Analüüs: Keskerakonna riigikogu fraktsioon sellest kriisist välja ei tule | Arvamus

Tere tulemast! Keskerakonna riigikogu fraktsioon seisab silmitsi tõsise kriisiga, mis võib neil olla raske ületada. Sellele probleemile pühendatud analüüsi kohaselt on nende tulevik ebakindel ning väljavaated keerulised. Artiklis uuritakse põhjuseid, mis on viinud fraktsiooni praegusesse olukorda, ning pakutakse välja võimalikke lahendusi sellest kriisist väljumiseks. Selle olulise teema arutelu on meie rahva tuleviku ja poliitilise maastiku jaoks äärmiselt oluline, seega on oluline, et me kõik sellest teadlikud oleksime.

Esmaspäeval algab praeguse riigikogu koosseisu kolmas istungjärk, aga võrreldes eelmise aasta lõpuga on poliitiliste jõudude paigutus mõnevõrra muutunud. Keskerakond võib kriisist välja tulla, aga Keskerakonna riigikogu fraktsioon kindlasti mitte, leiab ajakirjanik Uku Toom oma poliitikakommentaaris.

Aasta tagasi alustas riigikogu XIV koosseis viimast istungjärku ja Keskerakonna fraktsioonis oli 23 liiget. Oli olnud 26. Nelja aasta jooksul kadus kolm liiget ehk 11,5 protsenti. Nüüd, kümme kuud pärast riigikogu valimisi on fraktsioonis seitse liiget. Oli 16. Kadu üheksa liiget ehk 56 protsenti. Ja kolm aastat on veel ees.

Kui Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ütleb, et Keskerakond tuleb praegusest kriisist välja, siis võib seda uskuda või mitte uskuda. Aga väga raske on näha, kuidas parlamendifraktsioon kriisist välja tulema peaks. Tõsiseltvõetava jõuna on Keskfraktsioon lakanud olemast ja see puudutab nii kvaliteeti kui kvantiteeti.   

Asi pole üksnes arvus. Ka varem on riigikogus olnud kuue ja seitsme liikmega fraktsioone, kuid see on olnud ühtne, töövõimeline kogenud meeskond. Aga kui suured meeskonnamängijad on riigikogus näiteks Aleksei Jevgrafov või Aleksander Tšaplõgin, mina ei tea. Ja kuidas sobitub nüüd siis sajaprotsendiliselt Kõlvari-meelsesse meeskonda Jüri Ratas, kelle kohta sobib selles situatsioonis klassikaline definitsioon – omadele võõras, võõrastele oma. Kusjuures seesama Ratas on ainus fraktsiooni liige, kellel on mingi varasem kogemus keskfraktsiooni tööst. Korobeinikul on ka kogemus, aga Reformierakonna fraktsioonist. Ülejäänud viis on uustulnukad.  Nii et, milline saab edaspidi olema Keskfraktsioon töövõime, on väga raske öelda

Võtame näiteks fakti, et riigikogus on kümme alalist komisjoni, kus fraktsiooni hääl peaks kõlama. Euroopa Liidu asjade komisjon veel lisaks. Kuna Jüri Ratas on riigikogu aseesimees, jääb neli komisjoni ilma keskerakondlaseta. Keda paneb erakond rahanduskomisjoni, kus neid esindasid varem Jaak Aab ja Kersti Sarapuu?

Muuseas, juhatusest rääkides. Märtsis on uue juhatuse valimised ja on kuidagi kummaline mõelda, et parlamendi kõige väiksem fraktsioon saaks endale aseesimehe koha. Nii et võib olla üsna kindel, et Jüri Ratas jätkab märtsi lõpust riigikogu lihtliikmena.

Raha võetakse fraktsioonilt ka vähemaks. Fraktsiooni personalikulude rahastus koosneb kahest osast – baasrahast ja rahast, mille suurus oleneb fraktsiooni liikmete arvust. Üheksa liikme kaotusega kaotab fraktsioon ka üle 4000 euro kuus, ilmselt ka mõne nõuniku ja ühe fraktsiooni aseesimehe koha. Võidab riigikogu kantselei, sest fraktsioonita jäänud saadikud mujale raha kaasa ei vii.

Ja lõpuks, ma ei tea, kas valmistevahelisel ajal ruume ümber jaotatakse, aga mõte võib küll tekkida, kas enam kui poole väiksemaks jäänud fraktsioon ei saaks väiksemates ruumides läbi.

Keskerakonna riigikogu fraktsioon seisab silmitsi sügava kriisiga, mis tundub olevat lahendamatu. Erinevused erakonna sees ja puudulik juhtimine on teinud fraktsiooni tuleviku ebakindlaks. On ilmne, et sellesse kriisi sattunud fraktsioonil on vaja olulisi muudatusi ja tugevat juhtimist, et välja tulla sellest kriisist. Praeguses olukorras näib aga, et fraktsiooni väljavaated on tumedad ja lahendused on vajalikud, et taastada usaldus ja stabiilsus erakonnas.