“AK. Nädal”: kui tõhus koolipidaja on kohalik omavalitsus? | Eesti

2221661h4c5et24

Tere tulemast Eestisse! Selles artiklis uurime, kui tõhus on kohalik omavalitsus koolide pidamisel. “AK. Nädal” võtab fookusesse, kuidas kohalik omavalitsus mõjutab kohalike koolide toimimist ja õpetamise kvaliteeti. Kas koolipidajana suudab omavalitsus pakkuda piisavalt ressursse ja toetust koolidele ning nende õpilastele? Artiklis vaatleme ka, millised on omavalitsuse vastutusvaldkonnad hariduse osas ning kuidas see mõjutab kogukonda tervikuna. Tutvustame erinevaid vaatenurki ning pakume põnevat perspektiivi kohaliku omavalitsuse rollile hariduses.

Riik annab raha kohalikule omavalitsusele, mille rahakotist jõuab seda natukene ka haridusse. Natukene on siinjuures suhteline mõiste, sest kümnest erinevast riigitoetusest läheb omavalitsuse üldhariduskuludeks 75 protsenti rahast. See raha jaguneb omakorda kaheksaks toetuseks, millest suurem osa läheb õpetajate palkadeks.

“Kui rääkida siia juurde õpetajate palkadest, siis see moodustab alla poole sellest (kogu riikliku toetusfondi) rahast, mida on päris vähe. Mujal maailmas on see protsent oluliselt suurem. Ja see ongi üks pingete allikas, et kõik jagavad mingiteks konkreetseteks eesmärkideks, aga õpetajate palkadeks seda raha ei ole. Aga paljudeks teisteks on sellevõrra rohkem. Nii et siin on üks niisugune pikaajaline, üle 10 aasta kestnud probleem,” sõnas Jaak Aaviksoo, kes oli haridusminister aastatel 1995 kuni 1996 ja 2011 kuni 2014.

Valitsus on alates 2017. aastast venitanud toetusrahalt kasutuspiirangute ehk niinimetatud siltide kaotamist. Riigikontroll ütles 2022. aastal, et piirangutega jätkamiseks ei ole tugevaid argumente ja omavalitsusi tuleks rahaasjades rohkem usaldada. Et raha jõuaks paremini õpetajateni, on kaks põhimõttelist suunda, millel on oma plussid ja miinused.

“See on üks variant, et me keerame veel vinti peale ja ütleme kohalikule omavalitsusele kui koolipidajale, mida ta selle rahaga teha tohib. Teine variant on see, et me tõesti anname kogu haridusvaldkonna raha, mida riik kohalikele omavalitsustele praegu eraldab, vabaks kõikidest siltidest ja usaldame kohalikke omavalitsusi – ütleme, et teie kohustus on kooli pidada ja riik piirdub vaid järelevalvega,” rääkis haridusminister aastatel 2021 kuni 2022 Liina Kersna.

Üks oluline osa riigi toetusfondi rahast on õpetajate palgalisaks mõeldud diferentseerimisfond, mida omal ajal haridusminister Mailis Reps (minister aastatel 2002 kuni 2003, 2005 kuni 2007 ja 2016 kuni 2020) vähendas 20 protsendilt 17 protsendile. Kehtivas riigieelarves tõsteti see tagasi endisele tasemele, kuid vaja oleks rohkemgi.

Repsi hinnangul ei peaks haridusraha siltidest vabastama, sest siis õpetajate palgad ei tõuseks.

Loe rohkem:  "Impulss": prokuratuuri tegevusest ühe korruptsioonikaasuse näitel | Eesti

“Vabandust, kui sa tahad olla minister, kes näeb oma eluajal, kuidas õpetajate palgad hakkavad meeletu kiirusega vähenema, siis võta sildid ära. Mitte mingil juhul. Seda on korduvalt arutatud. Seda on võimalik teha ainult siis, kui me oleme selline riik nagu võib-olla Praentsusmaa või Skandinaavia riigid, (kus on) ainult kollektiivlepingud. Aga siis kollektiivleping peab olema siduv ja väga-väga tugev,” rääkis Reps.

Riigi pidada on praegu 39 kooli, neist 14 on põhikoolid. Aaviksoo sõnul võib õpetajatel olla palgakindluse pärast suurem tahe riigi alluvuses töötada.

“Siin on üks väga-väga keeruline usalduse küsimus. Ma arvan, et väga paljud õpetajad tahaksid siiski olla riigi rahastatud. Kuidagi, ma arvan, on usaldus selle riigi vastu. Kogu vastasseisu juures, mida me kuuleme täna streigijuhtide suust ja häälemakate õpetajate suust, ükskõik kui palju nad ei vastandaks riiki, siiski nad usuvad, et see on siiski kindlam pikas perspektiivis, kui jääda kohaliku omavalitsuse hoole alla. See on üks valus jutuajamine, mis ees seisab,” rääkis Aaviksoo.

Üldiselt ei ole endised haridusministrid nõus, et põhiharidust hakkaks korraldama vaid riik.

“Põhikoolide riigile ülevõtmine oleks nii kapitaalne muudatus mitte ainult hariduspoliitikas, vaid ka kogu omavalitsuste fundamentaalses olemuses. Et miks neid üldse vaja on, millega nad tegelevad, kui pool nende funktsioonidest ära võtta. /…/ Nii et see oleks kapitaalne muutus ja minu meelest tellimust selle järele ei ole,” ütles Tõnis Lukas, kes oli haridusminister aastail 1999 kuni 2002, 2007 kuni 2011 ja 2022 kuni 2023.

Teisalt on mitu endist ministrit nõus sellega, et keskharidus võiks olla täielikult riigiomandis, eelkõige selleks, et pakkuda õpilastele konkurentsivõimelist haridust.

“Selle kriisi tuules me peaksime ära otsustama ka seadusandlikul tasandil selle, et gümnaasiumihariduse eest vastutab riik. Me oleme selle juba oma hariduse arengukavas kokku leppinud. On ka loodud üle Eesti korralik riigigümnaasiumide võrgustik, aga siiski meil on paari aasta taguste andmete järgi 44 gümnaasiumi, kus õpib alla 100 õpilase. Neist umbes paarkümmend on sellised, kus õpib alla 50 õpilase ja ma arvan, et see on kindlasti üks koht, kus me saaksime oma koolivõrku efektiivsemaks muuta,” selgitas Kersna.

Siiani on muudatus tegemata poliitilise tahte puudumise pärast. Koolivõrgu korrastamise kohta ütlevad Reps ja Lukas, et see pole võluvits, mis tooks õpetajate palgafondi piisavalt suure protsendi.

Loe rohkem:  Politsei algatas Laaneti suhtes väärteomenetluse | Eesti

“Seda ei näita ka praegused kogemused. Gümnaasiumite puhul, kui riik on teinud kohaliku gümnaasiumi asemel riigigümnaasiumi, ei ole selge, kas kõik see raha on läinud siis ülejäänud koolide omavalitsuses seal põhikoolide õpetajate palkadeks või mitte. Ja pigem mitte,” ütles Lukas.

“Elu on näidanud, et kooli sulgemisega kohalik omavalitsus reaalselt kaotab. Miks ta kaotab? Ta kaotab palgafondis, ta kaotab tulumaksu protsentides, ta kaotab eluga maal, ta kaotab igasuguste muude aspektidega: kohalik pood kaob ära, postkontoril ei ole enam mõtet, riik võtab veel oma struktuurid välja, kaotab omakorda need palgad. Lõpuks kaotab ka selle raamatukogu töötaja palga sellepärast, et öeldakse, et seal ei ole ju inimesi ja näed kooli ka enam ei ole. Nii et tegelikkuses koolivõrgu korrastamisega raha juurde tuleb võib-olla väga pika perspektiiviga, aga meeletute regionaalpoliitiliste valudega,” selgitas Reps.

Kersna ja Aaviksoo usuvad koolivõrgu korrastamise vajadusse.

“Paljudes riikides kasutatakse moodullahendusi, mis on tõesti dünaamilised. Et see pannakse püsti ja kui ei ole vaja, siis viiakse 150 kilomeetrit eemale ja pannakse uuesti üles. Niisuguseid efektiivseid lahendusi Eestis isegi ei ole arutatud kahetsusväärselt,” ütles Aaviksoo.

“Kui kohalik omavalitsus korrastab oma koolivõrku, teeb selle võimalikult efektiivseks – näiteks ka moodustades väiksemates piirkondades kogukonnamajad, kus on kool, aga kus on ka raamatukogu ja muud avalikud teenused, mis on odavam kohalikul omavalitsusel üleval pidada –, siis selle kokkuhoitud raha ta saab suunata õpetajale suurema palga maksmiseks,” rääksi Kersna.

Ka 10,8 miljoni euro osas, mis lõpetaks õpetajate tähtajatu streigi, lähevad endiste ministrite arvamused lahku. Ühelt poolt on see lihtsasti leitav väike raha koolirahu nimel, teisalt ei tohiks praegu rahaplaastriga järele anda, sest probleemid süsteemis aina süvenevad.

Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”

Kokkuvõttes võib öelda, et “AK. Nädal” uuring näitab, et kohalik omavalitsus mängib olulist rolli koolide efektiivses juhtimises. Omavalitsuste tugev ja järjepidev juhtimine ning rahaline toetus on olulised tegurid koolide edu tagamisel. Samuti on oluline, et omavalitsused teeksid tihedat koostööd koolijuhtide ja õpetajatega, et saavutada paremaid tulemusi õpilaste hariduses. Õige juhtimine ja ressursside optimaalne kasutamine on võtmetegurid, mis aitavad kohalikel omavalitsustel tagada kvaliteetse hariduse kättesaadavuse kõigile õpilastele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga