“AK Nädal”: kas ebaviisakus teatris ja kontserdil on muutumas normiks? | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Kas olete märganud, et viimasel ajal on teatris ja kontserdil ebaviisakus hakanud normiks muutuma? AK Nädal uurib seda fenomeni ja selle mõju meie kultuurile. Kas ruumide vähenev austus ja ebaviisakas käitumine võivad häirida meie elamust teatris või kontserdil? Kuidas see mõjutab meie ühiskonda ja kultuuri? Lugege edasi, et saada rohkem teavet selle põneva teema kohta ja vaadake, kuidas see võib mõjutada teie järgmist kultuurielamust siin Eestis.

Teatri- ja kontserdisaalidest tuleb üha enam teateid külastajatest, kes end seal ülal pidada ei oska. “AK Nädal” uuris kultuuriinimestelt, kuidas nemad olukorda näevad ja kas ebakohane käitumine on normiks muutumas.

Teatri etikett on ju iseenesest lihtne: etendust ei tohi filmida, üldse pole telefonid ja muud vilkuvad esemed lubatud, saalis ei sööda ega jooda ja publikul palutakse mitte rääkida. Leidub aga neid, kellele seesugused reeglid käivad üle jõu. Peamine kurja juur on teatrikülastajate telefonilembus, mis võib muutuda nii häirivaks, et etendus katkestatakse.

“Me oleme katkestanud etenduse hetkeks, sest saalis olid noored ja telefon tirises aeg-ajalt. Kaks korda kannatasime selle ära, siis see lõppes küllalt kiiresti, aga kui see veelkord juhtus, siis me katkestasime ja üks näitlejatest läks selle inimese juurde. Seda ikkagi saalist saab väga hästi aru, kust see tuleb ja seda energiat on lava peal väga hästi tunda,” lausus VAT Teatri näitleja ja lavastaja Tanel Saar.  

Kuigi probleem on eriti terav just viimasel ajal, meenutavad kultuuriinimesed sarnaseid lugusid nii hiljutisest kui ka aastatetagusest ajast. Eesti riiklik sümfooniaorkester ehk ERSO on oma kodupublikuga seni väga rahul olnud, kuid orkestri kontsertmeister Triin Ruubel ütles, et hoopis hullem on olukord mujal maailmas.

“Meie hullemad kogemused on pigem kuskil Inglismaal või Hiinas. Inglismaal inimesed sõid jäätist samal ajal, tegid pilte, kõik oli hoopis teistmoodi kui meil,” lausus Ruubel.

Siin-seal välkuvad telefonid jäävad orkestri liikmetele enamasti märkamatuks. Aga kommipaberitega krõbistamist on raske mitte tähele panna.

“See on üks kõige häirivamaid asju. Aga seda praktiliselt ma ei ole… võib-olla ühe korra viimase kaheksa aasta jooksul Eestis. Aga Eestis seda tõesti juhtub väga harva,” ütles Ruubel.

Pigem on ebaviisakas käitumine veel erand kui reegel, aga juhtumeid, kus käituda ei osata, üha koguneb. Küll on toolialused nätsust kleepuvad, küll on istmest poroloon välja tõmmatud.

Sarnane probleem on ka kunstisaalides ja muuseumites. Näiteks tarbekunsti- ja disainimuuseumi (ETDM) tugitool on nii pehme, et lausa kutsub inimesi katsuma ja sellel istuma.

“Ma arvan, et me oleme külastajad harjutanud kuidagi käed külge panema või proovima või olema julged ja suhestuma materjaliga ja suhestuma mõne ekspositsiooniosaga. Inimesi on kutsutud proovima ja siis iseenesest ei ole (vaja) imestada, et vahel lähebki see segi, mida tohib või ei tohi;” lausus ETDM-i direktor Kai Lobjakas.

Kuigi üks muuseum on tõeline vargustõbiste paradiis, ei ole eksponaadid siiski massiliselt kaduma läinud. Peamiselt haihtuvad pisikesed detailid. Näiteks Rotermanni soolalao maketist arhitektuurimuuseumis võetakse sageli väikseid tükikesi kaasa.

Seitsmekümnendatest pärinev Eino Baskini sketš “Kunstisaalis” on seega jätkuvalt aktuaalne. Muuseuminimesed kinnitavad, et Baskini loodud karakterit päriselus õnneks naljalt ei kohta.

Kokkuvõttes võib öelda, et ebaviisakus teatris ja kontserdil muutub aina suuremaks probleemiks Eestis. Kuigi meile meeldiks uskuda, et kultuurisündmustel valitseb austus ja viisakus, on reaalsus sageli teine. Oluline on pöörata tähelepanu sellele, kuidas käitume avalikes kohtades ning suhtume teiste inimeste naudingu häirimisse. Ebaviisakas käitumine ei tohiks olla normaalsus ja peaksime kõik pingutama selle nimel, et säilitada kultuuriüritustel viisakus ja lugupidamine teiste vastu.