Tere tulemast! An-Marlen, Eesti muusikamaastikul tuntud laulja ja laulukirjutaja, on võtnud suure sammu edasi oma karjääris. Esimest korda võib ta südamerahuga luua muusikat, mis väljendab tõeliselt tema kunstilist visiooni. Selle sammu peale on tema fännid põnevil ja ootavad kannatamatult uut muusikat. An-Marlen on võitnud paljude inimeste südamed oma võimsa hääle ja siira esitusega ning tema tulevane looming on kindlasti midagi, mida oodata ja jälgida.
Head uut aastat! Kas uusaastalubadusi ka andsid?
Kusjuures andsin jah. Mu uusaastalubadus oli see, et kannan rohkem enda eest hoolt, sest muusiku elus puudub tugev struktuur, mida ma vahepeal igatsen oma elus. Et sul on kindel kellaaeg, millal üles ärkad, ja kindel kellaaeg, millal magama lähed. Ma tahaks kindlatel aegadel käia trennis, kindlatel aegadel süüa ja minna varem magama. Selline lihtsamapoolne.
Aga samas nautida ka rohkem seda, mida ma karjääris teen, sest tihtipeale ma ootan kogu aeg midagi uut ja pidev areng on oluline, aga siis unustan nautida kõike seda, mis toimub. Seda lubasin ka.
Varem magamine minemine on hea lubadus, seda lubasin endale ka. Aga küsime korra vastupidi: kas 2023. aasta alguses andsid ka lubadusi? Sul oli eelmine aasta väga palju õnnestumisi, kas sa oskasid neid isegi lubada?
Eelmisel aastal ma väga midagi ei lubanudki, aga sisimas kuidagi tunnetasin, et minu muusika jaoks tuleb väga äge aasta. Teadsin, et 2023 saan lõpuks oma esimese albumi välja anda ja olin selle üle väga elevil.
Läks seega paremini, kui sa oskasid arvata?
Ma ei osanud isegi unes unistada sellest. Ma ei ole väga tahtnud endale seada mingeid verstaposte, kuhu ma peaksin kindlasti oma teekonnal jõudma. Pigem on see olnud hästi loomulik ja lahe on vahepeal ennast üllatada. 2023. aasta jätsin seljataha väga suure tänutundega, sest tänu enda kuulajatele saan iga päev teha seda, mida südamest armastan.
Räägime selle ka selgeks, et kas ma teen praegu intervjuud Ingel Marleni või An-Marleniga? Kui erinevad need persoonad sinu jaoks on, kui lahus sa neid hoiad?
Ma just mõtlesin sellele, et ma valisin selle artistinime endale kuidagi puhtjuhuslikult. Tundsin, et ma ei taha Ingli alt muusikat teha. Ajapikku olen aru saanud, et kuna mulle meeldis väiksest peale väga näidelda, siis tunnen, et võib-olla An-Marlen ongi minu jaoks teine isik või persoona, kes julgeb Ingli eest kõvemalt või ausamalt oma tunnetest rääkida.
Seega ma arvan, et pigem annan intervjuud An-Marlenina, aga see on hästi udune piir.
An-Marleni persoona on tähistanud juba ka esimest ümmargust sünnipäeva ehk saanud viie-aastaseks, sest sinu esimene singel ilmus selle nime alt juba 2018. aastal. Kui palju An-Marlen selle aja jooksul muutunud on?
Mu jaoks on alati olnud oluline luua An-Marlenile tugev minapilt. Ma olen alati analüüsinud, kuidas teised mind näevad ja mulle tundub, et kuigi mu enda peas on see visioon hästi kindel, siis teisalt ma ei tea alati, kas see inimestele niimoodi paistab.
Ma arvan, et kunagi jäi nime ja persoona vahele hästi suur tühi ruum, mille ma olen praeguseks ära täitnud. Rohkem kui kunagi varem ma tunnen, et Ingel ja An-Marlan käivad käsikäes. Kunagi ma ei osanud seda niimoodi näha. Tegin muusikat, sest nautisin seda südamest, aga ei osanud kunagi ette näha, kuhu see teekond viib. Ma usun, et kõik need aastad on andnud mulle kindlustunde, et tean lõpuks ise, kes ma olen ja mida ma oma muusikaga soovin pakkuda.
Üks asi on tõepoolest muusika, aga sa rääkisid ka ise minapildist, mis on minu arvates väga oluline võtmesõna ühe artisti juures. Kui palju sa selle kõige muuga, mis muusika ümber on, tegeled? On sul väga selge arusaam ja nägemus?
Tänapäeval ei saa vist muusikat teha ilma, et ei peaks keskenduma kõigele, mis selle ümber on ja mis sellega kaasneb. Minu jaoks isiklikult on visuaalne pool väga oluline ja õnneks on meile antud kõik need erinevad platvormid, millelt oma muusikat promoda ning luua sidet inimestega, kes muusikat kuulavad. Ma tunnen, et mu muusika ei oleks pooltki seda, kui seal ei oleks juures kõike muud, mis justkui täiendab artistiks olemist.
Kui palju on nende viie aasta jooksul olnud kõhkluseid ja kahtluseid, kas sa lähed ikkagi õiges suunas?
Liiga palju. Ma tunnen, et võib-olla esimest korda karjääri jooksul ma võin südamerahuga muusikat luua.
Tihtipeale oma töös tahame arenguks näha mingisugust lõpptulemit, mis justkui märgistavad meie karjääri, aga muusikuna sa ei oska seda ette näha. Looming on pidevas muutumises. Ja ei tea kunagi, kas sul aasta aja pärast on inspiratsiooni, kas aasta aja pärast mõtlen samamoodi. Olen ajapikku mõistnud, et artistina pole tõeline edu mõõdetav rahas, suurtes saavutustes ja kuulsuses, vaid kunstis ja inspiratsioonis. Et kui seda on siis olen südames kõige õnnelikum ja see on see põhjus, miks ma selle tee olen valinud.
Kindlasti neid hetki on ülipalju olnud, kus ma olen mõelnud, et miks ma seda üldse teen, aga ma olen hästi tänulik selle eest, et olen karjääri jooksul saanud tagasilööke, mis on mind pannud alati edasi tegutsema. See on mind mõistma pannud, et ju teen asja südamega. Muidugi on kõige olulisemad mu kuulajad, kes mind innustavad ja tuletavad mulle alati meelde, miks mu lood on Dropboxist välja jõudnud ja miks ma seda kõike inimestega jagada soovin.
Kui lähed oled olnud sellele, et viskad mikrofoni lõplikult nurka?
Ma arvan, ma ei ole kunagi sellele niipidi mõelnud, sest algusaastatel, kus ma hästi palju mõtlesin, miks ma seda teen, ei olnud see nii tõsine. Ehk seda mõtet ei ole mul kunagi olnud, et lõpetaks laulmise ja teeks midagi muud. Ma tunnen, et muusika ja artisti amet on minuni ise tulnud. Juba pisikesena meeldis mulle väga laulda ja esineda, aga ma ei näinud, et sellest saab minu amet. Pigem on kõik need takistused mu teel pannud mind mõistma, et see on just see, mida ma teha tahan ja pole kunagi põhjust, et mikker nurka visata.
Aga kuidas sul endale kindlaks jäämisega on? Kui sa tunned, et midagi läheb sinu arvates õiges suunas, aga keegi teine laidab kõrvalt, siis kas sa tunned, et pead muutma asja teises suunas?
Ma olen ise suhteliselt jonnakas, ma tahan uskuda. Viimased kolm aastat on mu kõrval olnud Britt Randma, praeguseks me küll enam koostööd ei tee, aga tunnen, et tema oli mu karjääris see inimene, kes alati 100 protsenti uskus minusse ja andis mulle tohutult tugeva vundamendi, et ma saaksin praegu olla siin. Olen tänu sellele suutnud endale kindlaks jääda ja uskunud, et peab usaldama teekonda, mitte sihtpunkti.
Mul on alati kõrval olnud ka vanemad, kes on mu kõige suuremad innustajad, aga ka kriitikud ja võib-olla tänu sellele ma olen osanud hästi adekvaatselt oma karjääri alati hinnata. Pigem tunnen, et mu kõrval on alati olnud inimesed, kes näevad seda sära mu silmis muusikat tehes.
Mainisid, et Britt Randmaga enam koostööd ei tee. Kas sul on nüüd täiesti uus meeskond?
Tead, mul ei ole hetkel üldse meeskonda. Ma olen praegu täiesti omapäi, aga vajan seda hetke, et mõelda, tagasi vaadata ja näha, kuhu ma olen jõudnud. Väga hullumeelne aasta on olnud kõige paremas mõttes. Mulle kipuvad asjad mitte väga hästi kohale jõudma, sest ma olen inimesena selline, et mulle meeldib mõelda juba järgmistele asjadele enne seda, kui jõuan seedida, mis on just juhtunud. Ja muidugi soovin mõelda, kuhu suunas ma edasi soovin liikuda. See album oli aasta aega süvitsi väga suurt tööd, mis tähendab seda, et albumist edasi on need järgnevad otsused hästi olulised.
Oled juba mitu aastat tegutsenud ja oma kohta otsinud ning sellelt pinnalt ongi hea küsida: kui keeruline on Eestis praegu muusikavaldkonnas läbi lüüa?
Ma ei tea, kui adekvaatne mina olen analüüsima. Ma olen ise ka mõelnud, kuidas ma siia olen jõudnud. See keerulisus tuleneb täpselt sellest, kui palju sa oled valmis tööd tegema, mille juurde käib grammike õnne ja oskus õigel ajal õiges kohas olla.
Mult on palju küsitud, et miks ma pole kunagi näiteks plaadifirma alla läinud või miks ma pole kunagi end isegi pakkunud sinna, aga olen tundnud, et tahan olla 100 protsenti kindel, et ma tean, kes ma artistina olen. See on küll hästi individuaalne, osad artistid väga vajavad seda suunitlust ja tiimi, kes oskavad aidata ja vormida. Aga ma olen heas mõttes põikpäine ja mulle meeldib asju enda pildi järgi luua.
Usun, et Eesti muusikamaastikul on tegelikult kergem, kui võrrelda seda UK või näiteks USA turuga, sest meil on lihtsalt nii väike populatsioon. Kunagi arvasin, et muusikavaldkonnas läbi löömiseks pead ühe korra inimesteni jõudma, kuid tegelik katsumus on nende inimeste südametesse jääda. Tänu sotsiaalmeediale on meil võimalus oma muusikat liikvele lasta kasvõi läbi TikToki, aga nii seal, kui ka muusikas pead olema järjepidev.
Sa üritad ise ka TikToki kaudu kõnetada auditooriumi, kelleni sa veel jõudnud ei ole?
Ma ei ürita seda niimoodi sihikindlalt, mul lihtsalt juhtus, et mu viimane singel “Endale” jaoks tegin TikToki kodus, tantsin ja lihtsalt laulsin oma laulu ja siis mõtlesin veel pikalt, kas üldse panen selle üles, aga siis panin ja siis see plahvatas ja sealt tuli mu singlile hästi palju kuulajaid. Siis ma sain aru TikToki mõjust.
Praegu mu väga hea sõbranna Heleza tegi bemmivendadele pühendatud TikToki kampaania ja mis läks kulutulena niimoodi käima, et jõudis otse Spotify TOP50sse.
TikTok konkreetselt tekitab minus vahel ärevust, sest mulle meeldib asju planeerida ja mulle meeldib, kui asjad on hästi poleeritud, aga TikTok ei ole selline. Ma mõtlen kümme päeva, kas ma panen selle TikToki üles või mitte, aga see platvorm tegelikult ei tööta nii. Ma peaks suutma sellest lahti lasta, siis ma võib-olla oleks seal veidi edukam.
Kas sa plaanid nüüd minna mõne plaadifirma alla minna?
Ma räägin praegu sinuga nii, et mul hetkel ei ole ühtegi plaani, mida sinuga jagada saaksin.
Ma ei välista seda, sest tunnen, et olen hetkel kohas, kus tahaks suuremat tiimi, et ma ei peaks ise 100 protsenti kõige eest vastutama, aga olen oma karjääri jooksul tundnud, et asjad lähevad just nii, nagu nad peavad minema, ja ma usaldan seda.
Kui keeruline on ühel uuel tulijalt ise debüütalbumit välja anda?
Keeruline on nii suhteline mõiste. Eks iga asjaga on nii, et vahel on raske ja albumit tehes olid hetked, kus ma kartsin, et see album ei saagi mitte kunagi valmis. Ise tehes on vastutus meeletult suur ja on nii palju asju, millele peab mõtlema.
Aga mul oli väga lahe tiim, kellega koos me seda kõike tegime ja tänu neile on see plaat praegu kõigile kuulata. Ei saa muidugi mainimata jätta, et ma tegin Hooandja kampaania, see oli põhimõtteliselt üks suuremaid rahastusi mu tervel albumil.
Ilma selleta ei oleks seda albumit tulnud?
Ilma selleta see ei oleks võibolla välja tulnud sellisena, nagu ta praegu on. Mul on varasemalt ja ka albumil olnud erinevaid erarahastajaid, kes on heast südamest uskunud minu muusikasse samamoodi nagu mina ja ma olen neile nii siiralt tänulik selle eest.
Suurim osa minu rahast kulus albumi produtseerimisele, mix’ile ja master’ile. Aga ma usun, et alati ei ole tohutult palju raha vaja, et midagi luua ja toota. Kui ma näiteks produtseeriks, mix’iks ja master’daks ise oma muusikat, siis ma ei peaks üldse väga palju raha sinna panustama.
Aga kas sa tahaksid kunagi kõike seda ise teha?
Ma õppisin aasta aega muusikaproduktsiooni Otsa koolis, mis mulle tegelikult väga meeldis, aga ma lihtsalt arvan, et mul puudub kannatlikkus.
Tunnen hoopis, et ma võib-olla tahaks just lahti saada sellest, et ma pean kõike ise tegema. Produtseerimise tahaks oma ala proffidele jätta. On inimesi, keda ma väga usaldan sellel alal ja ma tunnen, et ma ei ole lihtsalt aus konkurents neile.
Sa ei andnud albumit “Iseendale” füüsiliselt välja, miks nii? Või on ikkagi plaan veel välja anda?
Juhtus kuidagi nii, et albumiga koos ta füüsiliselt välja ei tulnud, kuid see on mul siiani mõttes ja kuna seda on mu käest korduvalt küsitud, olen selle endale plaani võtnud. Veel ei oska öelda millal, aga ta on tulemas.
Kui tagasi vaadata, siis mingitel hetkedel oled sa oma karjääris ka rohkem kommertsi poole kadunud, hetkel oled sa sellest jälle veidi kaugemale läinud. Oled sa nõus sellega?
Kindlasti. Kunagi ma tegin inglise keeles muusikat, tollel hetkel mind üldse väga ei huvitanud, mis on kommerts. Aga kui ma hakkasin eestikeelset muusikat tegema, siis olid kaks produtsenti, kellega tollel ajal palju muusikat koos tegin ja küsisid mu käest, et miks sa siis eesti keeles muusikat ei tee.
Mu esimene eestikeelne demo “Sinust lahti ei saa” oli kirjutatud originaalis ingliskeelsena, seega me põhimõtteliselt kirjutasime terve loo ümber. Tol hetkel ma seda singlit välja andes mõtlesin, et see on mul lihtsalt üks eestikeelne singel ja edasi teen ikkagi inglise keeles. Siis meil jäi üks lugu veel sahtlisse ja sellega ma pääsesin Eesti Laulule.
Pärast seda oli mul hästi pikk vestlus ühe sõbraga, kes tegutseb muusikavallas. Ta ütles mulle, et ma pean nüüd ära otsustama, kas ma tahan eesti või inglise keeles muusikat teha ja ka selle, mis stiilis muusikat ma teha tahan. Tundsin selle peale, et miks ma pean otsustama, sest ma ei taha endale panna neid piire, võib-olla tahan üldse välismaale minna.
Pärast seda tulid ühised singlid teiste Eesti artistidega ja tundsin ennast lõpuks mugavamalt. Varem ma ei tahtnud väga eesti keeles muusikat teha. Kartsin kõlada imalalt ja mitte osata ennast eesti keeles hästi väljendada. Sellega ma olen ennast väga palju arendanud, ma loen palju loen luulet, et osata ilusamini eesti keeles kirjutada.
Ja siis lõpuks tuli minuni see trumm ja bass, mäletan, et mul oli selle sama sõbraga vestlus enne, kui album välja tuli, ta ütles, et see on ülilahe, aga kommertsi sa sellega ei jõua, sest see on nii nišš.
Kui sa küsid, kuidas ma sellele aastale tagasi vaatan, siis ma oma albumiga läksin niiviisi peale, et see loodetavasti leiab oma kuulajad, aga ma tunnen, et see on toonud täiesti teistsuguse laine Eesti muusikasse. Popmuusika ei ole juba mõnda aega lihtsalt pop, vaid katsetab piire ja see toob nii palju värskust meie muusikamaastikule.
Mida sa oskasid albumi väljaandmise hetkel üldse oodata või arvata, et kes seda kuulama hakkavad?
Ma olin hästi palju oma sõpradele seda lasknud ja kuna ma ise hästi palju kuulan trummi ja bassi, siis ma kuidagi lootsin, et kuskil on need kuulajad. Samas ma vaatasin Eesti kuulajaid ka ja ma tunnen, et Eesti rahvas mingis osas on hästi suur trummi ja bassi austaja, näiteks kui vaadata Hospitality pidusid, kuhu ma ei olnud kunagi oma elus sattunud. Möödunud aastal käisin seal esimest korda ja mul oli seal mitu vestlust inimestega, kes ütlesid, et vau, nii lahe, mis sa teed, me oleme esimesest päevast peale kuulanud sind. Siis ma tundsin, et ma sattusin kuskile keskkonda, kus olid täpselt minu inimesed, kes kuulavad just seda muusikat, mida mina teen.
Samas ma ütlen ausalt, et läksin ilma igasuguse ootuseta, ma teadsin, et see album meeldib minule ja et see on kõige rohkem minulik. Panin sinna oma südame loo, mis vajas välja saamist. Tunnen, et tegin sellega oma südames rahus.
Oleme sellest sinu sound’ist ääri-veeri juba rääkinud, aga kuidas sa selleni jõudsid? Karjääri algul tegid rohkem RnB’d, aga ühel hetkel tuli ka see tantsukam pool sinna juurde.
Ma olen ise ka üritanud seda nagu kaardistada, see ei olnud mitte kunagi otsus, et nüüd hakkan trummi ja bassi tegema. Ma arvan, et tegelikult oli mul albumile 20 lugu valmis kirjutatud, millest lõpuks pooled sinna ei jõudnud.
Aga ma arvan, et see sai alguse sellel aastal, kui ma õppisin Otsa koolis muusikaproduktsiooni, siis see oli just see aasta, kui Piri hakkas tegutsema. Ma ei tea, kas sa tead tema muusikat.
Muidugi, Piri on väga hea.
Jah, ma mäletangi, et pidime koolis tegema nullist ühe loo ja albumi esimene lugu “Once I Was Falling In Love” ongi minu produtseeritud, see oli algselt ingliskeelne. Sealt jäi see pisik sisse ja pärast seda käisin Bisweediga stuudios, kellega tuli lugu “Tunnen puudust”, see oli esimene lugu, mis oli trummi ja bassi sound’iga, sealt edasi on tulnud kõik niimoodi jupiti. Viimase lihvi albumile andis kindlasti Majestim, kelle tehtud on ”Soovin, et sa” ja ”Mesimagus”. Aga see kõik oli hästi loomulik protsess, ma tunnen, et pole kunagi suunitlenud seda otseselt, et peab olema trumm ja bass.
Seega jah, ma olen selle sound’ini jõudnud väga loomulikult, mul oli võimalus valida nende kõigi lugude seast need trummi ja bassi lood välja ja siis tuligi trummi ja bassi album kokku.
See kraam, mis välja jäi, ei olnud nii tantsukas?
Ei olnud jah, seal oli igasugu alternatiivseid lugusid ka. Mul on pigem hea meel, et see välja jäi, sest kõik lood, mis albumile jõudsid, lõid lõpuks väga ilusa terviku. Oma karjääri jooksul olen saanud muusikastiilidega väga palju katsetada ja usun, et see on mu kõlale väga palju andnud.
Kas see materjal on nüüd prügikasti visatud või ootab veel oma aega?
Ma olen seal kirjutanud asjadest, mida ma võib-olla saaksin ka tulevikus kasutada, aga ma tunnen, et need lood on “Sinust lahti saaks” ja “Kaoks” ajast, kus ma väga otsisin enda sound’i.
Ma tunnen, et muusikal tegelikult ei ole piire, ma ei taha ennast kunagi ka sildistada, et ma olen see trummi ja bassi stiilis laulja. Pigem tunnen, et see on lihtsalt aeg mu elus, kus ma olen sellel lainel. Sellel ei ole mingisugust põhjendust, ma tahaksin väga sulle anda neid põhjuseid, aga muusika on kogu elu ise minuni tulnud.
Mainisid, et kuulad ise ka trummi ja bassi väga palju, aga selleks, et sinu loomingut veel paremini mõista, võid konkreetsemat rääkida, mida mida sulle meeldib kuulata.
Ütlen ausalt, et minu kõige suurem kodu on Spotify Discover Weekly. Ma olen nimedega kohutav, kui sa küsid mu lemmiklaulu, siis ma ei oska seda isegi nimetada, sest ma pigem tean playlist’is, milline on selle kaanepilt. Aga mul on komme teha iga kuu uus playlist. See kuidagi vormib mu jaoks seda ajaperioodi, kus ma olen, ma saan kuulata, mis muusikamaitses ma hetkel eksisteerin. Samas Jorja Smith on olnud alati minu suur lemmik.
Kui sinu esimesi lugusid kuulata, siis see kostab sealt ka välja.
Need mõjutused on jah sealt väga tugevalt tulnud. Ma olen teda näinud ka kolm korda laivis ja see on väga võimas. Mul oleks ka suur soov kunagi enda looming bändipõhiselt üles ehitada. Trumm ja bass on hoopis teine asi, praegu inimesed näevad mind klubides tegemas backtrack’idega muusikat, aga minu hingemuusika on kitarr, bass, klahvid ja trummid.
Aga ma kuulan veel Mura Masa’t, ma kuulan Kaytranadat, ma kuulan kindlasti Fred Againi. Mulle meeldivad ka väga Tiny Deskid, mulle meeldib väga Tyler, The Creatori Tiny Desk, mulle meeldib väga H.E.R.’i Tiny Desk, mulle meeldib Mac Milleri Tiny Desk.
Ma ei oska enda muusikat panna raamidesse, ma tunnen, et ma üritan end ise ka hoida kohas, kus mul ei ole piire. Aga ma praegu naudin väga sellist 90ndate ja 2000ndate sound’i, sellist veidi tränast, aga uuema sound’iga.
Trance on jah igas võimalikus mõttes tagasi.
Nojah, see on Calvin Harrise ja Ellie Gouldingu laul “Miracles”, täpselt selline sound, see ei ole mu isiklik lemmiklaul, aga selle kõla on nii nostalgiline.
Erinevate produtsentide kõrval oled sa ka väga palju koostöölugusid teinud. Kas see on sinu jaoks täiesti teine maailm, et ühel pool on soololooming ja teisel pool erinevad koostööd?
Mu esimene koostöö oligi Helezaga, kes oli ka suur põhjus, miks ma tundsin end kodus meie muusika skeenes. Ta õpetas mulle hästi palju, näiteks seda, kuidas chart’id töötavad, tollel ajal ma ei teadnud numbritest midagi. Ükspäev vaatasingi vanu pilte ja olingi postitanud aasta lõikes, et mul oli 1900 striimi ja olin kirjutanud, et aitäh, ma olen nii tänulik, aga sel aastal oli mul 30 000 stiimi. Lahe on tagasi vaadata ja näha, et olen esimesest päevast peale igale kuulajale tänulik olnud, olgu neid kuulajaid 1, 100 või 1000.
Sealt edasi tuli Kiroti ja Sämiga lugu. Säm saatis mulle demo, ma käisin Tallinnas korra salvestamas, elasin tollel suvel Pärnus ja nädalaga oli see lugu väljas.
Ainult Andrei Zevakiniga istusime stuudios ja kirjutasime palju muusikat sellel ajal, kui meie koostöölugu sündis. Meil on temaga päris palju demo‘sid veel sahtlis ka, mis kunagi välja ei jõudnud. Enne seda tegin ühe loo Reketi albumile ka.
Need kõik on olnud koostööd, mis on juhtinud mind siia, kus ma praegu olen. Ja muidugi boipepperoniga tehtud “Kosmoselaeval”. See oli esimene lugu, kus ma tundsin ennast väga kodus.
Ma usun, et iga koostöö, mille ma sulle nimetasin, on olnud väga suur põhjus, miks ma praegu olen oma karjääris siin. See on nii palju avardanud minu helikeelt ja andnud mulle võimaluse teha täiesti erinevat stiili muusikat, mida ma võib-olla ei oleks kunagi teinud. Ma naudin neid väga.
Mõne sõnaga eesti keeles muusika tegemisest rääkisime, aga kas võib ka öelda, et üks põhjus, miks sa eesti keeles muusikat teed, on ka see, et meie muusikaturg on praegu üsna läbivalt eestikeelne?
See vestlus on mul kunagi olnud, aga arvestades minu põikpäisust, siis võib-olla juhul, kui ma poleks ise otsustanud, et tahan eestikeelset muusikat teha, siis ma poleks sinna ka kunagi jõudnud. Aga üks põhjus on kindlasti see, et mu vanaisa ei saanud kunagi ühestki mu sõnast aru ja meil oli mitu korda see jutuks, et miks ma eesti keeles ei kirjuta muusikat. Mitte, et ta praegu muidugi minu muusikat just esimese asjana kodus kuulaks.
Ja ma usun, et see on viis inimesteni jõuda, sa ei saa kõigist Eesti nurkadest inimesi kätte, kui sa ei tee eesti keeles muusikat. Ja eesti keel on lihtsalt nii ilus keel. Kui ma mõtlen, kas ma tahaksin jõuda välismaa turule või tahaksin olla koduses Eestis, kus turg on väga väike, aga nii eriline, siis ma tahaksin pigem olla osa kodumaisest skeenest.
Enam siis ei taha välismaale jõuda?
Ma ei taha öelda, et ma seda kunagi ei tee, aga ma tunnen, et mul on Eesti muusikasse nii palju rohkem anda kui ma kunagi välismaa muusikasse saaksin anda. Praegu Eesti popmuusikamaastik õitseb, kõik teevad albumeid, kõigil on väga lahe oma muusikastiil, vibe ja sound.
Pigem tahaksin jätta oma märki siia maha ja tunda, et ma olen mingit pisikest tüdrukut, oma isa sõpra või kellegi vanaema kõnetanud. Mul oli just üks kontsert, kus ma esinesin ühe tüdruku sünnipäeval kodus, seal oli 15 tüdrukut, see oli meeletult intiimne, ja sünnipäevalaps nuttis lahinal. Seda ma ei vahetaks millegi vastu.
Kuivõrd koos või lahus on sinu jaoks muusika ja lüürika? Kas sa kirjutad neid korraga või üks tuleb alati enne?
Mul ei ole väga mingeid reegleid. Kui on õige hetk, siis ma kirjutan laule suhteliselt kiiresti, ilma mingisuguse valemita. Vahel tuleb muusika enne, vahel lüürika. Vahel ei tule mitte midagi ja see on ka okei.
Viimasel ajal ma olen üritanud sõnades ka armastuse temaatikast edasi liikuda ja kirjutada ka mingitest aktuaalsematest asjadest.
Sa tõid ise sisse selle, mida ma tahtsin järgmiseks küsida. Sa andsid kultuuriportaalile poolteist aastat tagasi intervjuu, kus sa mainisid ka seda, et tahad armastuse temaatikast edasi liikuda. Kuidas sulle tundub, kas see on praeguseks õnnestunud?
Need lood ei ole välja veel jõudnud, kus ma olen edasi liikunud, sest mu album lihtsalt rääkis väga suuresti tohutust armastuse kaotamisest, see materjal sündis väga kurvast ja nukrast kohast minu elus. Ma olen inimesena käinud hästi paljust läbi, et praegu seda loomingut kirjutada. Kahjuks mingi osa loomingust sünnib kurbusest ja läbielamistest. Need muudel teemadel lood ootavad Dropboxis oma aega.
Armastus on kõige aktuaalsem teema, millega kõik oskavad suhestuda, aga kui sa kuulad mingeid teisi artiste, ma näiteks väga hindan seetõttu Nublut, kes oskab maast ja ilmast kirjutada nii, et kõik inimesed mõistavad seda. See on ka oskus, et leida eesti keelest sõnu, kirjeldamaks asju, millest kõik inimesed mõtlevad.
Kui laiemalt Eesti muusikamaastikust rääkida, siis mainisid ka ise õitsengut. Ka naisartistide osas on meeletu plahvatus toimunud, Helezat juba mainisid, aga on ju ka Maria Kallastu, Maian, Rahel, Kitty Florentine ja veel paljud teised. Kas te olete omavahel konkurendid?
Ma konkurentsi ei ole kunagi osanud väga tunnetada. Kui keegi üldse oleks mu konkurent, siis Heleza, aga ta ei saa kunagi konkurent olla, sest tänu temale ma olen ma siin. See võib-olla ka asi, mida ema mulle väiksena õpetas, et kadedus on kõige rohkem tagasiviiv jõud. Ma ei oska oma edu võrrelda kellegi teisega, sest see lihtsalt ei puutu asjasse.
Mingitel inimestel võib-olla konkurents aitab rohkem tööd teha, aga ma ei saa rohkem tööd tehtud, kui ma mõtlen sellele peale, et kellelgi teisel läheb jube hästi. Pigem peaksime väikeses Eestis üksteisele rohkem kaasa elama, üksteist inspireerima. Ma arvan, et me ei võta üksteise kohta ära. Võib-olla juhul, kui meil oleks mitu An-Marleni ja mitu Helezat, kes kõik matkivad üksteise sound’i, aga Eesti on täis lahedaid ja omanäolisi artiste ja mul on suur au sellest osa olla.
Kui oluline oli sinu jaoks see, et jõudsid kaks aastat tagasi Eesti Laulule?
See andis tohutult palju mu karjääris juurde, see oli väga oluline tõuge. Mul on kahju, et ma ei saa saanud seda laulu kunagi laivis esitada. See oli see üks aasta, kus oli 40 lugu videovooru.
See võttis mingi vajaliku pinge ära sellelt konkursilt, kui ma sinna kunagi plaanin tagasi minna…
Aga kas plaanid?
Kindlasti plaanin, ma lihtsalt olen endale lubanud, et kui kavatsen minna, siis ma tahaksin minna looga, mis on sügavam, ilusam ja puudutaks inimesi rohkem, kui lihtsalt kommertslik lugu, mida võib-olla “Lõpuks muutub” veidi oli.
Tahaksin pigem oma karjääri jooksul märgi maha jätta sellega, et jõuan erinevate inimeste südametesse üle Eesti. Eesti Laul on selle jaoks super platvorm ja olen selle kogemuse eest väga tänulik.
Kas see, et sa jõudsid veerandfinaali ja seal edasi ei pääsenud, oli pigem tagasilöök või ikkagi innustav?
See oli pigem innustav. Ma olen oma elus kogenud päris palju tagasilööke, kasvõi kooli ajal, kus ma olin üpris kindel, et minust saab tulevikus näitleja ja teadsin, et peale Reaalkooli üheksanda klassi lõpetamist lähen VHK teatriklassi ja pärast seda lavakasse. Aga siis ma ei saanud VHK-sse sisse ja kuigi ma olin väga noor, siis olin väga löödud. Tundsin, et unistused ei täitu ja ma ei saa seda, mida ma olen sisimas endale planeerinud.
Kui sa muusikuks ei tahtnud hakata ja teatriklassi ei saanud sisse, siis mis see kolmas variant oli?
Ma läksin tegelikult lõpuks ikkagi Tallinna 32. keskkooli teatriklassi ja see õpetas mulle jällegi teise poole pealt seda, et ma võib-olla mitte kunagi ei oleks pidanud näitlejaks üldse saama. Ma tunnen, et olen liiga isepäine selle jaoks.
Peale seda plaanisin minna graafilist disaini õppima EKA-sse, aga siis ei saanud sinna ka sisse. Sel hetkel olin aga Otsa koolis juba sees, sest ma olin seal eelõppes ehk ma kuidagi juhuslikult sattusin sinna. Elu on mulle ajapikku õpetanud, et kui sa midagi ei saa, siis ei ole mõtet jalgu trampida ja mõelda, et miks ma seda ei saanud, sest elu ei salli tühja kohta ja see tühi kohta tavaliselt täidetakse millegagi. Pärast Eesti Laulu ma tutvusin Helezaga ja sealt sai alguse midagi palju suuremat. Ma üritan elada südamerahus, et alati ma ei tea, mis on kõige parem mu jaoks ja ma ei peagi teadma.
Kas 2024. aasta alguseks oled jõudnud kohta, kus sa oled täiskohaga muusik või pead ikkagi muid asju ka kõrvalt tegema, et leib laual oleks?
Ma olen täiskohaga muusik ja töötan ka VLND Burgeris, toodan neile videosid. See on mu südameprojekt. Olen alati filmimist ja monteerimist nautinud, liitusin VLND Burgeri perega nüüd juba üle aasta tagasi.
VLND Burgeri ja An-Marleni kõrvalt sa ikkagi üht asja teed ehk mängid Estonias Pipi Pikksukka. Kui palju aastaid sa seda juba teinud oled?
14 aastat tiksub nüüd täis.
Kui palju etendusi kokku on?
Ma arvan, et umbes 120 etendust on praegu mängitud, millest mina olen umbes ühe kolmandiku või veidikene rohkem mänginud.
Ei hakka veel Pipi Pikksukast välja kasvama?
Õnneks mitte, mu noorem vend ühines ka aasta aega tagasi minuga laval, ta mängib härra Nilssonit.
Möödunud aastal oli mul ka üks väga lahe kogemus. Rootsi dokumentalist Maria Loohufvud irjutas mulle, et ta teeb Pipidest dokumentaali, kuna Pipi Pikksuka raamat saab 2025. aastal 80 aastaseks. Nad reisivad oma filmimeeskonnaga mööda maailma ringi, käisid UK-s ja USA-s, filmisid ka Saksamaal ja Itaalia ehk filmivadki eri riikides eri Pipisid. Nad käisid siis ka Eestis minu etendust filmimas, tegid veel intervjuu minu kodus, käisid minu vanemate juures, lappasime mingeid vanu ajakirju ja ajalehti, kui Pipi välja tuli ja rääkisime üleüldiselt Pipi fenomenist.
Nad tegid intervjuud nii minu kui ka Lydia Roosiga, kes on omal ajal 12 aastat mänginud Pipit. Lydia rääkis, et Pipi andis talle väga hea põhja terveks eluks, sest Pipi oli nii julge ja teadis alati, et saab kõigega hakkama. Ma mäletan, et hakkasin selle peale hüsteeriliselt nutma, sest ma polnud kunagi mõelnud, kui palju see roll mulle inimesena on andnud. Kuigi ma olen seda mingil aja oma elust seda häbenenud. Ma mäletan hästi, et teismelisena ma häbenesin seda tohutult, sest see polnud sellises vanuses “lahe”. Aga lapseeas ma väga nautisin seda.
Praegu ma tunnen, et isegi kui An-Marlen ei ole üldse Pipi moodi, siis Ingel on seal kuskil vahepeal ja Pipi ja An-Marlen on eri äärtes. Ning üha rohkem hakkavad need segunema. Pipi roll on andnud mulle nii palju julgust elus edasi panna.
Ükskõik kui kaua see ka ei kesta, siis see on kõige olulisem verstapost mu elus, ma olen väga palju sellest rollist saanud ja see on võimalust reaalsusest välja hüpata. Mul on üldiselt umbes kaks etendus hooajas, seega neid ei ole liiga palju.
Kui palju vaeva sa selle rolli nimel praegu üldse nägema pead? Või on see sul lapsest saati juba kontide sees?
Mul on see tekstiraamat umbes viimased seitse aastat olnud pööningul, ma võiks unepealt ükskõik millist teksti sealt lugeda, seega ma väga selleks kunagi ei valmistu. Pigem see ongi see, et lähed oma peas kuskile teise maailma, juba sinna teatrisse minek on omamoodi transsi minek.
See on küll väga pingutust vajav etendus, üldiselt ma ülejäänud päeva olen kodus ja vaatan telekat, sest see on kaks tundi täielikku kütet. Enne etendust olen ka veidi närvis, istun lava taga, hingan ja mõtlen sellele, et see on kõige lahedam võimalus mu elus. Etenduse lõpp on alati nii südantlõhestav, sest ma mõtlen, et saalis on väikesed lapsed, kes tulevad etendust vaatama ja nende jaoks olengi mina Pipi.
Seega praegu enam ei ihka, et see läbi saaks?
Kindlasti mitte, ma usun, et kui see läbi saab, siis ma olen väga kurb. Vahepeal ma mõtlen küll, et ma ei viitsi, aga nüüd see minu viimane etendus, mida käidi Rootsi dokumnetaali jaoks filmimas, oli mu üks kõige paremaid etendusi üldse.
Küll see aeg kunagi tuleb, ma arvan, et päris 30-aastaseni välja ei pane, kuigi sinna ei ole väga kaua aega jäänud.
Sa oled näitlejana teinud ka muid asju lisaks Pipile. Kas tahaksid praegu rohkem näidelda?
Kindlasti tahaksin rohkem näidelda, aga ma ülten ausalt, ma ei ole sellega lihtsalt tegelenud. Kui sa seda mainid, siis see paneb mind mõtlema, et peaksin selle osas maad uurima.
Aga Estonia ei ole ka juhuslik, sest sinu juured on tugevalt Estonias, sinu ema on Angelika Mikk ja vanaisa Arne Mikk, sa oled ka öelnud, et lapsena veetsid seal väga palju aega. Miks sinust ei saanud klassikalist muusikut või ooperilauljat. Kas see oli trots?
See ei olnud kindlasti trots, aga see on juba pisikesest saadik olnud põhiküsimus. Ma olen ka oma vanematel küsinud ja mu ema on öelnud, et kuna ma alustasin Pipina juba 11-aastasena, siis see oli päris karm, sest inimesed ootavad sinust hästi palju, kuigi sa oled veel väga väike ja ei saa päris hästi sellest maailmast aru. Ma arvan, et see on hästi omasoodu läinud, see, et ma Otsa kooli sattusin ja just rütmimuusika poole peale, oli minu teadlik valik.
Ma nägin ka väga palju oma ema kõrvalt ja sain aru, et see ei ole midagi sellist, mida näeksin ise tegemas. Ma olen elus käinud väga palju ooperis ja ballette vaatamas ja ma tohutult hindan ning naudin seda, aga see on hästi teistsugune eriala, seal on väga palju suurem konkurents kui popmuusikas. Teatris on paratamatu, et sa pead olema parim ja kui sa ei ole parim, siis sa saad vähem tööd kui teised. Popmuusikamaastikul ma ei pea olema parim, vaid ma pean tegema kõige paremini enda asja.
Kas see, et sinu perekond ja lähedased tegelevad muusikaga, on ka palju lisapinget sulle peale pannud?
Kui ma Pipina alustasin, siis minuni jõudsid jutud, et ma ei ole tegelikult üldse andekas ja ma figureerin igal pool ainult tänu oma perekonnanimele. See on lapsena väga karm asi, mida kuulda.
Suguvõsa on alati mind väga toetanud, mul on näiteks vanematega terve elu olnud selline komme, et peale igat kontserti või etendust meil tagasiside ring. Ükskõik kui hästi ma ei ole asju esitanud või teinud, siis alati võib midagi paremini teha. See on mind elus hoidnud alati varvaste peale, et kunagi ei saa jääda loorberit peale puhkama, see on mind väga palju kasvatanud ja õpetanud.
Kriitika viib kaugemale, kui sa oskad kriitikat vastu võtta.
Sa ise tunned, et oskad kriitikat hästi vastu võtta?
Kindlasti, ma arvan, et ma ei oleks pooli asju oma karjääris teinud, kui ma poleks võtnud kriitikat inimestelt vastu ja saanud aru, et võib-olla ma peangi midagi muutma või võtma uue suuna. Mitte see, et teiste inimeste järgi oma suunda valida, vaid oskus näha suuremat pilti, artistina sa oled väga oma asjas sees ja seda on üpris keeruline kõrvalt näha.
Mul on ka päris ausad sõbrad, kes ütlevad seda, mida nad mõtlevad. Ma hindan seda kõrgelt,
Millal sult uut muusikat kuulda saab? Tuleb singelid või plaanid ka juba uue plaadi välja anda?
Tuleb singleid ja üks plaat on ka soolas, aga ma veel ei oska öelda, millal see on tulemas. Singel on tulemas kuskil veebruaris või märtsis. Helezaga on ka stuudio broneeritud. Meil on pikka aega olnud plaan teha veel üks ühine lugu. Mõtteid ja plaane on seega igasuguseid.
Kas plaanid praegu üksiklasena edasi põrutada või hakkad otsima endale uut meeskonda?
Kindlasti soovin enda kõrvale tiimi või inimest, kes aitab mu muusikat inimesteni tuua ja kellega saaksin oma mõtteid ja loomingut jagada, aga võib-olla elus esimest korda ma ei pelga üksindust, mida aasta lõpp minus kindlasti tekitas. Tunnen, et olen oma karjääris väga ilusas kohas ja ootan elevusega, mida uus aasta toob.
Päeva lõpuks on kõige olulisem muusika, millele ma üritan enda mõtteid tagasi tuua. Olen viimased kuud toonud oma mõtted tagasi loome juurde. Peale albumit tundsin, et hästi palju energiat kulub turunduslikule poolele, et album jõuaks inimesteni ja pead end hästi palju müüma.
Püüad end sel aastal vähem müüa?
Jah, ma tunnen, et muusika saab vahelduseks end ise müüa.
Aitäh sulle!
Aitäh!
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
Kokkuvõttes, An-Marlen jagas oma kogemust esimest korda karjääri jooksul südamerahuga muusika loomisest. Ta tunnistas, et enesekindlus ja eneseusaldus on võtmetähtsusega loometöös ning et on oluline uskuda enda võimetesse. An-Marlen julgustas teisi muusikuid ja loojaid usaldama oma loomingulist visiooni ning astuma välja oma mugavustsoonist. Tema sõnum oli innustav ja julgustas inimesi jätkama oma kirge ja unistusi, hoolimata väljakutsetest teel.
Võib-olla tunnete huvi:
Kõigi riigiteenistujate 35-päevast puhkust seadusesse siiski ei kirjutata | Eesti
Selgus Prantsusmaa jalgpallikoondis koduseks olümpiaks | Jalgpall
Djokovic tagas Wimbledonis koha poolfinaalis | Tennis
Võrklaev soovitas Rail Balticu ettevõtte viia börsile | Majandus
Vene parlament kinnitas maksutõusud | Välismaa
Briti ja Prantsuse valimissüsteemid moonutavad tulemusi stabiilsuse nimel | Ühiskond
EM-i blogi | Kellest saab teine finalist? | Jalgpalli EM
Rein Sikk: igaüks, kes Venemaale läheb, maksku Eestile kümme eurot | Arvamus