Akadeemilise töö pingelisus ohustab kõrghariduse jätkusuutlikkust | Haridus

2295036h8efat24

Estonia is facing a critical issue: the intense pressure of academic work is threatening the sustainability of higher education. The constant demands and expectations placed on students and educators are taking a toll on the quality of education and the well-being of those involved. It is crucial to address this issue before it leads to a decline in the overall effectiveness and relevance of higher education in Estonia. By finding a balance between academic rigor and student well-being, we can ensure the long-term sustainability and success of our education system.

Kõrghariduse arengute ja ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohast on oluline, et ülikoolid õppejõududest ja teaduritest tühjaks ei jääks. Akadeemik Tarmo Soomere rõhutas enda veebruaris ilmunud arvamusartiklis akadeemilise kogukonna võtmerolli uute visioonide loomisel praeguses Euroopas, osutades, et “akadeemilisel kogukonnal on kõrged akadeemilised standardid, avatud meel, teadmishimu, koostöövalmidus, kriitilise mõtlemise võime ja motiveeritus. Lisaks oskused ja soov rakendada teadusvõimekus ja kogemused ühiskonna hüvanguks”.

Nõustume Tarmo Soomerega ja võime kinnitada, et akadeemilise kogukonna jaoks on akadeemiline töö tähendusrikas. Ülikooli akadeemilised töötajad tunnevad oma tööst rõõmu ja väärtustavad tööd ennast, autonoomiat ning kollegiaalsust. 

Akadeemilise töö eripärad

Akadeemiline töö eeldab pikka ettevalmistust ja doktorikraadi, pidevat õppimist ja pühendumist. See on inspireeriv ja motiveeriv, kuid on ka vastuoluline – eelkõige akadeemiliste rollide paljususe, suure töökoormuse ning sageli konkurentsile suunava keskkonna tõttu.

“Akadeemilise töö tasakaal ja akadeemiliste töötajate heaolu on kõrghariduse jätkusuutlikkuse võtmeküsimus. Kui meil ei ole ülikoolides akadeemiliste töötajate järelkasvu, ei ole meil ka õpetajaid, tervishoiutöötajaid ega tippjuhte.”

Varasematest uuringutest on teada, et akadeemiline töö on stressirohke. Sarnaselt õpetajatega kogevad ka akadeemilised töötajad oluliselt enam pingeid, stressi ja läbipõlemist. Sageli tekitab see ka frustratsiooni, mille tõttu kaalutakse ülikoolist lahkumist. Õpetajate tööle iseloomulik ideaali ja tegelikkuse vastuolu ilmneb ka akadeemilises töös.

Üldistavalt sisaldab akadeemiline töö peamiselt kolme komponenti: õppe-, teadus- ja loometegevust ning ühiskondlik-valdkondlik arendustegevust, komponentidega kaasnevaid arendustegevusi ja erinevaid rolle. Selline rollide ja tegevuste mitmekesisus viitab akadeemilise töö intensiivsusele, killustatusele ja pingelisusele.

Olenevalt karjääriastmest ja ametist võib olla akadeemilise töö komponentide maht, tegevused, rollid ning sellest tulenev töökoormus erinevad. Pea viis aastat tagasi Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides läbiviidud ning ligi 900 inimest hõlmanud küsitlusest selgus, et pea pooled vastanutest akadeemilised töötajad leidsid, et nende töö on kurnav ja tekitab pingeid.

Akadeemik Ülo Niinemets osutas Eesti Teadusagentuuri ülevaates “Eesti Teadus 2019” andmetele, mille alusel on probleemne ka noorteadlaste sisenemine teadusmaastikule ning nende seal püsimine ja edenemine. Siiski peab enamik – 84 protsenti – Eesti ülikoolide akadeemilisi töötajaid enda tööd oluliseks ja huvitavaks. Ligi kaks kolmandikku tajub ka õppe- ja teadustöös sõltumatust ning tunnetab oma ametis võimalusi õppida ja areneda. Akadeemiline töö ise ongi see, mis kõige rohkem motiveerib ja paelub.

Need arvud on tähelepanuväärsed ka tänapäeval. Kokkuvõtlikult osutavad need, et akadeemilise töö pingelisus, ülekoormus ja pidev vajadus tasakaalu järgi on varjutanud akadeemiliste töötajate tööelu juba aastaid. Selgitamaks välja, kas see tuleneb pidevast kõrghariduse alarahastusest, konkurentsist, akadeemilise töö korraldusest, akadeemiliste töötajate endi valikutest või mõnest muust probleemist, on vaja süstemaatilisi analüüse või pikiuuringuid. 

Loe rohkem:  Galerii: Vikipeedia teadusfoto võistluse paremad pildid | Haridus

Rektorite nõukogu on tõstatanud probleemina kõrghariduse alarahastamist pidevalt. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on märkinud enda arvamusloos, et “alarahastus võib tähendada märkimisväärset tagasilööki nii ülikoolide arengutele ja järelkasvule kui ka ühiskonnale tervikuna. Kui me usume, et hea kõrgharidus aitab meil saavutada selliseid eesmärke nagu tõenduspõhise ja teadusliku mõtlemise levimine ühiskonnas, üleminek targale majandusele ja sidusamale ühiskonnale, siis peaks see ikkagi meie kõigi probleem olema. Kui me seda ei usu, siis muidugi vahet pole, ning me võime jätta kõrghariduse alarahastamise ja sellega seotud õppekvaliteedi languse teema esialgu ainult üliõpilaste ja ülikoolide probleemiks”.

Kuidas kogetakse akadeemilist tööd?

Hiljuti tutvustasime uurimisrühma ÕPPES Tech-Meth koos Malta ja Tampere ülikoolide teadlastega läbiviidud rahvusvahelise uuringu tulemusi. Need võimaldavad mõista süvitsi Eestis kogutud andmete põhjal õppejõudude kogemusi ja tuleviku väljavaateid, identiteedi ja õpetamispraktikate kujunemist ning seda, kuidas kogetakse muutusprotsesse ülikoolis.

“Tiheneva konkurentsi ja pingelise töökoormuse tingimustes kogevad akadeemilised töötajad kuulumistunde nõrgenemist ja kaotamist ülikooliga. See, kuidas akadeemilised töötajad ennast ülikoolis tunnevad ja mida kogevad, võib tekitada pingeid ning viia ülikoolist lahkumiseni.”

Akadeemiliste töötajate lugudest peegeldub pühendumus oma tööle, Samuti kogetakse aga ülekoormust, konkureerivat töökultuuri, frustratsiooni ning seda, et nende tööd ei väärtustata piisavalt. Kõik sees võib viia ja viib läbipõlemise, vaikse eemaldumise või ülikoolist lahkumiseni.

Õppejõuks olemise, akadeemilise identiteedi ja karjääri kujunemisega kaasnevad nii edukogemused, positiivsed emotsioonid, väärtuste ja mitmekesiste rollide kujunemine kui ka pettumused ja frustratsioon. Akadeemiliste töötajate identiteedi kujunemine on pidev, lõputu ja samas ka ebakindel protsess, mille käigus kogevad nad hapruse, tugevate emotsioonide ja sisemise dissonantsi perioode. Need võivad olla ajutised, pidevad ja/või püsivad.

Kuidas akadeemilised töötajad ennast ülikoolis tunnevad ja mida kogevad, võib viia pingete ja identiteedi “lõksudeni”, mis omakorda vähendab seotust ja viib ülikoolist lahkumiseni. Selline “lõks” ehk liminaalne identiteet tähistab üleminekuid ja pingeid, kus ollakse justkui vahepeal või kahevahel, tekitades disorientatsiooniolukordi ja tunnetatud kuuluvuse kaotamist. Tiheneva akadeemilise konkurentsi ja pingelise töökoormuse tingimustes kogetakse kuulumistunde nõrgenemist ja kaotamist ülikooliga.

Vaatamata sellele soovivad akadeemilised töötajad ülikoolis siiski jätkata, kuna tunnevad, et enda töösse on palju panustatud ja enda ressurse ülikoolis jagatud, kuigi nad võivad kogeda ühteaegu nii tugevaid emotsioone, frustratsiooni kui ka pingeid. Osadel õppejõududel kujunebki nn emotsionaalne vastupidavus ja pingete taluvuse kogemus, suutlikkus identiteedi pingetega ja töökoormuse talumisega kohaneda. Osadel tekib aga emotsionaalne vastuseis, mis päädib ülikoolist eemaldumise või lahkumidega.

See on kooskõlas ka Soomes läbiviidud uuringutega. Meie uuringu tulemustest ilmnes sarnaselt Eestis varasemalt läbiviidud uuringuga akadeemiliste töötajate vajadus suuremaks tasakaaluks akadeemilises töös. Tasakaalu vajatakse nii karjääri alguses kui ka keskel. Karjääri edenedes on näiteks teadus- ja õppetegevus enam tasakaalus.

Tasakaalu õpetamistegevuste ja teadustöö vahel ning eelkõige rohkem aega teadustööks vajavad õppejõud, kes on pikaajaliselt kogenud suurt õppekoormust või üldist töö ülekoormuse survet. Rahulolevamad on õppejõud, kellel on rohkem aega ja võimalusi tegeleda teadustööga.

Loe rohkem:  Didaktik: riigieksam on matemaatikaoskuse mõõtmiseks kehv vahend | Haridus

Varasemas uuringus on osutatud, et Eesti kõrghariduses on akadeemiliste töötajate tööülesannetele lähenetud Humboldti mudeli põhjal, mis tähendab õppe- ja teadustöö tasakaalu ning sidusust. Ehkki selles mudelis on õppe- ja teadustöö ideaaljuhul ühendatud, on akadeemiliste töötajate vahel suured erinevused. 

Hiljutiste rahvusvaheliste uuringute autorid on osutanud vajadusele käsitleda akadeemilist tööd ja akadeemiliste töötajate professionaalset arengut holistilisest vaatest ja kultuuriliste praktikatena. Selline muutus aitaks terviklikult mõtestada ja tasakaalustada nii akadeemilise töö sisu, sellega kaasnevaid tegevusi ja rolle, töökoormust ning akadeemilise tööga kaasnevat killustatust.

Kokkuvõtteks

Rahvusvahelise uurimisrühma läbiviidud uuringust ilmnesid kogemused, mis peegeldavad akadeemilise töö valu kui ka võlusid. 

2295036h8efat24

Üldistavad tulemused ja ettepanekud

  • Akadeemiline töö on tähendusrikas, väärtustatud ja motiveeriv ning õppe-ja teadustöö on kõrgelt hinnatud. 
  • Akadeemilised töötajad vajavad tasakaalu töö kõikides komponentides, eriti aga teadus- ja õppetegevuses, tasakaalukat ja teviklikku tuge nii õppejõu kui ka teadlase identiteedi kujunemisel. 
  • See, kuidas akadeemilised töötajad ennast ülikoolis tunnevad ja mida kogevad, võib viia pingeteni ning ülikoolist lahkumiseni.
  • Juhtimisprotsessides ja akadeemiliste töötajate arendajatel on oluline seda oma strateegilises otsustes ja tegevusplaanides arvestada, et toetada ülikooliga seotuse tunnet ning luua paremaid eeldusi akadeemiliste töötajate järelkasvuks.
  • Akadeemiliste töötajate toetamiseks, muudatuste juhtimiseks ja neist õppimiseks on tarvilik märgata, kuulata ja mõista inimesi, analüüsida juhtimistegevusi, lähenemiste ja paradigmade muutusi. Samuti seda, mida neis olijad ja tegutsejad ise kogevad, kujundavad ja kinnistavad.
  • Nii on ka ülikoolide personaliarenduse ja juhtimise protsessidel tähtis roll ja ülesanne leida ülikoolides võimalusi ja mitmekesisemaid viise, et tasakaalustada akadeemiliste töötajate töökoormust, suurendada ühtekuuluvuse ja ülikooliga seotuse tunnet ning luua paremaid eeldusi akadeemiliste töötajate järelkasvuks.

* – Loo autorid on Tallinna Ülikooli andragoogika dotsent Larissa Jõgi, Tallinna Ülikooli haridusuuringute dotsent Meril Ümarik ja Tallinna Ülikooli nooremteadur Kaire Povilaitis.

Tallinna Ülikooli uurimisrühm ÕPPES on alates 2016. aastast eestvedanud uurimisprojekte, mis uurimisfookustena keskenduvad kõrgharidusele, õppejõudude identiteedi ja õpetamispraktikatele, hariduslike innovatsioonide ja uudsete tehnoloogiate kasutamisele õppeprotsessis ja ülikoolides toimuvate muutuste kontekstis.

Uurimisrühma ühe tulemusena ilmus 2020. aastal rahvusvahelise uurimismeeskonna poolt koostatud kollektiivne monograafia “Teaching and Learning at the University. Practices and Transformations”, kus analüüsiti transformatiivseid muutusi ülikoolis, toetudes Eesti, Soome ja Rootsi ülikoolides toimunud reformiprotsessidele ja läbiviidud uurimustele (Jõgi, Ümarik, Pata 2020).

Uurimistulemused võimaldasid selgitada kuidas organisatsiooni tasandi muutused on mõjutanud õpetamispraktikaid, õppimis- ja õpetamiskultuure, professionaalseid identiteete ja karjääriteid ülikoolides. Monograafia koondab muuhulgas transformatsioone läbivate ülikoolide õppejõudude lugusi, kui ka analüütiliselt käsitletavat interdistsiplinaarset vaadet ülikoolides toimuvatele protsessidele.

Kokkuvõttes, akadeemilise töö pingelisus võib tõepoolest kujutada ohtu kõrghariduse jätkusuutlikkusele Eestis. Üliõpilastele ja õppejõududele on oluline luua tasakaalustatud õpikeskkond, mis toetab nende vaimset ja füüsilist heaolu. Samuti on vaja rohkem ressursse ja toetust, et tagada kõrghariduse kvaliteet ning jätkusuutlikkus tulevikus. Haridussüsteemi arendamine ja uute lahenduste leidmine on hädavajalik selleks, et õpilased saaksid oma potentsiaali täielikult arendada ning Eesti kõrgharidus saaks püsida konkurentsivõimelisena rahvusvahelisel tasandil.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga