal ajal ei tasu neid tulemusi lihtsalt ootama jääda, vaid on mõistlik juba praegu krooniliseks muutunud stressiga tegeleda. Kroonilise stressi kontrolli alla saamisega paraneks märgatavalt argipäevane elukvaliteet ja kui selle taustal taanduvad ka pikaajalised terviseriskid, on see vaid lisaväärtuseks. 

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et stress võib olla tervisele väga kahjulik ning isegi vähki haigestumise riski suurendav faktor. Andre Koit on toonud välja olulise teema, mis vajab ühiskonnas rohkem tähelepanu ja teadlikkust. On oluline, et inimesed õpiksid stressi paremini juhtima ning leidma tervislikke viise selle maandamiseks. Samuti tuleks tervishoiusüsteemis rohkem tähelepanu pöörata stressiga seotud probleemidele ning pakkuda inimestele vajalikku tuge ja abi. Teadlikkuse tõstmine ja ennetav tegevus võivad aidata vähendada stressist tingitud terviseprobleeme ja vähki haigestumise riski.