“AK. Nädal” uuris, miks sobivad õppejõud hästi spioonideks | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Kui oled huvitatud põnevatelt ja veidi skandaalsematelt uudistelt, siis oled õiges kohas. AK. Nädal on uurinud, miks mõned õppejõud sobivad hästi spioonideks. See intrigeeriv lugu on toonud esile põnevaid fakte ja küsimusi ning meil on au neid teiega jagada. Kas sa oled kunagi kahtlustanud, et su õppejõud võiks tegelikult olla topeltagent? Uuri meie raportit ja saa teada rohkem sellest, miks see Eesti lugu on nii põnev ja miks see on tekitanud nii palju elevust.

Venemaa luuretegevuses ei ole midagi uut. Venemaa on alati seda teinud. Ajalugu on täis tuhandeid spioone, tuhandeid riigireetureid, kes on Venemaaga koostööle asunud. Miks? Igaühel on oma põhjused, kuid neid tabada kuigi lihtne ei ole.

“Suurusjärkudena võib öelda, et otseselt töötab Eesti vastu sadu inimesi. Kui need võrgustikud juurde panna, kes aitavad tehniliselt korraldada küberrünnakuid või pealtkuulamisi, siis see arv võib läheneda ka tuhandele,” ütles kaitsepolitseiameti endine peadirektor Arnold Sinisalu.

“Julgeolekuasutuste ametnike seas on selline ütlus, et nad koguvad infot nagu tolmuimejaga, kõik läheb sinna sisse. Teine küsimus on see, kuidas seda informatsiooni töödeldakse, kuidas seda kasutatakse. Tihti võib olla ka see info näiteks Delfi tasemel, mida Delfi kajastab. Aga see pannakse kokku teiste informatsioonitükkidega, mida näiteks saadakse küberluure kaudu, arvutis olev informatsioon, kui sinna murtakse sisse, telefoni kõneeristused, pealtkuulamised, mida õnnestub ka teha venelastel päris hästi. Ja siis pannakse mosaiik kokku, et võtta otsus vastu, kas sekkuda mingisse protsessi, kas hakata mõnda konkreetset inimest värbama. Asi ei pruugi jõuda värbamiseni,  kasutatakse (lihtsalt) ära mõne inimese nõrkust, et keegi teha lolliks;” rääkis Sinisalu.

Eesti õiguskaitseorganid aeg-ajalt mõne ka tabavad. Nädala alguses saime teada, et kaitsepolitsei on kinni pidanud Tartu Ülikooli rahvusvahelise poliitilise teooria professor Vjatšeslav Morozovi, kahtlustatuna Eesti-vastases luuretegevuses.

“Ma ei tunne teda lähedaselt, ma olen temaga lihtsalt konverentsidel kokku puutunud ja ma ei kuulu nende paljude hulka, kes ütlevad, et nad teadsid juba kogu aeg või teadsid juba algusest peale või vähemalt teadsid juba ammu (et tegu on Vene luure kasuks tegutseva inimesega). Minu meelest jättis ta suhteliselt tavalise läänes töötava Venemaa spetsialisti (mulje),” lausus rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Ivo Juurvee, kes oli Morozoviga varem tuttav.

Spioonile ei ole spioon otsaette kirjutatud. Morozovi kinnipidamise uudise järel puhkes sotsiaalmeedias torm. Paljud temaga kokku puutunud välismaa teadlased ei suutnud uskuda, et väliselt Putini-kriitiline õppejõud võiks olla spioon. Paljud kahtlesid, kas Eesti julgeolekuasutused on äkki vea teinud.

Sinisalu ütles, et Eesti õiguskaitseorganid vahistavad spionaažis või riigireetmises kahtlustatavaid inimesi vaid siis, kui tõendid nende vastu on ülekaalukad.

“Vastuluure asjades ei ole mõtet minna, nagu öeldakse, kirvega kurge väljakule püüdma. Sa pead olema ikkagi suhteliselt kindel ja tõendid peavad olemas kontrollitud mitu korda. Nendes asjades ehku peale toimetamine tooks nii suure negatiivse tagasiside, et sellist riski julgeolekuasutus võtta ei taha. Minnakse välja, kui on üle 90 protsendi kindlus tõendites. Isegi seda 10 protsenti üritatakse välistada,” lausus Sinisalu.

Väga kõrge tõenäosusega järgneb nüüd Morozovi süüdimõistmine ja vangistus. Kui Morozov oli algusest peale Vene eriteenistuste palgal, võib ta loota väljavahetamisele.

“Üks asi, millega on võimalik luua mingid hinnangud, on see, kui kiirelt või kelle suhtes on Venemaa pool valmis alustama vahetusprotsessi. Iga, nagu öeldakse, matsi suhtes ei alustata, pigem nende suhtes, kelle osas on vaja näidata ka nende kolleegidele üle maailma või siinsamas Eestis, et me hoolitseme teie eest,” lausus keskkriminaalpolitsei endine direktor Andres Anvelt.

Professoriks olemine on tegelikult väga hea kate spioonile – Morozov ei ole esimene vahele jäänud teadlane Eestis, julgeolekukontroll ei ole kuigi suur, samas juurdepääs infole ja inimestele on suurepärane.

“Näiteks ka ajakirjanik on suhteliselt hea kate. Ei ajakirjaniku, teadlase ega ka näiteks ärimehe puhul ei ole selles midagi imelikku, kui ta reisib palju, suhtleb paljude inimestega ja tunneb paljude teemade vastu huvi. Ja ise teadlane olles – ma arvan, et ajakirjanikuna on see kogemus sama –  inimesed räägivad ja jagavad oma arvamusi hea meelega,” lausus Juurvee.

“Selge, et õppejõud ju näeb tudengeid, kes on edukamad, kelles ta näeb perspektiivi või kellel on probleeme. Teiseks – nii palju kui avalike allikate põhjal on näha, siis kodanik Morozov osales ka erinevates üleeuroopalistes projektides. Ma arvan, et Venemaale pakub ka see strateegilises plaanis huvi, kes on need põhitegelased, kes näiteks selliseid mõttepabereid koostavad, teadusartikleid teevad, mille põhjal võidakse langetada mingeid poliitilisi otsuseid pealinnades. Ja ka need teadlased, kes konkreetselt nende projektidega tegelevad, et riikides võib-olla mingit juurdepääsu tekitada. Ka ei saa välistada, et Morozovil olid mingid konkreetsed ülesanded, et oma teadustöö käigus arendada Venemaa propagandategevust,” rääkis Sinisalu.

Siiski ei peaks me kuidagi ülikoolides kruvisid hakkama kinni keerama.

“Me oleme demokraatlik riik ja ma arvan, et demokraatlikus riigis ei peagi eriteenistused kuidagi ülikoole vaatama potentsiaalse riskiobjektina. Totaalne ülikoolide läbitöötlus – see on omane autoritaarsetele riikidele ja ma ei näe selleks praktilist vajadust;” ütles Sinisalu.

Eesti on tegelikult teiste riikidega võrreldes üsna edukas spioonide ja riigireeturite tabamisel. Osa sellest võib anda otsus asju avalikult ajada.

“Eesti ikkagi avaldab selle info, alates eelmisest aastast on see sisse kirjutatud ka meie julgeolekupoliitika alustesse. Kuigi tegelikult on Eestil poliitika selles suunas olnud juba alates 2008. aastast, kui meil oli Herman Simmi kaasus,” lausus Juurvee.

Muidugi ei ole kunagi kindlust, et kõik spionaaži- või reetmiskahtlused avalikkuse ette jõuavad.

“Võib toimuda ka vastuvärbamine. See on täiesti normaalne tegevus. Seda muidugi kunagi avalikult ei räägita, aga see on üks võimalus, kuidas sellist olukorda ära kasutada. Teine võimalus on Eesti riigis, üldse euroopalikus maailmas see, et inimene, kui ta töötab mingil olulisel ametipostil, siis tõendamistasemed on erinevad. Kas tõendada sinu riigireetmine kriminaalmenetluses või siis tõendada seda, et sul on probleemid julgeolekukontrolliga. Sa ei saa riigisaladuse luba, sa ei saa teatud ametikohal edasi töötada ja nii edasi,” rääkis Anvelt.

“Seda peab muidugi möönma, et illusiooni teha, et meil õnnestub 100 protsenti kõik reeturid või spioonid tabada, seda oleks ju naiivne öelda. Aga alati saab paremini. Me ju teame, et neid inimesi on rohkem. See teadmine on alati kuskil kuklas,” nentis Sinisalu.

Kokkuvõttes võib öelda, et “AK. Nädal” saade tõi välja huvitava vaatenurga sellele, miks võiksid mõned õppejõud olla heaks valikuks spioonitööks. Saates esile tõstetud omadused, nagu keeleoskus, analüütiline mõtlemine ja võime kiirelt kohaneda erinevate olukordadega, on tõepoolest olulised ka spioonitöös. Samas tuleb siiski meeles pidada, et õppejõudude põhieesmärk on siiski hariduse andmine ning nende kaasamine spionaaži tegevusse eeldaks rangeid eetilisi kaalutlusi. Saade pani kindlasti mõtlema õppejõudude mitmekülgsetele oskustele, kuid samas tõi esile ka nende pühendumise haridusele.